Õigusabi Claudius Õigusbüroost - lepingud, võlgade sissenõudmine, kahju hüvitamise nõuded, maksekäsu kiirmenetlus, lepingu rikkumine ja erinevate õiguskaitsevahendite rakendamine

Claudius Õigusbüroo nõustab kliente kõigis võla- ja lepinguõiguse valdkondades. Aitame Teil koostada vajalikud lepingud ja dokumendid, esindame kohtus, asjaajamisel ametiasutustes ja muude isikute ning organisatsioonide ees, teostame vajalikud toimingud, aitame sisse nõuda võlgu ja esitada kahju hüvitamise nõudeid ning rakendada õiguskaitsevahendeid lepingu rikkumisel. Vaatame üle kõik Teie poolt sõlmitavad lepingud ning abistame lepingute sisust ja tingimustest arusaamisel, andes vajalikke juhiseid vähendamaks või välistamaks Teile lepingute sõlmimisega kaasnevaid võimalikke riske. Ettevõtjale oleme välja töötanud ettevõtja õigusabipaketid olles partneriks õigusküsimuste lahendamisel.

Võlaõigus on eraõiguse haru, mis reguleerib võlasuhteid. Võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Võlasuhe võib tekkida lepingust, kahju õigusvastasest tekitamisest, alusetust rikastumisest, käsundita asjaajamisest, tasu avalikust lubamisest või muust seadusest tulenevast alusest.

Lepinguõigus on võlaõiguse oluline osa, mis on reguleeritud Eesti Vabariigi võlaõigusseaduse üld- ja eriosaga. Üldosa reguleerib peamiselt seda, mis puudutab lepingute sõlmimise, kehtivuse, muutmise ja lõpetamisega seotud tingimusi, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi, lepinguliste kohustuste täitmise kvaliteeti ja kohustuste rikkumisel rakendatavaid õiguskaitsevahendeid. Eriosas on sätestatud erinevad lepingute liigid ja lepinguvälised võlasuhted nagu tasu avalik lubamine, asja ettenäitamine, käsundita asjaajamine, alusetu rikastumine, kahju õigusvastane tekitamine.

Claudius Õigusbüroo abistab Teid järgmistes küsimustes:

 

Lisaks aitab Claudius Õigusbüroo leida lahendusi muudes Teile olulistes küsimustes. Teie parimaks abistamiseks võtke julgelt ühendust meie juristiga! Claudius Õigusbüroo austab Teie õigust eraelu puutumatusele ning töötleb Teie isikuandmeid ja meile usaldatud informatsiooni ainult ulatuses, mis on vajalik Teile parima õigusabi osutamiseks.

 

Olulisemad võla- ja lepinguõigusega seotud seadused, määrused ja välislepingud

Õigusabi Claudius Õigusbüroo õigusblogist


Võla- ja lepinguõiguse üldküsimused – võlasuhe, tehing ja leping

Võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Võlasuhte olemusest võib tuleneda võlasuhte poolte kohustus teatud viisil arvestada teise võlasuhte poole õiguste ja huvidega. Võlasuhe võib sellega ka piirduda.

Võlasuhe võib tekkida lepingust, kahju õigusvastasest tekitamisest, alusetust rikastumisest, käsundita asjaajamisest, tasu avalikust lubamisest, muust seadusest tulenevast alusest.

Võlaõiguslik kohustus võib olla täielik või mittetäielik. Täielik kohustus on kohustus, mille täitmist võib võlausaldaja võlgnikult nõuda, tuginedes õigusele. Mittetäielik on kohustus, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. Mittetäielik kohustus on: hasartmängust, välja arvatud loa alusel korraldatavast hasartmängust ja loteriist tulenev kohustus; kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale; mittetäieliku kohustuse täitmise tagamiseks võetud kohustus; kohustus, mille mittetäielikkus on seaduses ette nähtud.

Tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Tehingud on ühepoolsed ja mitmepoolsed. Ühepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik ühe isiku tahteavaldus (näiteks testament). Mitmepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus (nt müük). Mitmepoolsed tehingud on lepingud.

Leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

Tsiviilõigusliku lepingu aluseks on lepingupoolte tahteavaldus, mis võib olla väljendatud mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Tahteavaldus võib olla otsene või kaudne. Otsene on tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Vaikimist või tegevusetust loetakse tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. Kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma.

Võla- ja lepinguõiguse üldküsimused – tehingu (lepingu) vorm

Tsiviilseadustiku üldosa seadus sätestab tehingute vormivabaduse. Kuivõrd leping on üks tehingu alaliik, rakendub tehingu vormivabadus ka lepingutele. See tähendab, et tehingu (sh lepingu) võib teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Poolte kokkuleppega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta muus vormis üksnes siis, kui pooled on selles kokku leppinud. Ka võlaõigusseadus sätestab, et lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi.

Seadusega on ette nähtud vormid nt. üürniku või üürileandja poolt elu- või äriruumi üürilepingu ülesütlemisavaldusel (kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm), töölepingu sõlmimisel (kirjalik vorm), äriregistri registripidajale esitataval avaldusel (notariaalselt kinnitatud vorm), kinnisasja omandamise või võõrandamise tehingul (notariaalselt tõestatud vorm).

Kui seaduses on sätestatud tehingu kohustusliku vormina kirjalik vorm, tuleb tehingu pooltel järgida teatud nõudeid. Kirjalikus vormis tehingudokument peab olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Allkirja mehhaanilisel teel jäljendamine loetakse omakäelise allkirjaga võrdseks üksnes juhul, kui selle kasutamine on käibes tavaline ja teine pool viivitamata ei nõua omakäelist allkirja. Tehingu kirjalikku vormi asendab tehingu notariaalne tõestamine või notariaalne kinnitamine.

Kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm, peab tehing olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid, kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud. Üheks kirjalikku taasesitamist võimaldavaks vormiks on nt. e-kiri või SMS. Sealjuures pole oluline, et e-kirja, SMS-i vms. saaks hiljem ilmtingimata välja trükkida, vaid tähtis on seda lihtsalt loetavalt (kirjatähtedega) taasesitada, sh arvuti- või telefoniekraanil.

Tehingu kirjaliku vormiga loetakse võrdseks tehingu elektrooniline vorm, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Elektroonilise vormi järgimiseks peab tehing olema tehtud püsivat taasesitamist võimaldaval viisil, sisaldama tehingu teinud isikute nimesid ja olema tehingu teinud isikute poolt elektrooniliselt allkirjatatud. Oluline on tähele panna, et digitaalallkiri ei võrdu elektroonilise allkirjaga. Digitaalne allkiri on üks elektroonilise allkirja alaliik. Elektrooniliseks allkirjaks võib peale digitaalallkirja olla ka nt. pangakonto koodikaardi koodid. Elektrooniline allkiri peab olema antud viisil, mis võimaldab allkirja seostada tehingu sisu, tehingu teinud isiku ja tehingu tegemise ajaga.

Kui seaduses on sätestatud tehingu notariaalne kinnitamine, peab tehingudokument olema kirjalikult koostatud ning tehingu tegija allkiri notari poolt kinnitatud. St., et notar ei tuvasta tehingu teinud isiku(te) teovõimet ega tõesta tehingu sisu, vaid tõestab üksnes tehingu teinud isiku(te) isikusamasust ehk teisisõnu seda, et tehingule antud allkiri pärineb allkirja andnud isikult. Tehingu notariaalset kinnitamist asendab tehingu notariaalne tõestamine.

Seaduse või poolte kokkuleppega ettenähtud juhtudel peab tehing olema notariaalselt tõestatud. Tehingu notariaalse tõestamise õigus on Eesti notaril. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-49-03 toonud välja järgmised notariaalse tõestamise olulisemad funktsioonid:

  • 1) notar selgitab välja kehtiva tehingu tegemiseks oluliste asjaolude paikapidavuse, muuhulgas notariaaltoimingu osaliste isikusamasuse;
  • 2) notar hoiatab osalisi kehtivast õigusest tulenevate riskide eest;
  • 3) notar selgitab osalistele erapooletult võimalusi, kuidas saavutada tehinguga osalejate tahtele kõige paremini vastav tulemus ja taotletava tehingu tagajärgi;
  • 4) notar sõnastab ise tahteavalduse ja oma selgitusi sisaldava notariaalakti, tagades, et need oleksid üheselt arusaadavad;
  • 5) riigi pädeva ametiisikuna tõestab notar tahteavalduse sisu ja kontrollitud asjaolusid;
  • 6) notar arhiveerib notariaalakti originaali oma kontoris, võimaldab sellega tutvumist ja sellest ärakirjade saamist.

Tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti.

Võla- ja lepinguõiguse üldküsimused – lepingu sõlmimine

Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping.

Pakkumusele nõustumuse andmisega on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai. Kui nõustumus väljendub teos, mis ei ole otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai, välja arvatud juhul, kui pakkumusest, lepingupoolte vahelisest praktikast või tavast tulenevalt loetakse leping sõlmituks teo tegemisest.

Pakkumus ei ole lepingu sõlmimise ettepanek, milles ettepaneku tegija on otse väljendanud, et ta ei loe end ettepanekuga seotuks, samuti lepingu sõlmimise ettepanek, mille puhul lepingu olemusest, mille sõlmimiseks ettepanek tehti, või muudest asjaoludest tuleneb, et ettepaneku tegija ei ole oma ettepanekuga seotud. Sellist ettepanekut loetakse ettepanekuks esitada pakkumus. Ettepanekut, mis on suunatud kindlaks määramata isikutele ja mis seisneb reklaami, hinnakirjade, tariifide, näidiste, kataloogide ja muu sellise saatmises või kaubaväljapanekus, samuti kauba või teenuse konkreetsele isikule mittesuunatud pakkumist avalikus arvutivõrgus, loetakse samuti ettepanekuks esitada pakkumus, kui ettepaneku tegija ei ole selgesti väljendanud, et tegemist on pakkumusega. Hea näide on poodide vaateakendel asuvad tooted, millel on hinnasildid juures. Tegemist pole pakkumusega, vaid ettepanekuga esitada pakkumus. Pakkumuse toote ostuks saab teha tarbija oma otsese või kaudse tegutsemisega poes.

Pakkumus lõpeb, kui sellele ei ole õigeaegselt nõustumust antud või kui pakkumuse esitaja on kätte saanud pakkumuse tagasilükkamise teate. Pakkumusega võrreldes olulisi muudatusi sisaldav vastus pakkumusele on pakkumuse tagasilükkamine ja samal ajal uus pakkumus. Pakkumusega võrreldes ebaolulisi muudatusi sisaldav vastus on nõustumus, kui pakkumuse esitaja ei teata viivitamata, et ta ei ole muudatustega nõus. Sel juhul on lepingu sisuks pakkumuse tingimused koos nõustumuses sisalduvate muudatustega, kui pakkumuses või nõustumuses ei ole väljendatud teistsugust tahet.

Võla- ja lepinguõiguse üldküsimused – seaduse dispositiivsus, hea usu ja mõistlikkuse põhimõte

Võlaõigusseaduses sätestatust võib võlasuhte poolte või lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui kõrvalekaldumine oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi. Suur hulk võlaõigusseaduses sisalduvaid sätteid ongi dispositiivsed. Sellele viitab harilikult ka lausete tüüpiline lõpuosa stiilis „kui lepingupooled pole kokku leppinud teisiti.“

Võlaõiguse üheks peamiseks aluseks on hea usu põhimõte. Võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõte prevaleerib isegi seaduse ja muud õiguse allikad. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõtet pole võimalik üheselt defineerida. Kindlasti aga tulenevad hea usu põhimõttest võlaõigussuhtes osalejatele mitmed kohustused nt. arvestada üksteise huvidega, teavitada teist pool teda mõistlikult huvitavatest asjaoludest, jagada tõest informatsiooni jne.

