Ühe kuu pikkune kõrvalehoidumine lapsele väljamõistetud elatise maksmisest võib olla karistatav
Toimetanud Claudius Õigusbüroo
Kriminaalasjas nr 1-18-5813 esitati isale süüdistus karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 169 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises. Nimelt sätestab KarS § 169, et vanema teadva kõrvalehoidumise eest oma nooremale kui kaheksateistaastasele lapsele või täisealiseks saanud, kuid abi vajavale töövõimetule lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest – karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Nii näiteks sai isa sissetulekuid, kuid kandis elatiseks 16,02 eurot, kui ka 19 eurot. Süüdistuse järgi varjas isa oma sissetulekuid, mis on käsitatav elatise maksmisest kõrvalehoidumisena. Samuti ei olnud isa töövõimelise inimesena pärast töölepingu lõpetamist teinud mõistlikke jõupingutusi, et saada elatise maksmiseks vajalikku igakuist legaalset sissetulekut.
Pärnu Maakohtu otsusega tunnistati isa süüdi KarS § 169 järgi.
Maakohtu seisukohtade järgi, jätkas isa kuriteo toimepanemist ja hoidis teadvalt kõrvale oma alaealisele pojale kohtuotsusega väljamõistetud elatusraha maksmisest ka pärast tema süüditunnistamist Pärnu Maakohtu otsusega KarS § 169 järgi. Isa on OÜ juhatuse liige ja osanik.
Isale kuuluv osa OÜ-s arestiti, samuti isale kui juhatuse liikmele ja osanikule makstavad sissetulekud. Alates jaanuarist 2018 laekus OÜ arvelduskontolt täiturile kuus ca 4 eurot. Ametlikku sissetulekut, millest oleks võimalik elatist kinni pidada, isal Maksu- ja Tolliameti ning töötamise registri andmetel ei olnud, kuid OÜ arvelduskonto väljavõtetest nähtus, et kontole laekus teatud perioodil kokku 7 876 eurot. Sularahas on pangaautomaatidest välja võetud näiteks 7 525 eurot. OÜ kontolt tehti makseid erinevatele juriidilistele isikutele, sh füüsilisele. Ülekannete ja maksete tegemiseks oli enne kontole kantud sularaha maksete sooritamiseks vajalikus summas.
Seega kasutas isa äriühingu kontot isiklike maksete tegemiseks. Kontole tehtud sularaha sissemaksed kinnitasid asjaolu, et isa omab sissetulekut sularahas ja et väljavõetud sularaha on kasutatud isiklikuks tarbeks. Lisaks kasutas isa oma teise poja OÜ arvelduskontot, mille väljavõtte kohaselt on kolmas OÜ kandnud teatud ajavahemikul isa teisele pojale kuuluva äriühingu kontole 12 200 eurot. Sularahas on kontolt välja võetud 18 785 eurot.
Seega varjas isa tahtlikult oma tulusid ja enese ülalpidamiseks tehtavaid kulutusi eesmärgiga mitte maksta elatusraha oma alaealisele pojale. Jaanuarist kuni oktoobrini 2018 maksis ta kohtutäituri vahendusel elatist ühel korral 4,62 eurot ja üheksal korral 3,80 eurot, s.o kokku 38,82 eurot.
Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni isa kaitsja, kes taotles otsuse tühistamist ja isa õigeksmõistmist. Tallinna Ringkonnakohtu otsusega maakohtu otsus tühistati ja isa mõisteti õigeks.
Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni prokurör Aarne Pruus, kes taotles otsuse tühistamist ja palus saata asi samale kohtule uueks arutamiseks.
Prokuröri seisukohad olid muuhulgas, et elatise maksmata jätmist üheksa kuu jooksul ei saa pidada lühikeseks ajaks. Samuti on saamata jäänud summa oluline. Ekslik ja seadusest mittetulenev on ringkonnakohtu seisukoht, et isikut saab elatise maksmisest kõrvalehoidumise eest võtta vastutusele alles siis, kui ta on elatise maksmisest kõrvale hoidunud vähemalt aasta. See on ebamõistlikult pikk aeg, mil lapse seadusega kaitstud huve kahjustatakse. Perekonnaseaduse (edaspidi PKS) § 100 lg 4 kohaselt tasutakse elatist iga kalendrikuu eest. Prokurör leidis, et riik peab sekkuma ja kaitsma lapse huve juba siis, kui elatusraha ei ole makstud vähemalt kolm kuud. Analoogia korras kvalifitseeritakse süstemaatilisena kolmas rikkumine KarS § 199 (vargus, mis on toime pandud süstemaatiliselt) ja § 4231 (sõiduki süstemaatiline juhtimine juhtimisõiguseta isiku poolt) järgi. Seda toetab ka täitemenetluse seadustiku (edaspidi TMS) §-s 1772 sätestatu, mille kohaselt juhul, kui võlgnik ei ole kolme kuu jooksul korrapäraselt maksnud elatist, võib kohus peatada võlgniku õigused ja lubade kehtivuse (jahipidamisõigus, mootorsõiduki juhtimise õigus, relvaluba ja relva soetamise luba, väikelaeva ja jeti juhtimise õigus, kalastuskaart).
Riigikohus leidis, et kassaatori väited materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta väärivad tähelepanu ja toovad kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise.
Riigikohus leidis, et KarS § 169 sätestab kuriteona vanema teadva kõrvalehoidumise oma nooremale kui kaheksateistaastasele lapsele või täisealiseks saanud, kuid abi vajavale töövõimetule lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest. Seejuures ei ole lapsele elatusraha ehk PKS §-s 100 nimetatud elatise maksmata jätmine alati karistatav.