Olulisel kohal võla- ja lepinguõiguses on ka mõistlikkuse põhimõte. Võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Võlaõigusseaduse sätted sisaldavad küllaltki palju mõistet „mõistlik“. Seda üheselt sisustada pole aga võimalik, seega tuleb lähtuda igal üksikul juhul konkreetse juhtumi asjaoludest.

Tehingu kehtetus ja tehingu tühistamine

Tehingu kehtetus jaguneb kaheks: tühised tehingud ja tühistatavad tehingud.

Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise kohta käivatele sätetele, kui seaduses pole ettenähtud teisiti. Tehingu ühe osa tühisus aga ei too kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata.

Tühised tehingud on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing (nt. sõlmitakse leping relvastatud ja vägivaldsete massirahutuste korraldamiseks), teatud tingimuste esinedes seadusega vastuolus olev tehing (nt. tehing, millega üks lapsevanem välistab alaealise lapse ees ülalpidamiskohustuse täitmise tulevikus), käsutuskeeldu rikkuv tehing (nt. pankrotihalduri poolt pankrtoimenetluse käigus tehtud tehing, mille mittesooritamiseks oli kohus määranud käsutuskeelu) ja näilik tehing (nt. fiktiivsed töövõtulepingud maksupettuse eesmärgil).

Tühistatav tehing kehtib aga seni, kuni seda tehingut pole tühistatud. Kui tehing on kord seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu. Seaduses sätestatud korras võib tühistada tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul.

Lepingu kehtivus, muutmine ja lõpetamine

Lepingu kehtivust ei mõjuta asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine võimatu või lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat asja või õigust. Ainuüksi lepingu täitmise võimatus ei too kaasa lepingu tühisust või olukorda, justkui polekski lepingut sõlmitud.

Leping kehtib ka lepingupoole üldõigusjärglase suhtes. Leping, mille sisu, tingimused ja eesmärk pole lahutumatult seotud ühe lepingupoole isikuga, kehtib ka selle lepingupoole üldõigusjärglaste suhtes. Peamiseks üldõigusjärgluseks on pärimine, mille korral võtab pärandi vastu võtnud pärija üle oma pärandiosa suuruse raames kõik pärandaja õigused ja kohustused (v.a pärandvara inventuuri korral, kui selgub, et pärandvarast ei jätku vahendeid kõigi kreeditoride nõuete rahuldamiseks).

Lepingut võib muuta või lepingu võib lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Võlaõigusseaduses kehtivatest lepinguvabaduse ja privaatautonoomia põhimõtetest tulenevalt on lepingu sõlmimise kõrval ka lepingu muutmine ja lepingu lõpetamine eelduslikult ainult poolte endi otsustada ja see peab toimuma konsensuse alusel, v.a juhud, kui seadus dikteerib imperatiivse normi näol mõne kindla vormi teatud toimingute jaoks.

Kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti. Seega selleks, et lepingute, millele kohaldatakse võlaõigusseaduse sätteid, muutmisel või lõpetamisel tuleks kasutada vaid mingit kindlat vormi, peavad lepingupooled selles lepingu sõlmimisel ka kokku leppima. Sellele põhimõttele leidub ka erand. Nimelt, kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis.

Lepingukohustuse lõppemine

Võlasuhe saab lõppeda järgmistel alustel:

  • kohase täitmisega – see on peamine võlasuhte lõppemise viis. Võlaõigusseaduse järgi on kohustused nõuetekohaselt täidetud kui need on täidetud õigele isikule, õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Seaduses sätestatud erandite mitteesinemisel ei lõpe võlasuhe, kui võlasuhte raames tuleb täita mitu kohustust ja nendest on täidetud vaid üks või mõni.
  • tasaarvestusega – see on spetsiifiline võlasuhte lõpetamise viis põhiliselt vastastikuste rahaliste nõuete lõpetamiseks kattuvas osas ühe poole tahteavalduse alusel kujundusõigusena. Kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.
  • kokkulangemisega – see on spetsiifiline võlasuhte lõppemise viis, kui võlgnik muutub pärimise, juriidiliste isikute puhul ühinemise tõttu vms põhjusel samaaegselt võlausaldajaks või vastupidi, st. võlasuhe üldjuhul lõpeb võlgniku ja võlausaldaja kokkulangemisega ühes isikus.
  • võlasuhte lõpetamise kokkuleppega - võlasuhe lõpeb, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud seoses võlausaldaja loobumisega nõudest. Seega võlasuhte lõpetamise kokkulepe eeldab võlausaldaja loobumist nõudest ja võlgniku nõustumist sellega, st. käsutust nõude suhtes. Võimalik on ka nn negatiivse võlatunnistuse olukord, kui võlausaldaja tunnistab või võlasuhte pooled lepivad kokku, et võlasuhet ei ole.
  • lepingust taganemisega – lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingust taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Taganemine ei mõjuta kokkulepet lepingust tulenevate vaidluste lahendamise kohta, samuti muid lepingutingimusi lepingupoolte õiguste ja kohustuste kohta pärast lepingust taganemist. Lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse võlaõigusseaduses kohustuse täitmisest keeldumise vastastikuse lepingu puhul sätestatut. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates.
  • lepingu ülesütlemisega – kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima.
  • füüsilisest isikust võlgniku surmaga - kui kohustust ei saa täita tema isikliku osavõtuta – lõpevad need kohustused, mis olid surnud füüsilisest isikust võlgnikuga lahutamatult seotud (nt. laulja kohustus tulevikus esineda mõnel üritusel). Kohustused, mis polnud võlgniku isikuga lahutamatult seotud, lähevad üle võlgniku pärijatele.
  • füüsilisest isikust võlausaldaja surmaga - kui kohustus tuli täita isiklikult võlausaldajale – küllaltki harvaesinev võlasuhte lõppemise alus, sest üldjuhul jääb võlasuhtes tulenev kohustust kehtima ka võlausaldaja surma korral. Antud võimalus saab esineda vaid siis, kui võlasuhte poolte vahel oli eraldi kokkulepitud, et kohustus tuli täita konkreetselt ühele kindlale võlausaldajale ja võlausaldaja õigused ei saa kolmandatele isikutele üle minna.
  • muul seaduses või lepinguga ettenähtud juhul – nendeks võivad olla nt. täitmise asendamine, hoiustamine, kompromiss, võlgniku või võlausaldaja pankroti väljakuulutamine jne.

Lepingu tõlgendamine

Eestis kehtivas õiguses lähtutakse lepingu tõlgendamisel tahteteooriast ehk lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Järelikult tuleneb sellest põhimõttest, et kui lepingupooled on eksinud mõne juriidilise tähendusega termini sisustamisel või kasutamisel, ei tule lähtuda selle termini juriidilisest tähendusest, vaid sellest, mida lepingupooled selle termini kasutamisel saavutada soovisid. Lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.

Lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Kui sõnal või väljendil on mitu tähendust, tuleb sõna või väljendit mõista viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga. Lepingutingimuse tõlgendamisel eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti.

Lepingueelsed läbirääkimised

Tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest pole pooled lepingueelses staadiumis seotud kohustusega saavutada kokkulepe. Pooltel on vabadus otsustada, kas sõlmida leping või mitte. Küll lasub lepingueelseid läbirääkimisi pidavatel pooltel kohustus käituda teineteise suhtes heausklikult. Sellest tulenevalt on läbirääkijatel järgmised kohustused.

Lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud peavad mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Kui isikud esitavad üksteisele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus andmeid, peavad need olema tõesed.

Lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama. Tegu on n-ö aktiivse teatamiskohustusega, mille puhul lasub ühel poolel kohustus teatada teisele poolele viimase jaoks eelduslikult olulistest asjaoludest.

Kui lepingueelseid läbirääkimisi pidanud isikud ei saavuta kokkulepet, siis läbirääkimistest ei tulene neile õiguslikke tagajärgi. Isik ei või pahauskselt, eelkõige lepingu sõlmimise tahteta läbirääkimisi pidada, samuti neid pahauskselt katkestada. Kui lepingueelsetel läbirääkimistel osalenud isikule tehti teatavaks asjaolusid, mis ei kuulu avaldamisele, ei tohi ta, sõltumata lepingu sõlmimisest või sõlmimata jäämisest, neid asjaolusid teistele isikutele avaldada ega neid pahauskselt enda huvides ära kasutada.

Võlatunnistus, kinnituskiri, eelleping

Leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus (konstitutiivne võlatunnistus) või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu (deklaratiivne võlatunnistus), on võlatunnistus. Kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus peab olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võlatunnistus ei pea olema kirjalikus vormis, kui see antakse jooksva arve alusel, samuti, kui võlgnik tunnistab võlga, mis on tekkinud tema majandus- või kutsetegevuses.

Kui leping on sõlmitud lepingupoolte majandus- või kutsetegevuses, kuid ei ole sõlmitud kirjalikus vormis ning lepingu üks pool saadab teisele lepingupoolele mõistliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist lepingu sisu kinnitamiseks kirjaliku dokumendi (kinnituskiri), milles sisalduvad tingimused ei erine oluliselt varem kokkulepituist või täiendavad neid ebaoluliselt, muutuvad need lepingu tingimusteks, kui teine lepingupool pärast kinnituskirja saamist viivitamata ei teata, et ta ei ole nendega nõus. Seega, kinnituskiri saadetakse pärast pärast suulist (või ka muus vormis, nt. e-mail, mis ei ole kirjalik vorm) kokkuleppe saavutamist, et kinnitada üle sõlmitud lepingu sisu ja sellega ühes ka tahe olla kinnituskirjas sätestatud tingimustel lepinguliselt seotud. Kinnituskiri pole suunatud lepingu sõlmimisele, vaid lepingu sõlmimise kinnitamisele.

Eelleping on kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima lepingu eellepingus kokkulepitud tingimustel. Eellepinguid sõlmitakse eeskätt juhtudel, kui lepingu sõlmimine antud ajahetkel on mingitel põhjustel võimatu või raskendatud. Eelleping kui lepinguline tehing on selle pooltele siduv, st. ka eellepingust tulenevate kohustuste rikkumise korral võib eellepingu pool kasutada seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid.

Kui seaduse kohaselt tuleb leping sõlmida teatud vormis, peab ka eelleping olema sõlmitud samas vormis. Nt. kui eelleping sõlmitakse kinnisvara võõrandamise eesmärgil, siis peab see eelleping olema notariaalselt tõestatud, kuivõrd kinnisvara võõrandamise põhileping peab seadusest tulenevate nõuete tõttu olema notariaalselt tõestatud.

Tüüptingimused – olemus, tõlgendamine, tühisus

Tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud.

Tüüptingimused on lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Lepingu osaks ei loeta tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista.

Poolte poolt eraldi läbi räägitud tingimus prevaleerib tüüptingimuse, st. kui tüüptingimus on sisult vastuolus lepingupoolte poolt eraldi kokku lepitud tingimusega, kehtib eraldi kokku lepitud tingimus.

Tüüptingimust tuleb tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Tühisele tüüptingimusele ei või tõlgendamisega anda sisu, mille kohaselt tingimus kehtib. Kui tingimuse saab jagada mitmeks üksteisest sõltumatuks osaks, jääb ühe osa tühisuse korral tingimus muus osas kehtima.

Tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga.

Tüüptingimust ei loeta ebamõistlikult kahjustavaks, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet või kui tingimuse sisu tugineb õigusaktil, millest ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda.

Tüüptingimuste ja nende tühisuse regulatsioon täidab eelkõige võlasuhte nõrgema poole kaitse eesmärki. Nõrgemaks pooleks võib olla nii tarbija kui väiksem ja/või majanduslikult vähem võimekam majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik. Tüüptingimuste regulatsiooni kehtestamist õigustab poolte läbirääkimispositsioonide strukturaalne ebavõrdsus, millest tulenevalt on tarvilik õigussuhte nõrgemat poolt kaitsta.

Võlgnik ja võlgniku kaitse, vastuväite esitamine võlausaldajale, aegumise kohaldamine, intressi alandamise taotlemine, võlanõustamine

Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 2 lg 1 sätestab, et võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Sellest tulenevalt võib öelda, et võlaõiguslikus mõttes on võlgnik isik, kes on võlasuhtes kohustatud pooleks ning kel lasub kohustus teha võlasuhte teise poole ehk võlausaldaja kasuks mingi tegu või jätta see tegemata.

Seadusest ja õiguse üldpõhimõtetest tulenevalt peab võlgnik oma kohustusi täitma nõuetekohaselt, kuid seadus näeb võlgniku kaitseks ette ka mõningaid sätteid, et vältida võlgniku suhtes liigset ebaõiglust ja ebamõistlikku kahjustamist. Praegu kehtivast võlaõigusseadusest tuleneb n-ö garantiivastutuse printsiip, mille kohaselt võlgnik vastutab oma kohustuse rikkumise puhul igal juhul, v.a vääramatu jõu esinemise korral. Vääramatu jõud on selleks vabandavaks asjaoluks, mis seadusest tulenevalt vabastab võlgniku vastutusest oma kohustuse rikkumise korral. Küll aga tuleneb võlaõigusseaduse dispositiivsusest ja ka konkreetselt VÕS §-dest 104 ja 106, et lepinguga võivad pooled ette näha ka seaduses sätestatust erinevad vastutuse aluspõhimõtted. Nii võib lepinguga sätestada, et võlgnik vastutab oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü korral või veel kitsamalt: ainult tahtluse esinemise korral.

Hoolimata sellest, kas kohustuse rikkumine on vabandatav ja võlgnik rikkumise eest vastutab või mitte, võib võlasuhte õigustatud pool igal juhul kasutada järgmisi õiguskaitsevahendeid: keelduda omapoolse kohustuse täitmisest, taganeda lepingust, leping üles öelda, alandada hinda. Kui kohustust rikkunud isiku näol on tegu majandus- või kutsetegevuses osaleva isikuga, võib õigustatud isik hoolimata võlgniku kohustuse rikkumise vabandatavusest kohaldada õiguskaitsevahendina ka viivist. Seega, kohustuse rikkumise eest mittevastutamine välistab täielikult võlausaldaja kahju hüvitamise nõude, kohustuse täitmise nõude ja majandus- või kutsetegevuses mitteosaleva isiku puhul ka viivisenõude võimalikkuse.

2010. aastal võeti Eestis vastu võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus, mille eesmärk on makseraskustes füüsilisele isikule (võlgnikule) tema võlgade ümberkujundamise võimaldamine, et ületada makseraskusi ja vältida pankrotimenetlust. Meedias pälvis palju tähelepanu eelmainitud seaduse § 45 lg 2, mille sisuks oli tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 156 lõike 1 muutmine selliselt, et jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on vaid 10 aastat, mitte senine 30 aastat. Selline kolmekordne aegumistähtaja lühendamine on vaieldamatult makseraskustes võlgnike huvides, kuid on põhjustanud pahameelt nõudeõigust omavate isikute seas, kuna võlgnik saab juba 10 aasta möödudes priiks kõiksugu nõuetest, mis temal lasuvad.

VÕS sõnaselge regulatsioon võlgniku õiguse kohta võlausaldajale vastuväiteid esitada väga rikkalik ei ole. Peamiselt sisaldub vastuväidete esitamise regulatsioon isikupaljususega võlasuhetes, kus ühel või teisel võlasuhte poolel on mitu isikut. Nt leiab VÕS-ist järgmisi sätteid: „Iga solidaarvõlgnik võib esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, mis tulenevad solidaarkohustusest või tema enda õigussuhtest võlausaldajaga“, „Võlgnik võib solidaarvõlausaldaja nõudele esitada üksnes vastuväiteid, mis tal on selle solidaarvõlausaldaja vastu“, „Võlgnik võib kolmanda isiku vastu esitada samu vastuväiteid, mida ta võib esitada võlausaldaja vastu“, „Kui üks kahju hüvitamiseks kohustatud isikutest võib esitada vastuväite, mis välistaks tema vastutuse kahju hüvitamist nõudva isiku ees või piiraks vastutuse ulatust, väheneb kahju hüvitamise nõue teiste võlgnike vastu ulatuses, mis langeb kahju hüvitamiseks kohustatud isikute omavahelises suhtes vastuväite esitamiseks õigustatud isikule“ jne.

Seadus seda expressis verbis ei sätesta, aga võlgnikul on võlaõigusseaduse mõttest ja tsiviilõigusliku korra toimimise põhimõtetest tulenevalt alati võimalus esitada võlausaldajale omapoolseid vastuväiteid. Seda eriti juhul, kui võlausaldaja kohaldab õiguskaitsevahendeid ebaõigesti või on võlausaldaja ise vastuvõtuviivituses, mistõttu võivad mõnede õiguskaitsevahendite kohaldamise võimalused tema jaoks ära langeda.

Õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Seaduses sätestatud juhtudel nõudeõigus ei aegu. Järelikult on aegumistähtaja tundmine eriti tähtis võlausaldajate jaoks. Kuigi võlausaldaja seadusest või tehingust tulenev nõue mingiks teoks või teo tegemata jätmiseks kohustatud isiku jaoks iseenesest ära ei lange, pole võlgnik enam kohustatud oma kohustust ja võlausaldaja nõuet täitma. Võib öelda, et aegumistähtaja möödudes võlgnik võib, aga ei pea võlausaldaja nõuet täita. Ilmselge on, et pigem nõutud kohustust aegumistähtaja möödudes enam ei täideta.

Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat, kuid see võib pikeneda kümnele aastale, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Teost hoidumisele suunatud nõude aegumistähtaeg algab hoidumiskohustuse rikkumisest. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kolme aastane aegumistähtaeg on sätestatud ka alusetust rikastumisest tuleneva nõude puhul, arvestades seda ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue.

Väga oluline on ka TsÜS-i § 143. See sätestab, et kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Sellest tulenevalt kohus või muu organ ise ei viita vaidluse lahendamisel aegumisele ega hakka seda ka omaalgatuslikult kohaldama. Aegumist võetakse arvesse vaid juhul, kui kohustatud isik seda taotleb. Võib nentida, et selle õigusnormi tundmine on väga oluline võlgniku jaoks, kuna oma õigusi mitte teades võib kohus või muu organ teha tema suhtes negatiivse otsuse, kuigi otsust vastupidiseks muuta oleks olnud äärmiselt lihtne – seda pelgalt aegumisele viidates.

VÕS sõnaselgelt intressi alandamise taotlemise võimalust ette ei näe. Küll leiab Riigikohtu praktikast erinevaid lahendeid, millised intressimäärad (täpsemalt öeldes siiski krediidi kulukuse määrad) on tarbija jaoks ebamõistlikult koormavad ja heade kommetega vastuolus ning seetõttu tühised. Krediidi kulukuse määr näitab protsentuaalselt, kui suurt kasu saab laenu- või krediidiandja mingil kindlaks määratud perioodil tema poolt väljaantava rahasumma pealt. Krediidi kulukuse määra arvutamisel võetakse arvesse kõik teadaolevad kulud, mis laenu- või krediidisaajal tuleb tasuda. Ilmselgelt moodustab kõige suurema osa krediidi kulukuse määrast siiski intress, seega võib mööndustega rääkida ka sellest, kui suur intress on Riigikohtu arvates heade kommetega vastuolus.

Hinnates n-ö liigakasuvõtlikke tarbijakrediidilepinguid, on Riigikohus varasemalt leidnud, et puhtalt kõrge intressimäära tõttu ei saa laenulepingut üldjuhul tühiseks pidada. Argumentidena selle seisukoha kaitseks on toodud isiku põhiseadusest tulenev õigus oma vara vallata, kasutada ja käsutada, ehk võtta vastu ka otsuseid, mis tingimustel laenu võetakse või antakse. Samuti on leitud, et kohus ei tohiks sekkuda isikute vabasse majandustegevusse.

1. mail 2009. aastal jõustus aga TsÜS § 86 lg 3 praegu kehtiv regulatsioon, mille kohaselt eeldatakse tarbijakrediidilepingute puhul, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Sellest põhimõttest lähtub nüüd ka Eesti kohtusüsteem. Seadusest tulenevat võimalust intressi alandamist taotleda objektiivse õiguse kohaselt isikul ei ole, küll saab taotleda tarbijakrediidilepingu, mille kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga poolt avaldatud keskmist tarbimislaenude kulukuse määra rohkem kui kolmekordselt, tühistamist. Sellise lepingu tühistamise korral on tühine terve tehing, mitte vaid üks või mõni osa sellest.

Tühise tehingu alusel saadu tuleb tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, siis on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi. Sellisel juhul tuleb laenu kasutamise aja eest maksta intressi võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Sellest tulenevalt riskib laenuandja, kes tegutseb liigakasuvõtjalikult, sellega, et ta saab suure kasumi asemel tagasi vaid seadusest tuleneva intressimääraga laenuraha.

Võlanõustamise all võib mõista nii sotsiaalset teenust kui oma kutsetegevuses tegutsevate juristide ja advokaatide pakutavat nõustamisteenust. Õigusbüroodes tegutsevate juristide jaoks on võlanõustamine üheks osaks nende töös kohtus esindamise, lepingute koostamise jms kõrval. Võlanõustamise üldiseks eesmärgiks on võlgniku informeerimine tema subjektiivsetest õigustest ja temal lasuvatest juriidilistest kohustustest. Oma ala eksperdid saavad hädasolijaid aidata ka selles osas, millist strateegiat peaks võlgnik kasutama, et enda huve edaspidiselt võimalikult vähe kahjustada. Samuti on võlanõustamise eesmärgiks leida viis, kuidas tekkinud olukorras kõige efektiivsemalt ja väikseimate kadudega välja tulla.

Solidaarvõlgniku tagasinõue

Kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kui mitu isikut kohustuvad lepinguga täitma kohustust ühiselt, siis eeldatakse, et nad on solidaarvõlgnikud.

Omavahelises suhtes peavad solidaarvõlgnikud kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. Tegemist on nõude üleminekuga seaduse alusel ehk legaaltsessiooni ühe eriliigiga.

Kui võlausaldaja on ühe solidaarvõlgniku tema kohustusest vabastanud, on teistel võlgnikel tagasinõudeõigus solidaarkohustusest vabastatud võlgniku vastu osas, mis langeb sellele võlgnikule solidaarvõlgnike omavahelises suhtes. See ei kehti, kui võlausaldaja vähendab oma nõuet ulatuses, mis langeb solidaarvõlgnike omavahelises suhtes võlgnikule, kelle suhtes võlausaldaja nõudest loobus.