Riigikohus on selgitanud, et elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisena KarS § 169 tähenduses on vaadeldav see, kui isik rikub lapse ülalpidamise kohustust olukorras, kui tal on - või võiks temalt mõistlikult eeldatava käitumise korral olla - võimalik ülalpidamiskohustust täita või vähemalt teha seda suuremas ulatuses.
Elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisega KarS § 169 mõttes on tegemist eeskätt järgmistel juhtudel:
1) kohustatud isik ei maksa lapsele tähtaegselt elatist vaatamata sellele, et tal on selleks piisavalt vara ja ei ole mõjuvaid põhjuseid, mis takistaksid soorituse (nt pangaülekande) tegemist (nt kohustatud isiku raske haigus). Seejuures tuleb varana, mille arvelt isik peab täitma lapsele elatise maksmise kohustust, käsitada isiku kogu vara, arvestades PKS §-st 102 ja TMS §-st 132 tulenevaid erandeid. KarS § 169 järgi esitatud süüdistust arutav kohus on õigustatud lähtuma PKS §-s 102 sätestatud "enese tavalise ülalpidamise" ja "enda ning lapse ühetaolise ülalpidamise" kriteeriumidest ka juhul, kui tsiviilasjas ei ole kohus selle sätte alusel elatise vähendamist otsustanud;
2) kohustatud isik maksab kohtuotsusega välja mõistetud elatist väiksemas ulatuses, kui tema varaline seisund seda võimaldaks või;
3) kohustatud isik, kellel ei ole elatise nõutavas summas maksmiseks piisavalt vara, jätab elatise täielikult või osaliselt maksmata olukorras, kus ta ei ole teinud mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal ülalpidamiskohustust võimalikult suures ulatuses täita, või kus ta on end ise asetanud maksejõuetuse seisundisse. Sellise olukorraga on tegemist näiteks siis, kui elatise jätab osaliselt või täielikult maksmata isik, kes pole otsinud piisava intensiivsusega tööd või muud legaalset sissetulekuallikat; kes pole müünud elatise maksmiseks vara, mis pole tarvilik tema enda ülalpidamiseks PKS §-st 102 tulenevas ulatuses; kes on lahkunud vabatahtlikult töölt, ehkki tal pole uut töökohta ega vara ülalpidamiskohustuse täitmiseks, või kes võõrandab oma vara moel, et selle tagajärjel muutub ülalpidamiskohustuse täitmine võimatuks. See loetelu pole ammendav.
Lisaks eeldab elatise maksmata jätmise kvalifitseerimine selle maksmisest kõrvalehoidumiseks kohtupraktika kohaselt ka seda, et elatise maksmise kohustust rikutaks süstemaatiliselt või pikema aja vältel. Ebaolulised hilinemised elatise maksmisega ei ole käsitatavad elatise maksmisest kõrvalehoidumisena KarS § 169 tähenduses.
Maa- ja ringkonnakohus tuvastasid, et süüdistatav on tasunud elatist iga kuu 3,80-4,62 eurot, varjates samal ajal enda tulusid. Maakohus järeldas, et tegemist on elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisega. Apellatsioonikohus soostus ses küsimuses küll maakohtuga, asudes aga seisukohale, et ca 5 kuu kestel elatise maksmise kohustuse rikkumist ei saa pidada pikaajaliseks, mistõttu ei ole tegemist elatise maksmisest kõrvalehoidumisega KarS § 169 tähenduses. Ringkonnakohtu arvates tuleb pikaajalisena käsitada ajavahemikku, mis ületab ühte aastat, mistõttu on elatise maksmisest kõrvalehoidumisega tegemist vaid siis, kui elatise maksmise kohustust on rikutud vähemalt ühe aasta jooksul. Kolleegiumi hinnangul on see seisukoht väär.
KarS §-s 169 sätestatud koosseisuga kaitstav õigushüve on lapse õigus saada elatist põlvnemisest tuleneva ülalpidamiskohustuse alusel. Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavate vahendite tagamine. PKS § 100 lg 1 sätestab, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis). Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette.
Kolleegiumi hinnangul ei saa ka lühemat kui ühe aasta pikkust igakuise elatise maksmata jätmist pidada ebaoluliseks hilinemiseks. Vastupidi, tegemist on kõnealuse kuriteokoosseisuga kaitstavat õigushüve ja lapse igapäevaseid vajadusi silmas pidades ebamõistlikult pika ajaga. Kuna KarS § 169 järgi on karistatav kohtuotsusega välja mõistetud igakuise elatusraha maksmisest teadev kõrvalehoidumine, võib kolleegiumi arvates elatise maksmise kohustuse olulise rikkumisena olla käsitatav juba see, kui isik teadlikult viivitab elatise maksmisega rohkem kui üks kuu. Seega tuleb igakuise elatise maksmisest kõrvalehoidumiseks pidada seda, kui kohustatud isik rikub lapse ülalpidamise kohustust olukorras, kui tal on (või võiks olla) võimalik ülalpidamiskohustust täita või teha seda suuremas ulatuses, kuid ta jätab oma kohustuse teadvalt vähemalt ühe kuu kestel täitmata. Lisaks võib elatise maksmisest kõrvalehoidumisena olla käsitatav elatise maksmise kohustuse süstemaatiline rikkumine ehk teisisõnu olukord, mil kohustatud isik elatist maksab, kuid teeb seda järjepidevalt põhjendamatu hilinemisega.