Kui solidaarvõlgnik ei esita võlausaldaja nõudele vastuväidet, mille oleks võinud esitada iga solidaarvõlgnik, ei ole tal teiste solidaarvõlgnike suhtes tagasinõudeõigust osas, milles solidaarkohustus oleks vähenenud vastuväite esitamise korral, välja arvatud juhul, kui ta vastuväite aluseks olevat asjaolu ei teadnud ega pidanudki teadma.

Võlgade sissenõudmine ja võla loovutamine

Võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele.

Nõude loovutamine on käsutustehing, mille sisuks on võlaõigusliku nõude tehingu alusel ülekandmine seniselt võlausaldajalt uuele võlausaldajale. Üheks enimlevinumaks näiteks nõude loovutamise puhul on inkassoettevõtete tegevus. Nemad omandavad võlausaldajatelt, kelle nõue võlgniku vastu on muutnud sissenõutavaks, nende nõudeõigused ja tegelevad võla edasise sissenõudmisega ise edasi.

Loovutada võib ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt määratletavad. Loovutada ei või ülalpidamise nõuet, kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise või surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudeid ega muid nõudeid, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Sellise nõude võib loovutada, kui loovutamisega kaasneb majanduslikult samaväärse vastusoorituse saamine.

Kui nõue läheb võlausaldajalt teisele isikule (nõude omandaja) üle seaduse alusel, kehtib nõude üleminek senise võlausaldaja tahteavalduseta.

Lepitusmenetlus

Lepitusmenetlus lepitusseaduse tähenduses on poolte vabatahtlikkusel põhinev konfidentsiaalne tegevus, mille käigus lepitaja toetab lepitusosaliste suhtlust eesmärgiga aidata neil leida vaidlusküsimusele lahendus. Lepitaja võib lepituse asjaolude ja lepitusmenetluse kulgemise põhjal esitada pooltele omapoolse lahendusettepaneku.

Lepitusmenetlusega tsiviilasjas on tegu juhul, kui vaidlus tuleneb eraõigussuhtest ning on lahendatav maakohtus. Teatud seadusega sätestatud tingimustel võib lepitusmenetlus olla ka kohustuslikuks kohtueelseks menetluseks.

Lepitajaks võib erinevate asjaolude esinemisel olla nii lepitusmenetluse poolte valitud füüsiline isik, vandeadvokaat, notar kui ka riigi või kohaliku omavalitsuse lepitusorgan.

Kohustuse täitmine ja kohustuse täitmise kvaliteet

Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Lisaks tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat.

Kohustus loetakse nõuetekohaselt täidetuks, kui täitmine vastab neljale olulisele tingimusele. Kohustus peab olema täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule, õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.

Tähtis on ka võlaõigusseaduse sättest tulenev eeldus: kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Tänu sellele sättele läheb pärast täitmise vastuvõtmist nõuetele mittevastava kohustuse täitmise tõendamise koormis üle võlausaldajale ehk täitmise vastuvõtnule.

Võlgnik peab kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Majandus- või kutsetegevuses isik peab lisaks oma kohustusi täitma sellise kvaliteediga, mis vastab keskmisele samal tegevusalal tegutsevate isikute sama kohustuse täitmise kvaliteedile.

Kui kohustuse täitmiseks võlgnetakse liigitunnustega asi ja sellesse liiki kuuluvad asjad on erineva kvaliteediga, peab võlgnik kohustuse täitma vähemalt keskmise kvaliteediga asjaga. Kui kohustuse täitmiseks võlgnetakse liigitunnustega asi ja võlgnik on kohustuse täitmiseks kõik omapoolselt vajaliku teinud, sealhulgas omandanud selliste liigitunnustega asja või eraldanud asja teistest samade liigitunnustega asjadest, siis loetakse, et kohustuse esemeks on omandatud või eraldatud asi.

Lisaks lasub kohustatud isikul hoolsuskohustus. Juhul, kui kohustus seisneb mingi kindlaksmääratud asja üleandmises, peab kohustatud isik asja eest kuni üleandmiseni hoolitsema mõistlikul viisil.

Kohustuse üleminek

Kolmas isik võib võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Kolmas isik võib võlgniku kohustuse üle võtta ka võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel, kuid kohustus läheb üle üksnes tingimusel, et võlausaldaja sellega nõustub. Seega, et kohustus läheks üle kolmandale isikule, on vaja kolmanda isiku enda ja ka võlausaldaja nõusolek.

Kui võlausaldaja on kohustuse ülevõtmisega eelnevalt nõustunud, loetakse kohustus ülevõetuks kohustuse ülevõtmise lepingu sõlmimise ja sellest võlausaldajale teatamisega. Võlausaldaja ei või eelnevalt antud nõusolekut tagasi võtta, kui ta ei ole jätnud endale sellist õigust nõusolekut andes.

Sama kohustuse üleminekul mitmele isikule eeldatakse, et need isikud vastutavad kohustuse täitmise eest solidaarselt.

Kohustuse ülevõtja võib võlausaldaja nõudele lisaks enda vastuväidetele esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlausaldaja ja senise võlgniku vahelisest õigussuhtest, välja arvatud vastuväited, mis kuulusid senisele võlgnikule võlausaldaja vastu isiklikult. Samuti ei või ta senise võlgniku nõuet võlausaldaja nõudega tasaarvestada.

Kohustuse võib üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine).

Lepingu ülevõtmine ja ettevõtte üleminek

Lepingupool võib teise lepingupoole nõusolekul anda oma lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle kolmandale isikule temaga sõlmitud lepingu alusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Lepingu ülevõtmisega loetakse, et kõik lepingust tulenevad õigused ja kohustused on lepingu ülevõtjale üle läinud.

Lepingu ülevõtmise puhul pole tegu üksikute kohustuste ülevõtmisega, vaid käsutuse esemeks on lepingupoole positsioon tervikuna. Tegu on üldõigusjärglusega, millest tulenevalt lähevad lepingu ülevõtjale üle nii üleandja õigused kui kohustused.

Võlaõigusseaduse kohaselt võib toimuda ka ettevõtte üleminek. Ettevõtte üleandja võib omandajaga sõlmitud lepinguga kohustuda andma omandajale üle ettevõtte. Ettevõte võib omandajale üle minna ka seaduse alusel. Ettevõttesse kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Seega kõik eelmises lauses nimetatu läheb ettevõtte üleminekul ettevõtte omandajale üle.

Üleantava ettevõtte senise ärinime kasutamise õigus läheb üle omandajale, kui see ei ole vastuolus seaduse või kolmanda isiku õigustega ja lepingupoolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Ärinime üleminekut ei takista asjaolu, et omandaja jätkab tegevust muus õiguslikus vormis kui üleandja, kui omandaja järgib ärinime kohta seaduses sätestatud nõudeid.

Võlaõigusseadus võimaldab lepinguga üle anda ka organisatsiooniliselt terviklikuks üksuseks oleva ettevõte ühe osa ehk käitise. Käitis peab vastama kõikidele ettevõtte tunnustele: ta peab olema majanduslikult omvahel seotud õiguste ja kohustuste kogum, mille kaudu ettevõtja tegutseb.

Intress ja viivis võlasuhtes

Intress ja viivis on võla- ja lepinguõiguses keskseteks instituutideks. Intressi mõistet pole võlaõigusseaduses ega teistes seadustes legaaldefinitsioonina avatud. Sellest tulenevalt on mõiste „intress“ sisustamine toonud praktikas esile mitmeid vaidlusi ja probleeme. Üldiselt levinud on arvamus, et õigusteoreetilise liigituse alusel jaguneb intress kasutusintressiks ja viivitusintressiks ehk viiviseks. Seega on intress oma olemuselt suurem koondmõiste, kuhu alla mahub kaks intressi alaliiki. VÕS-i § 94 käsitleb vaid kasutusintressiga seonduvat, kuigi sätte sõnastus kasutab vaid sõna „intress“, mis pole küll vale, kuna kasutusintress ühe intressi alaliigina mahub selle mõiste alla, kuid pole ka täielikult korrektne.

Nagu eelpool mainitud, pole (kasutus)intressi mõistet Eesti seadusandluses legaaldefinitsioonina defineeritud. Samas on õigusteadlaste ja praktikute seas valitsev arusaam, et kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. Mitmetimõistetavusi ja probleeme võib tekitada asjaolu, et väljaspool võlaõigust sisustatakse intressi mõistet (täpsemalt öeldes siiski kasutusintressi mõistet – siin ja edaspidi kasutame mõistet „intress“ tähenduses „kasutusintress“, kuna selline liikumine lühemale, kuid ebatäpsemale mõistele on saanud käibes valdavaks) hoopis erisuguselt. Näiteks maksuõiguse üldosa norme koondava maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 115 lg 1 sätestab, et kui maksukohustuslane ei ole tasunud maksu seadusega sätestatud tähtpäevaks, on ta kohustatud arvestama ja tasuma tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. Oma sisult on selline kohustus sarnane pigem võlaõigusliku viivise ehk viivitusintressi maksmise kohustusega, mitte kasutusintressi tasumise kohustusega, mida tuntakse, nagu korduvalt toonitatud, intressi mõiste all. Seega võib tõdeda, et kuna intressi mõiste mahutab teoreetiliselt enda alla nii kasutus- kui viivitusintressi, pole MKS säte ebakorrektne, aga on segadusseajav ning ebatäpne, kuna mõiste „intress“ on praktikas sünonüümiline mõistele „kasutusintress“. Võlaõiguse tundjale on selge, et MKS § 115 lg-s 1 sätestatu pole tasu raha kasutamise eest, vaid raha maksmisega viivitamise eest tasuda tulev täiendav rahaline kohustus.

Kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Parasjagu kehtiva intressimäära õigeaegse avaldamise korraldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Kui lepinguga on ette nähtud teistsugune intressimäär, mis tuleneb võlaõigusseaduses sätestatust, kohaldatakse tsiviilõiguses kehtivast privaatautonoomia põhimõttest tehingupoolte valitud intressimäära. Väljaspool majandus- või kutsetegevust tegutsevate isiku vahel sõlmitud laenulepingute puhul eeldatakse, et tegu on intressivaba laenuga. St selleks, et laenuandjal oleks võimalus ja õigus nõuda võlgniku käest ka intressi, tuleb selles eraldi kokku leppida. Kui intressi tasumise kohustuses on isikud kokku leppinud, aga pole kokku lepitud intressi määras, kohaldatakse seadusest tulenevat intressimäära.

Teiseks intressi (siin üldmõiste tähenduses) alaliigiks on viivitusintress ehk viivis. Viivise õigusliku olemuse sätestab VÕS § 113. Selle kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Intressi arvutatakse protsendina võlgnetavalt summalt. Riigikohus on leidnud, et seadusest tuleneva viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvestamist. Viivist võib õiguskaitsevahendina nõuda alati, sõltumata sellest, kas võlausaldaja on varalist kahju ka reaalselt kannatanud.

Oluline on tähele panna, et viivist saab nõuda ainult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral ehk kohustus, millega viivitatakse, peab seisnema ainult rahasumma tasumises. Kui võlgnik viivitab nt mõne vallasasja nagu auto, raamat vms üleandmisega, ei saa sellise kohustuse mitteõigeaegse täitmise eest nõuda viivist. Kõne alla saab tulla mõnede muude õiguskaitsevahendite rakendamine.

Kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Võlgnik ei pea tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest.

Kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Sõltumata viivise maksmisest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist. Viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Seega ei saa viivist nõuda viiviselt ega kasutusintressilt.

Täitmise kviitung, võladokumendi tagastamine, tagatis

Võlausaldaja peab kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitung). Võlgnik võib nõuda kviitungi andmist muus vormis, kui tal on selleks õigustatud huvi. Kui võlgniku asemel täidab kohustuse kolmas isik, võib täitmise kviitungit nõuda nii võlgnik kui ka kolmas isik.

Kui kviitung on välja antud põhikohustuse täitmise kohta, siis eeldatakse, et tasutud on ka kulud ja intress. Kui võlausaldaja või kolmas isik, kellele kohustus tuleb täita, keeldub kviitungit välja andmast, võib võlgnik oma kohustuse täitmisest kuni kviitungi saamiseni keelduda. Sel juhul loetakse võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisega viivitanuks.

Järelikult, kui võlgnik nõuab pärast oma kohustuse täitmist võlausaldajalt täitmise kviitungi väljastamist, ja viimane sellest keeldub, satub võlausaldaja vastuvõtuviivitusse ja sellest tulenevalt on tema omapoolseid kohustusi rikkunud ning võlgnikul on võimalus kasutada seaduses ette nähtud õiguskaitsevahendeid.

Kui võlgnik on kohustuse kohta välja andnud kohustuse olemasolu tõendava dokumendi (võladokument), võib ta kohustuse täitmisel lisaks kviitungile või selle asemel nõuda võladokumendi tagastamist. Kui võlausaldaja võladokumenti ei tagasta, võib võlgnik nõuda võlausaldajalt kohustuse lõppemise kohta kirjalikku tunnistust. Kui kohustus on täidetud osaliselt või kui võladokumendil on näidatud ka võlausaldaja muud õigused või kui võlausaldajal on võladokumendi tagastamata jätmiseks muu õigustatud huvi, võib ta keelduda võladokumendi tagastamisest tingimusel, et ta teeb võladokumendile kohustuse täitmist tõendava pealdise.

Kui võladokument on võlgnikule tagastatud, siis eeldatakse, et kohustus on täidetud. Kui võlausaldaja keeldub võladokumenti tagastamast või sellele pealdist tegemast või kohustuse lõppemise kohta tunnistust välja andmast, võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest kuni võladokumendi üleandmiseni, sellele pealdise tegemise või tunnistuse väljaandmiseni. Sel juhul loetakse võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisega viivitanuks. Seega jällegi, kui võlausaldaja keeldub võladokumendi tagastamisest või sellele pealdise tegemisest, rikub hoopis tema võlasuhtest tulenevaid kohustusi ja võlgnikul on õigus õiguskaitsevahendite rakendamiseks.

Kui isik peab oma kohustuse täitmiseks andma tagatise, ilma et tagatis oleks täpselt määratletud, või kui tagatise andmine on õiguslike tagajärgede tekkimise tingimus, võib tagatise andja valida tagatise liigi. Tagatis peab piisavalt tagama kohustust ning vajadusel ka intressi ja kulutusi ning võlausaldajal peab olema võimalus tagatis raskusteta rahaks teha. Näiteks võib eluruumi üürilepinguga ette näha, et üürnik maksab lepingust tulenevate nõuete tagamiseks üürileandjale tagatisraha kuni kolme kuu üüri ulatuses.

Kohustuse rikkumine ja õiguskaitsevahendid

Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kui võlgnik ehk õigussuhte kohustatud pool on oma kohustust võlausaldaja ehk õigustatud poole ees rikkunud, võib võlausaldaja kasutada õiguskaitsevahendeid. Õiguskaitsevahend on üldmõiste, mis hõlmab kõiki võlausaldaja käsutuses olevaid võimalusi likvideerida talle tekkinud negatiivseid tagajärgi või hoida neid ära.

Võlausaldaja saab valida järgmiste õiguskaitsevahendite hulgast:

  • 1) nõuda kohustuse täitmist;
  • 2) oma võlgnetava kohustuse täitmisest loobuda;
  • 3) nõuda kahju hüvitamist;
  • 4) taganeda lepingust või öelda leping üles;
  • 5) alandada hinda;
  • 6) rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

Võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.

Võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab.

Kahju hüvitamine

Kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele.

Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

Lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Lisaks peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).

Kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Sellest põhimõttest lähtuvalt on Eesti õigussüsteemis keelatud ka karistuslikud kahjuhüvitised. Kahju tekitaja peab hüvitama üksnes tekitatud kahju ehk üldjuhul maksma kahjusaajale rahasumma, mis on võrdne tekitatud kahjuga. Kahjuhüvitis ei tohi olla aga niivõrd suur, et kahjusaaja selle tagajärjel ebamõistlikult rikastuks ja satuks hoopis paremasse seisu, kui enne talle kahju tekitamist.

Hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Kahju tuleb hüvitada ühekordselt makstava rahasummana, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine perioodiliste maksetena. Seaduses või lepinguga ettenähtud juhtudel, samuti muudel juhtudel, kui see on vastavalt asjaoludele mõistlik, võib kahjustatud isik nõuda kahju hüvitamist ka muul viisil kui rahalise hüvitise maksmisega.

Lepingust taganemine ja lepingu ülesütlemine

Lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Seega lepingust taganemiseks ei piisa vaid teise lepingupoole lepingu rikkumisest, vaid lepingu rikkumine peab olema oluline. Lepingupooled võivad lepingut sõlmides ise kokku leppida, mida nad määratlevad olulise lepingurikkumisena, samas sätestab ka võlaõigusseadus näidisloetelu lepingurikkumistest, mida saab pidada oluliseks.

Võlaõigusseadusest sätestab, et olulise lepingurikkumisega on tegu eelkõige juhul, kui:

  • 1) kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud;
  • 2) rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu;
  • 3) kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu;
  • 4) kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi;
  • 5) teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust talle juba eelneva kohustuse rikkumise likvideerimiseks/heastamiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida.

Kui enne ühe lepingupoole kohustuse sissenõutavaks muutumist on ilmne, et see lepingupool paneb toime olulise lepingurikkumise, eelkõige, kui ta teatab, et ei kavatse lepingut täita, võib teine lepingupool lepingust taganeda juba enne kohustuse sissenõutavaks muutumist.

Taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama või kui teisele lepingupoolele eelneva lepingurikkumise likvideerimiseks/heastamiseks antud täiendav täitmise tähtaeg on möödunud.

Lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates.

Lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Seega lepingu ülesütlemise korral vabanevad lepingupooled edasiste kohustuste täitmisest, lepingu ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad aga kehtima.

Püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepingu (kestvusleping), mis on sõlmitud tähtajatult, võib kumbki lepingupool mõistliku etteteatamistähtajaga üles öelda, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti (korraline ülesütlemine). Kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist.

Ülesütlemiseks õigustatud isik võib lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai.

Tasaarvestus ja tasaarvestuse avaldus

Kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.

Tasaarvestus on kujundusõigus, mille kasutamise korral vastastikused samaliigilised nõuded kattuvas ulatuses lõpevad. Tasaarvestus ei ole leping, kuigi tasaarvestust võib kokkuleppeliselt teostada ka lepinguga.

Tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Tingimuslikult või tähtaja määramisega tehtud avaldus on tühine.

Käendus ja käendaja vastuväited

Käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Käenduse kehtivus ei sõltu põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest.

Käenduslepingu sõlmimiseks on vaja vaid käendaja ja võlausaldaja nõusolekut, võlgniku nõusolek pole tarvilik. Võlausaldaja nõustumust käenduslepingu sõlmimiseks eeldatakse.

Tüüpilisim käendusleping on tarbijakäendusleping. Tarbijakäenduslepingus on käendajaks füüsiline isik. Tarbijakäenduslepingu puhul on oluline kokku leppida ka käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas, vastasel juhul on tarbijakäendusleping tühine.

Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Põhivõlgnik võib nõudele esitada nii vastuväiteid, mis tal olid võlausaldaja vastu, kui ka vastuväiteid, mis tulenevad tema ja käendaja vahelisest õigussuhtest.

Käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus.

Garantii

Majandus- või kutsetegevuses võib isik (garantii andja) võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse. Garantii on leping, millega garant ehk garantii andja võtab endale kohustuse teha garantiilepingus sätestatud tingimuste täitmise korral garantiilepingus nimetatud toiming; reeglina on garantii sisuks garandi kohustus maksta garantiis sätestatud eelduste täitmise korral võlausaldajale garantiis märgitud rahasumma. Garantii puhul on tegemist kolmnurksuhtega, milles osalevad garant, võlausaldaja ja võlgnik.

Üks traditsioonilise garantiilepinguid on müügigarantii. Müügigarantiiks võlaõigusseaduse tähenduses on müüja, varasema müüja või tootja (müügigarantii andja) lubadus müüdud asi garantiis või reklaamis ettenähtud tingimustel tasuta või tasu eest välja vahetada, parandada või tagada muul viisil asja vastavus garantiis või reklaamis ettenähtud tingimustele, millega antakse ostjale seaduses sätestatust soodsam seisund.

Müügigarantii garantiitähtaeg algab asja ostjale üleandmisest, kui lepingus või garantiikirjas ei ole ette nähtud garantiitähtaja hilisemat algust. Kui müüjal on kohustus asi ostjale saata, ei hakka garantiitähtaeg kulgema enne asja ostjale üleandmist. Garantiitähtaja kulg peatub ajal, mil ostja ei saa asja kasutada lepingutingimustele mittevastavuse tõttu, mille eest vastutab müügigarantii andja. Eeldatakse, et müügigarantiiga on hõlmatud kõik asjal garantiitähtaja jooksul ilmnenud puudused.

Käsiraha

Käsirahaks on ühe lepingupoole poolt teisele lepingupoolele lepingu sõlmimise tõendamiseks ja selle täitmise tagamiseks antud rahasumma. Tulenevalt eelnevast saab käsirahaks olla ainult rahasumma, mitte mõni sooritus, õiguste üleandmine vms. Käsiraha legaaldefinitsioonist nähtub ka, et käsirahal on tõenduslik iseloom, konstitutiivset tähendust seadus käsirahale ei anna.

Kui käsirahaga tagatud leping jääb täitmata käsiraha andnud lepingupoole süü tõttu, jääb käsiraha teisele lepingupoolele. Kui käsiraha saanud lepingupool nõuab talle lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist, arvestatakse käsiraha hüvitise katteks. Kui käsirahaga tagatud leping jääb täitmata muul põhjusel kui käsiraha andnud lepingupoole süü tõttu, võib käsiraha andnud lepingupool nõuda käsiraha tagastamist.

Leppetrahvi nõue ja leppetrahvi vähendamine

Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahvi kokkuleppimisel kohustuse rikkumise puhuks võib kahjustatud lepingupool lisaks leppetrahvile nõuda ka kohustuse täitmist. Kohustuse täitmist ei või lisaks leppetrahvile nõuda, kui leppetrahv lepiti kokku mitte kohustuse täitmisele sundimiseks, vaid kohustuse täitmise asendamiseks.

Leppetrahvi nõudmiseks õigustatud isikul on tähtis oma õiguste teostamisel tegutseda aegsasti, sest seadus sätestab, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kohustuse rikkumise vabandatavuse (nt. vääramatu jõu esinemine) korral ei või leppetrahvi nõuda, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

Lepingu rikkumise korral võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata. See tähendab, et kui lepinguga on õigustatud lepingupoolele antud õigus mis tahes kohustuse rikkumise puhul nõuda leppetrahvi maksmist, ei pea õigustatud isik tõendama talle tekkinud kahjusid. Piisab sellest, et esineb lepingurikkumine ja sellele rikkumisele vastab leppetrahvi maksmise nõudeõigus.

Võlaõigusseadus kaitseb ka kohustatud lepingupoole seisundis olevat isikut. Kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kokkulepe, mis kaldub eelnevas lauses sisaldunud põhimõttest leppetrahvi maksmiseks kohustatud isiku kahjuks kõrvale, on tühine. Küll ei või leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupool leppetrahvi vähendamist nõuda pärast seda, kui ta on leppetrahvi tasunud.

Kuigi võlaõigusseaduse leppetrahvi legaaldefinitsioonist tuleneb, et leppetrahv on rahasumma, lisab sama seadus siiski, et teatud juhtudel võib leppetrahvina kahjustatud poole huvides teha ka mõne teo ja sellele teole kohaldatakse leppetrahvi kohta käivat regulatsiooni.

Omandireservatsioon

Omandireservatsioon on kokkulepe, mis kujutab endast vallasasja müüja ja vallasasja ostja vahelist ühist seisukohta, et kuni ostuhinna tasumiseni jääb asja omand müüjale ja omand läheb ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega.

Omandireservatsioonile tuginedes võib müüja asja ostjalt üksnes siis välja nõuda, kui müüja on lepingust taganenud. Kui müüja nõue, mille tagamiseks omandireservatsioon kokku lepiti, on aegunud, võib müüja asja ostjalt välja nõuda vastavalt omandi kaitse sätetele.

Tasu avalik lubamine

Teatud teo tegemise, eelkõige tulemuse saavutamise eest avalikult tasu lubanud isik peab maksma teo teinud isikule lubatud tasu, isegi kui teo tegija ei tegutsenud tasu lubamisest lähtudes. Tasu lubanud isik võib lubaduse kuni teo tegemiseni tagasi võtta või selle tingimusi muuta, kui tagasivõtmine või tingimuste muutmine tehakse teatavaks samal viisil kui tasu lubamine. Kui teo tegemiseks on määratud tähtaeg, siis ei saa lubadust tagasi võtta, kui lubaduse sisust ei tulene teisiti.

Kui teo, mille eest tasu lubati, tegid mitu isikut erineval ajal, kuulub tasu teo esimesena teinud isikule. Kui teo tegid mitu isikut eraldi, kuid samaaegselt, kuulub igaühele neist võrdne osa tasust. Kui tasu ei saa selle olemuse tõttu jagada või kui tasulubaduse tingimuste järgi peab tasu saama üksnes üks isik, heidavad tasu saama õigustatud isikud omavahel liisku. Viimasest lausest võib näha, et ka tänapäevasest õigussüsteemist pole kusagile kadunud niivõrd iidne probleemide lahendamise meetod kui liisuheit. Kui teo tegemisel, mille eest tasu lubati, osales mitu isikut, tuleb tasu jagada nende vahel õiglaselt, arvestades igaühe osa soovitud tulemuse saavutamisel.

Ilmselt levinuim tasu avaliku lubamise alaliik on konkurss. Tasu avalikul lubamisel teatud teo parima tegemise eest (konkurss) tuleb mõistlikul viisil teatavaks teha konkursi ese, teo või selle pakkumise tegemise viis ja tähtaeg ning parima teo või pakkumise väljaselgitamise tähtaeg ja kord, samuti tasu lubaja (konkursi korraldaja) ja muud konkursi läbiviimiseks vajalikud asjaolud. Konkursi korraldaja võib konkursist loobuda või konkursi teatavaks tehtud tingimusi muuta üksnes juhul, kui see on konkursi tingimustes ette nähtud ja konkursist loobumine või tingimuste muutmine tehakse teatavaks samal viisil kui konkurss või selle tingimused.

Asja ettenäitamine

Asja valdaja vastu asjaga seotud nõuet omav isik või isik, kes tahab kontrollida sellise nõude olemasolu või puudumist, võib nõuda valdajalt asja ettenäitamist või asja ülevaatamise võimaldamist, kui tal on selleks õigustatud huvi. Teise isiku valduses oleva dokumendiga tutvumise vastu õigustatud huvi omav isik võib valdajalt nõuda dokumendiga tutvumise lubamist, kui dokument on koostatud dokumendiga tutvuda sooviva isiku huvides või kui dokumendis on kajastatud selle isiku ja dokumendi valdaja vaheline õigussuhe või nendevahelise tehingu ettevalmistamine.

Asi või dokument tuleb ette näidata või sellega tutvumist võimaldada asja või dokumendi asukohas. Mõjuval põhjusel võib kumbki pool nõuda asja või dokumendi ettenäitamist või sellega tutvumise võimaldamist muus kohas.

Käsundita asjaajamine

Käsundita asjaajamine on üheks võlasuhte tekkimise aluseks. Kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal võlaõiguses sätestatud õigused ja kohustused, kui: soodustatu kiidab asjaajamise heaks, asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele, asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. Käsundita asjaajamisega ei ole tegemist, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks. Seega on käsundita asjaajamisest tulenevate õiguste ja kohustuste tekkimise tuvastamiseks tarvilik välja selgitada potentsiaalse käsundita asjaajaja subjektiivne tahe tegutseda potentsiaalse soodustatu kasuks.

Kui käsundita asjaajaja ei tea, kes on soodustatu, või kui ta peab soodustatuks ekslikult vale isikut, tulenevad asjaajamisest õigused ja kohustused tegelikult soodustatule. Enne asjaajamisele asumist peab käsundita asjaajaja soodustatule asjaajamisele asumise kavatsusest teatama ja ootama ära soodustatu edasise otsuse asjaajamise kohta, välja arvatud juhul, kui eelnev teatamine ei ole võimalik soodustatu või avalikke huve kahjustamata või kui seda ei saa käsundita asjaajajalt mõistlikult oodata. Asjaajamisele asumise korral sellest soodustatule eelnevalt teatamata peab käsundita asjaajaja soodustatule asjaajamisest esimesel võimalusel teatama. Kui see on võimalik ja käsundita asjaajajalt mõistlikult oodatav, peab käsundita asjaajaja ootama ära soodustatu edasise otsuse asjaajamise kohta.

Käsundita asjaajaja peab sarnaselt käsunduslepingu sätetele andma välja asjaajamisel saadud esemed. Käsundita asjaajaja võib nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks.

Alusetu rikastumine

Võlaõigusseadus defineerib alusetut rikastumist kui olukorda, kui seaduses sätestatud alustel ja ulatuses peab üks isik andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. Võimalik on eristada kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmist, hüvitamist õiguse rikkumise korral ja teise isiku kasuks tehtud kulutuste hüvitamist.

Kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmine. Kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Eelnimetatud juhul (juhtudel) võib üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu. Üleantud eseme hävimise, äratarvitamise, kahjustumise või äravõtmise korral võib nõuda ka selle eest hüvitisena omandatu väljaandmist. Kui saadu väljaandmine ei ole saadu olemuse tõttu või muul põhjusel võimalik, peab saaja hüvitama saadu hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal.

Hüvitamine õiguse rikkumise korral. Õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, võib õigustatud isik lisaks saadu harilikule väärtusele nõuda ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. Rikkuja peab õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega saadust sai.

Teise isiku kasuks tehtud kulutuste hüvitamine. Isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata.

Kahju õigusvastane tekitamine

Teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu surma põhjustamisega, kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega, kannatanult vabaduse võtmisega, kannatanu isikliku õiguse rikkumisega, kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega, isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumisega, seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega, heade kommete vastase tahtliku käitumisega.

Kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kokkulepe, millega välistatakse või piiratakse vastutust õigusvastaselt ja tahtlikult kahju tekitamise eest, on tühine. Alla 14-aastane isik ei vastuta enda tekitatud kahju eest. Alla 14-aastase isiku poolt teisele isikule õigusvastaselt tekitatud kahju eest vastutavad, sõltumata oma süüst, tema vanemad või eestkostja.

Tootja vastutab isiku surma või isikule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest, kui selle põhjustas puudusega toode. Tootja ei vastuta puuduse tõttu tootele endale tekkinud kahju eest. Tooteks loetakse iga vallasasja, isegi kui see on osaks teisest vallasasjast või on saanud kinnisasja osaks, samuti elektrit ja arvutitarkvara. Kannatanu peab tõendama kahju ja toote puuduse olemasolu ning põhjuslikku seost toote puuduse ja tekkinud kahju vahel.

Võõrandamislepingud - müügileping, vahetusleping, faktooringuleping ja kinkeleping

Võõrandamisleping on tehing, millega üks isik annab talle kuuluva asja omandiõiguse või talle kuuluva õiguse või muu hüve üle teisele isikule. Võõrandamislepinguid on sõltuvalt rohketest erisustest mitmeid. Võlaõigusseaduse järgi on võõrandamislepingud müügileping, vahetusleping, faktooringuleping ja kinkeleping.

Asja müügilepinguga (kasutatud ka terminina ostu-müügileping) kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Müügilepingu puhul on müüja primaarseks kohustuseks anda asja omand täies ulatuses üle ostjale, ostja põhikohustuseks on tasu maksmine. Peale n-ö traditsioonilise müügilepingu eristab võlaõigusseadus ka tagasiostuõigusega müüki ja ostueesõigusega müüki.

Tagasiostuõigusega müügileping: lepingupooled võivad müügilepinguga või hiljem kokku leppida, et müüjal on asja tagasiostuõigus. Tagasiostuõigusega müügilepingu puhul loetakse asi müüja poolt tagasiostetuks müüja poolt avalduse tegemisega ostjale. Tagasiostu puhul eeldatakse, et tagasiostuhinnaks on hind, millega ese müüdi. Tagasiostuõigust võib teostada kinnisasjade puhul kümne aasta, muude asjade puhul aga kolme aasta jooksul tagasiostuõiguse tingimuse kokkuleppimisest.

Ostueesõigus on õigus, mille teostamise korral loetakse ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel sõlmituks müügileping samadel tingimustel, milles müüja ostjaga kokku leppis. Ostueesõiguse teostamine ei muuda kehtetuks ostjaga sõlmitud müügilepingut ega sellest tulenevaid kohustusi. Ostueesõigus tekib seaduse alusel või tehinguga. Ostueesõigus ei ole üleantav, aga tähtajaline ostueesõigus läheb üle ostueesõigust omava isiku pärijatele.

Vahetuslepinguga kohustuvad lepingupooled vastastikku teineteisele üle andma eseme ja tegema võimalikuks eseme omandi või muu esemele käsutusõigust andva õiguse ülemineku. Eeldatakse, et vahetamisele kuuluvate esemete hind on võrdne. Tüüpiliseks vahetuslepinguks on kahe vallasasja lepinguline vahetamine, ilma, et sellega kaasneks mingeid rahalisi kohustusi.

Faktooringulepinguga kohustub üks isik (faktooringu klient) loovutama teisele isikule (faktoor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktooringuvõlgnik) vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringuvõlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor aga kohustub: tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või andma faktooringu kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaoks valitsema ja teostama sellest tulenevaid õigusi, muu hulgas korraldama nõudest tulenevat raamatupidamist, ja nõude sisse nõudma.

Kinkelepinguga kohustab üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama.

Kasutuslepingud - üürileping, rendileping, liisinguleping, litsentsileping, frantsiisileping, ehitise ajutise kasutamise leping, pikaajalise puhkusetoote leping, vahendusleping, vahetussüsteemileping, tasuta kasutamise leping, laenuleping ja krediidileping

Kasutuslepinguga annab üks isik teisele üle vaid teatud osa talle kuuluva eseme omandiõigusest: valduse ja kasutusõiguse. Võlaõigusseadus eristab üürilepingut, rendilepingut, liisingulepingut, litsentsilepingut, frantsiisilepingut, ehitise ajutise kasutamise lepingut, pikaajalise puhkusetoote lepingut, vahenduslepingut, vahetussüsteemilepingut, tasuta kasutamise lepingut, laenulepingut ja krediidilepingut.

Üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Kindlasti on levinumateks üürilepinguteks eluruumi või äriruumi üürileandmise lepingud.

Rendilepinguga kohustub üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti). Erinevus üüri- ja rendilepingu vahel ei seisne mitte lepingu esemes, vaid poolte õigustes ja kohustes. Oluline on tähele panna, et üürilepinguga saab üürnik lepingu eset vaid kasutada, rendilepinguga saab rentnik lepingu eset kasutada ning kasutada ja omandada ka lepingu eseme kasutamisest tulenevaid vilju (õigusvilju või loodusvilju).

Liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Liisinguandja on kohustatud tagama liisinguvõtjale liisingueseme valduse üleandmise ja mitte takistama liisinguvõtjat liisingueseme valdamisel ja kasutamisel.

Litsentsilepinguga annab üks isik (litsentsiandja) teisele isikule (litsentsisaaja) õiguse teostada intellektuaalsest varast tulenevaid õigusi kokkulepitud ulatuses ja kokkulepitud territooriumil, litsentsisaaja aga kohustub maksma selle eest tasu (litsentsitasu). Litsentsilepingud jaotuvad ainu- ja lihtlitsentsilepinguteks. Ainulitsentsileping annab litsentsisaajale õiguse kasutada intellektuaalsest varast tulenevaid õigusi kokkulepitud ulatuses ja välistada teiste isikute ja litsentsiandja kasutusõiguse selles ulatuses. Lihtlitsentsilepingu puhul võib litsentsiandja ka ise lepingu esemeks olevat õigust kasutada või anda kasutusõiguse teistele isikutele peale litsentsisaaja.

Frantsiisilepinguga kohustub üks isik (frantsiisiandja) andma teisele isikule (frantsiisivõtja) õiguse kasutada frantsiisivõtja majandus- või kutsetegevuses frantsiisiandjale kuuluvat õiguste ja teabe kogumit, muu hulgas õigust frantsiisiandja kaubamärgile, ärilisele tähistusele ja oskusteabele. Frantsiisilepingute sõlmimine on levinud olukorras, kui suur ja edukas äriühing soovib oma tegevust laiendada uutele turgudele, aga äriühingul endal käiks kogu asja haldamine üle jõu või oleks see ebaotstarbekas. Sel juhul sõlmitakse mõne väiksema koostööpartneriga frantsiisileping, mille alusel frantsiisivõtja osutab frantsiisiandja kaubamärgi all frantsiisiandja tavapäraseid tooteid või teenuseid.

Kinnisasja, ehitise või selle osa (ehitis) ajutise kasutamise lepinguga annab või kohustub kutse- või majandustegevuses tegutsev isik (pakkuja) andma tarbijale õiguse kasutada ehitist vähemalt kolme aasta jooksul kindlaksmääratud või kindlaksmäärataval ajavahemikul kalendriaastas. Tarbija kohustub maksma selle eest tasu.

Pikaajalise puhkusetoote lepinguga kohustub pakkuja rohkem kui ühe aasta jooksul andma tarbijale õiguse saada soodustusi ehitise kasutamisel ja tarbija kohustub maksma selle eest tasu.

Vahenduslepinguga kohustub pakkuja vahendama tarbijale lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmanda isikuga lepingu sõlmimise võimalusele, tarbija aga kohustub maksma talle selle eest tasu. Pakkuja vahendatava lepingu eesmärk on ehitise ajutise kasutamise lepingust või pikaajalise puhkusetoote lepingust tulenevate õiguste üleandmine, omandamine või võõrandamine. Vahenduslepingule kohaldatakse maaklerilepingu kohta sätestatut, kui võlaõiguseadusest ei tulene teisiti.

Vahetussüsteemilepinguga kohustub pakkuja tarbijale tasu eest võimaldama osaleda süsteemis, mille eesmärk on anda tarbijate vahel tasu eest või tasuta ajutiselt kasutamiseks ehitise ajutise kasutamise lepingust tulenevaid õigusi.

Tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks. Kasutaja peab kasutusse antud eseme kasutustähtaja lõppemisel tagastama. Kasutaja peab kandma kasutamiseks antud eseme säilitamiseks vajalikud kulud. Kasutaja võib eset kasutada üksnes lepingus ettenähtud viisil, kokkuleppe puudumisel aga eseme olemusest või kasutamise eesmärgist tuleneval viisil.

Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Seega antakse nimetatud lepingu alusel ühelt isikult teisele isikule üle raha või asja valdus- ja kasutusõigus. Majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

Krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Seega laenu- ja krediidilepingu vahe üldistatult võttes on selles, et krediidilepingult peab alati maksma intressi, laenulepingult aga mitte. Väga levinud krediidileping on tarbijakrediidileping. Tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Kindlustuslepingud - kahjukindlustus, elukindlustus, õnnetusjuhtumikindlustus ja ravikindlustus

Kindlustuslepinguga kohustub üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus). Teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid. Kindlustusjuhtum on eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse.

Võlaõigusseadus eristab kindlustuslepingute erinevate liikidena kahjukindlustust, elukindlustust, õnnetusjuhtumikindlustust ja ravikindlustust.

Kahjukindlustuse puhul peab kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Asja kindlustamise korral peab kindlustusandja muu hulgas hüvitama kahju, mis tekkis kindlustusjuhtumi tagajärgede likvideerimise tulemusena, samuti kahju, mis tekkis kindlustatud asjade kaotsimineku tõttu kindlustusjuhtumi toimumisel.

Elukindlustuse korral peab kindlustusandja kindlustatud isiku teatud eluea saabumise, tema abiellumise või surma või lapse sünni puhul vastavalt lepingule maksma soodustatud isikule kokkulepitud summa kas ühekordse väljamaksena või perioodiliste väljamaksetena.

Õnnetusjuhtumikindlustuse korral peab kindlustusandja õnnetusjuhtumi toimumisel tasuma lepingus kokkulepitud summa kas ühekordse maksena või perioodiliste maksetena, hüvitama kindlustusjuhtumi toimumisel tekkinud varalise kahju või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil.

Ravikulukindlustuse puhul peab kindlustusandja hüvitama kindlustatud isikule kindlustussumma ulatuses haiguse või õnnetuse tagajärjel tekkinud ja meditsiiniliselt vajalikud ravikulud ning muud kokkulepitud sooritused. Samuti tuleb hüvitada ambulatoorsete uuringute kulud, mida tehakse haiguste tuvastamiseks ja ennetamiseks. Ravikindlustuse võib anda ravikulukindlustusena, haiglakindlustusena, töövõimetuskindlustusena, hoolduskindlustusena või muud liiki kindlustusena.

Toetamislepingud - elurendis ja ülalpidamisleping

Võlaõigusseaduse seletuskirja järgi on toetamislepingud need lepingud, mis sõlmitakse ühe isiku majanduslikuks toetamiseks teise isiku poolt. Eesti õigussüsteem tunneb kahte toetamislepingut: elurendist ja ülalpidamislepingut.

Elurendiselepinguga kohustub üks isik (elurendise andja) maksma teisele lepingupoolele või kolmandale isikule (elurendise saaja) elurendise andja, elurendise saaja või muu isiku eluaja jooksul perioodiliselt teatud rahasumma või andma üle muid liigitunnustega piiritletud esemeid (elurendis). Eeldatakse, et elurendise maksmine on tasuta. Eeldatakse, et elurendise leping on sõlmitud elurendise saaja eluajaks. Rahaline elurendis tuleb maksta kolme kuu eest ette. Muud liiki kui rahaliselt elurendiselt tuleb tasuda mõistlikus ulatuses ette, kui seda võib elurendise olemusest tulenevalt mõistlikult eeldada.

Ülalpidamislepinguga kohustub üks isik (ülalpeetav) andma teise isiku (ülalpidaja) omandisse või kasutusse vara või teatud esemed ja ülalpidaja kohustub ülalpeetavat viimase eluaja või muu kokkulepitud aja jooksul ülal pidama ja hooldama. Kuna ülalpidamislepinguga annab ülalpeetav ülalpidaja omandisse või kasutusse tihtipeale ka kinnisasja(d), on ülalpidamislepingu kohustuslikuks vormiks notariaalselt tõestatud vorm.

Kompromissileping

Kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused.

Seltsinguleping

Seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Seltsinglase panuseks võib olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse osutamine. Igal seltsinglasel on õigus ja kohustus osaleda seltsingu juhtimises.

Vaikiva seltsingu lepinguga kohustub vaikiv seltsinglane tegema teatud panuse ettevõtte või selle osa majandamisse, ettevõtja aga kohustub vaikivale seltsinglasele maksma tema panusele vastava osa kasumist. Eeldatakse, et vaikiva seltsinglase poolt üleantud vara läheb ettevõtja omandisse.

Teenuse osutamise lepingud - käsundusleping, töövõtuleping, maaklerileping, agendileping, komisjonileping, maksekäsund, arveldusleping, tervishoiuteenuse osutamise leping, veoleping, ekspedeerimisleping, pakettreisileping ja hoiuleping

Teenuse osutamise lepingu alusel osutab üks isik teisele tasuta või tasu eest teatud teenust. Võlaõigusseadus eristab käsunduslepingut, töövõtulepingut, maaklerilepingut, agendilepingut, komisjonilepingut, maksekäsundit, arvelduslepingut, tervishoiuteenuse osutamise lepingut, veolepingut, ekspedeerimislepingut, pakettreisilepingut ja hoiulepingut.

Käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Eeldatakse, et käsundisaaja peab täitma käsundi isiklikult, kuid käsundisaaja võib käsundi täitmisel kasutada kolmanda isiku abi. Tüüpiliseks käsunduslepinguks on mõne kindla kutseala isikuga sõlmitud leping, nt. juristiga sõlmitud leping õigusteenuste osutamiseks. Kui käsunduslepinguga ei ole tasus kokku lepitud, kuulub tasu maksmisele, kui käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest, eelkõige kui käsundisaaja täitis käsundi oma majandus- või kutsetegevuses.

Töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Eeldatakse, et töövõtja ei pea täitma lepingust tulenevaid kohustusi isiklikult. Kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud, kuulub maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu.

Maaklerilepinguga kohustub üks isik (maakler) vahendama teisele isikule (käsundiandja) lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmanda isikuga lepingu sõlmimise võimalusele, käsundiandja aga kohustub maksma talle selle eest tasu (maakleritasu). Maakler ei või teha käsundiandjale ettepanekut sõlmida leping isikuga, kelle kohta ta teab või peab teadma asjaolusid, mis annavad mõistliku aluse kahelda selles, et see isik täidab lepingust tulenevad kohustused kohaselt. Maakleril on õigus maakleritasule alates tema vahendamise või osutamise tulemusena lepingu sõlmimisest.

Agendilepinguga kohustub üks isik (agent) teise isiku (käsundiandja) jaoks ja tema huvides iseseisvalt ja püsivalt lepinguid vahendama või neid käsundiandja nimel ja arvel sõlmima. Käsundiandja kohustub maksma talle selle eest tasu. Agendilepingud on levinud näiteks profispordis, kus tippsportlased palkavad endale agendi, kes tegutseks sportlase huvides viimastele võimalikult soodsaid lepinguid erinevate spordiklubidega sõlmides.

Komisjonilepinguga kohustub üks isik (komisjonär) teise isiku (komitent) jaoks oma nimel ja komitendi arvel tegema tehingu, eelkõige müüma komitendile kuuluva eseme või ostma komitendile teatud eseme (komisjoniese). Komitent kohustub komisjonärile maksma selle eest tasu (komisjonitasu). Tüüpiliseks näiteks on ilmselt autode komisjonimüük erinevates autoaedades.

Maksekäsundiga käsundatakse käsundisaajat maksma või üle andma käsundiandja arvel kolmandale isikule (maksekäsundi järgi soodustatud isik) raha või väärtpabereid ning antakse maksekäsundi järgi soodustatud isikule õigus täitmine vastu võtta. Maksekäsundi võib muu hulgas anda veksli, tšeki, krediitkaardi ja muu seesuguse maksevahendi abil.

Arveldusleping on leping, millega vastavalt seadusele arveldamise õigust omav käsundisaaja (kontopidaja) kohustub avama käsundiandjale konto ja tegema käsundiandja korraldusel toiminguid kontol oleva rahaga või muude õigustega, käsundiandja aga maksma selle eest tasu. Muu hulgas kohustub kontopidaja tegema käsundiandja korraldusel makseid ning krediteerima käsundiandja kontot käsundiandja kasuks laekunud maksete ulatuses, tegema käsundiandjale viimase korraldusel kontolt sularahas väljamakseid ning võtma vastu sissemakseid.

Tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. Tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud osutama tervishoiuteenust isikule, kes seda taotleb, kui taotletavad lepingutingimused ei ole vastuolus seaduses sätestatuga ja tervishoiuteenuse osutamise lepingu tüüptingimustega.

Kaubaveolepinguga kohustub üks isik (vedaja) teise isiku (saatja) ees vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule (saajale). Saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu (veotasu). Kui veolepingu esemeks on kolimine (kolimisleping), on vedaja kohustuseks ka kolitava mööbli ja muu sisustuse lahtivõtmine, peale- ja mahalaadimine ning ülespanek. Kui saatjaks on tarbija, kuulub vedaja kohustuste hulka samuti muude kolimisega seotud kokkulepitud kohustuste täitmine nagu pakkimine ja tähistamine. Kui veost veetakse ühtse veolepingu alusel erinevate sõidukitega merel, õhus või maal, on tegu kombineeritud veolepinguga.

Reisijaveolepinguga kohustub üks isik (vedaja) teise lepingupoole ees vedama ühe või mitu isikut (reisija) sihtkohta koos pagasiga või ilma, teine lepingupool aga maksma tasu (veotasu). Tellimusveoleping (tšarterleping) on reisijaveoleping, millega vedaja kohustub vedama teist lepingupoolt või reisijat sõidukiga, mille ta annab vedamise eesmärgil koos juhiga täielikult teise lepingupoole või reisija kasutusse. Tellimusveoleping võib olla tähtajaline või tähtajatu.

Ekspedeerimislepinguga kohustub üks isik (ekspedeerija) korraldama veose vedamise teise isiku (saatja) arvel, saatja aga kohustub maksma ekspedeerijale tasu. Pakettreisilepinguga kohustub üks isik (reisikorraldaja) teise lepingupoole ees osutama ühele või mitmele isikule (reisija) reisiteenuste kogumi (pakettreis), teine lepingupool aga maksma tasu (reisitasu).

Hoiulepinguga kohustub üks isik (hoidja) hoidma teise isiku (hoiuleandja) poolt temale üleantud vallasasja ja hoidmise lõppemisel selle hoiuleandjale tagastama. Hoidjal on õigus saada tasu (hoiutasu) üksnes juhul, kui pooled on selles sõnaselgelt kokku leppinud või kui asjaolude kohaselt võib eeldada tasu maksmist.

Väärtpaberid

Väärtpaber on iga dokument, millega on seotud mingi varaline õigus selliselt, et seda ei ole võimalik dokumendist eraldi teostada. Väärtpabereid on kolme liiki: esitajaväärtpaberid, käskväärtpaberid ja nimelised väärtpaberid. Esitajaväärtpaber on väärtpaber, millest tuleneva kohustuse täitmist võib nõuda või millest tulenevat muud õigust võib teostada väärtpaberi omanik. Käskväärtpaber on väärtpaber, millest tuleneva kohustuse täitmist võib nõuda või millest tulenevat muud õigust võib teostada väärtpaberil märgitud isik või tema käsundi alusel teine isik. Kui väärtpaberile on kantud väärtpaberi alusel õigustatud isiku nimi, eeldatakse, et tegemist on käskväärtpaberiga. Nimeline väärtpaber on väärtpaber, millest tuleneva kohustuse täitmist võib nõuda või millest tulenevat muud õigust võib teostada väärtpaberil märgitud isik ja mis ei ole käskväärtpaber.

Erinevad väärtpaberid on aga veksel ja tšekk. Veksel on seaduses sätestatud kohustuslikke rekvisiite sisaldav dokument (käskväärtpaber), millega veksli väljaandja kohustub tingimusteta ise (lihtveksel) või käsundab veksli maksjat (käskveksel) maksma vekslis märgitud veksli alusel õigustatud isikule kindlaksmääratud rahasumma vekslis märgitud maksetähtpäeval (veksli lunastamine). Veksel on abstraktne, konstitutiivne võlatunnistus, mis ei sõltu, sarnaselt pangagarantiiga, senistest lepingusuhetest ega vaja lepingulist alust. Tšekk on väärtpaber, millega tšeki väljaandja käsundab krediidiasutust (tšeki maksja) tšeki alusel õigustatud isikule (maksesaaja) kindlaks määratud rahasumma (tšekisumma) maksmiseks (tšeki lunastamine).

Pankrot ja füüsilisest isikust võlgniku pankrot

Pankrot on võlgniku kohtumäärusega väljakuulutatud maksejõuetus. Võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Pankrotivõlgnikuks (võlgnikuks) nimetatakse füüsilist või juriidilist isikut, kelle suhtes kohus on välja kuulutanud pankroti. Pankrotivõlgnikuks saab olla nii füüsiline kui juriidiline isik, aga mitte riik ega kohalik omavalitsus. Pankrotivõlausaldaja (võlausaldaja) on isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist.

Pankrotiavalduse saab kohtule esitada nii võlausaldaja kui võlgnik ise. Kui pankrotimenetluse tulemusena jõutakse pankrotimääruseni, muutub võlgniku vara pankrotimääruse alusel pankrotivaraks, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks.

Kuna mõningad aastad tagasi valitses Eesti õiguses olukord, kus juriidilisest isikust pankrotivõlgnik läbis pankrotimenetluse märkimisväärselt väiksemate kahjudega kui füüsiline isik, otsustasid seadusandjad füüsilisest isikust pankrotivõlgnikutele luua võimaluse täielikuks kohustustest vabanemiseks.

Praegu kehtiva pankrotiseaduse kohaset võidakse füüsilisest isikust võlgnik vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Kohustustest vabanemiseks peab füüsilisest isikust võlgnik tegema ise vastavasisulise avalduse. Füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamine kestab Eestis viis aastat.

Võlgade ümberkujundamine

Makseraskustes füüsilisele isikul (võlgnikul) on võimalik kohtus taotleda võlgade ümberkujundamist, et ületada makseraskusi ja vältida pankrotimenetlust. Seejuures arvestatakse nii võlgniku kui ka tema võlausaldajate õigustatud huve. Võlgnik loetakse makseraskustes olevaks, kui ta ei suuda või tõenäoliselt ei suuda täita oma kohustusi nende sissenõutavaks muutumise ajal. Võlgade ümberkujundamise menetluses võimaldatakse võlgnikule rahaliste kohustuste (isiklike võlgade) ümberkujundamist kohustuse täitmise tähtaja pikendamise, osadena täitmise või kohustuse vähendamise teel.

Olulisemad võla- ja lepinguõigusega seotud seadused, määrused ja välislepingud

Võla- ja lepinguõigusega seonduv on peamiselt reguleeritud Võlaõigusseaduse, Tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadusega.

Eesti NSV tsiviilkoodeks

Rahvusvahelise eraõiguse seadus (lepingule kohaldatava riigi õigus, nõude loovutamisel kohaldatava riigi õigus, kindlustuslepingutele kohaldatava õiguse vaba valik ja kohaldatava õiguse valiku piirangud, lepinguvälised kohustused)

Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus (makseraskustes füüsilisele isikule (võlgnikule) tema võlgade ümberkujundamise võimaldamine, et ületada makseraskusi ja vältida pankrotimenetlust)

Tarbijakaitseseadus (tarbija, kauba ja teenuse garantii, puudusega kaup, universaalteenus, koduukseleping, sidevahendi abil sõlmitud leping, tarbija petmine, ebaaus kauplemisvõte)

Pankrotiseadus (pankrot, maksejõuetus, pankrotivõlgnik, pankrotivõlausaldaja, kuritegu ja raske juhtimisviga, pankroti väljakuulutamine ja pankroti väljakuulutamise tagajärjed, pankrotitoimkond, nõuded pankrotimenetluses, võlgniku vastuväide, pankrotivara, nõuete rahuldamisjärgud, võlgnikule tagastatav vara, füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamine, kompromiss)

Kohtutäituri seadus (täitemenetluse alustamise tasu, sissenõude summast sõltuvad põhitasu määrad, kindla põhitasu määraga täitetoimingud, kohtutäituri lisatasu)

Avalik-õiguslike nõuete kohtutäiturite vahel jaotamise kord

Täitemenetluse seadustik (täitedokumendid ja täitekorraldus; täitemenetlus; täitemenetlus rahaliste nõuete puhul; varale sissenõude pööramine; vara nimekiri ja võlgniku vanne; sissenõude pööramine vallasasjadele; müük täitemenetluses; tulemi jaotamine sissenõudjate vahel; sissenõude pööramine nõudele; nõuded, millele ei saa pöörata sissenõuet; sissetuleku arestimine; kinnisasja arestimine; sundenampakkumine; üüri- ja rendilepingute ülesütlemine; võlgniku vara tagasivõitmine)

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadus

Lepitusseadus (lepitusmenetlus kui poolte vabatahtlikkusel põhinev tegevus, mille käigus lepitusseaduses sätestatud erapooletu isik (lepitaja) toetab lepitusosaliste suhtlust eesmärgiga aidata neil leida vaidlusküsimusele lahendus)

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioon kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta

Võtke õigusabi saamiseks ühendust Claudius Õigusbüroo juristiga kontaktivormi kaudu!
Please type your full name.

Invalid email address.

Invalid Input

Invalid Input

Claudius Õigusbüroo austab Teie õigust eraelu puutumatusele ning töötleb Teie isikuandmeid ja meile usaldatud informatsiooni ainult ulatuses, mis on vajalik Teile parima õigusabi osutamiseks.

Claudius Õigusbüroo OÜ / GSM: (+372) 56 23 9195 / E-post: info[at]claudiuslaw.com / Skype: claudiusbyroo

© 2019 Claudius Õigusbüroo