Vanema isiklik ärakuulamine ühise hooldusõiguse lõpetamise asjas vanema vangistuses viibimise puhul

© Claudius Õigusbüroo

Tsiviilasjas nr 2-17-507 selgitas tsiviilkolleegiumi kogu koosseis vanema isikliku ärakuulamise sisu ühise hooldusõiguse lõpetamise asjas.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (lühend - TsMS) kohaselt vanema õigusi lapse suhtes puudutavas menetluses kuulab kohus vanemad ära. Vanemate isiklike õiguste osas kuulab kohus vanemad ära isiklikult. Kui menetlus toimub lapse heaolu ohustamise üle, kuulab kohus vanemad isiklikult ära ja arutab nendega lapse huvide kaitset. Vanemate ärakuulamise korraldamisel arvestab kohus sellega, kas vanem on olnud lapse või teise vanema suhtes vägivaldne.

Vanemat, kellel vanema õigusi ei ole või kelle lapsed on antud eestkoste alla, ei pea kohus ära kuulama, kui ärakuulamine asja lahendamisele või asjaolude selgitamisele ilmselt kaasa ei aita. Kohus ei pea vanemaid ära kuulama, kui sellest tekkiva viivitusega kaasneks ilmselt oht lapse huvidele.

Kõnealuse kaasuse avalduse kohaselt sündis ema ja isa kooselust 27. septembril 2009 laps, kelle hooldusõigusega seotud vaidlused tekkisid 2015. aastal, mil vanemate kooselu lõppes. Ema pooldas lapse ja isa suhtlemist, kuid isa ei ole olnud nõus kokku leppima lapsega suhtlemise korda ning on ema ähvardanud ja kasutanud tema vastu mitmeid kordi vägivalda. Isa on kohtuotsusega mõistetud süüdi vägivallategude eest ema vastu ja teda karistati kuu pikkuse vangistusega.

Isa kuulati ära 2. veebruaril 2017 maakohtus toimunud esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel. Isa avaldas mõistmist, et kokku tuleb leppida lapsega suhtlemise kord ja lähtuda lapse huvidest. Isa ei eitanud, et ta on kasutanud ema vastu füüsilist vägivalda, kuid lubas osaleda perelepituses ja kinnitas, et ta suudab probleeme sõnadega lahendada.

Harju Maakohus rahuldas 16. juuni 2017. a määrusega ema avalduse, lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes ja andis emale lapse ainuhooldusõiguse. Maakohus andis emale ka lapse viibimiskoha määramise ainuotsustusõiguse kuni maakohtu määruse jõustumiseni.

Asi jõudis Ringkonnankohtusse ning sealt edasi Riigikohtusse.

Isa arvates rikkus Ringkonnakohus oluliselt menetlusõigust, mis tõi kaasa ebaõige lahendi. Maakohus korraldas 15. juunil 2017 istungi, kus arutati ema avaldust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks, kuid isale kohtukutset ei saatnud, vaatamata sellele, et kohtule oli 9. veebruaril 2017 teada antud, et isal puudub esindaja ning ta viibib vanglas. Maakohus rikkus isa õigust esitada selgitusi ja põhjendusi, osaleda tõendite uurimisel kohtuistungil ning esitada vastuväiteid. Isa kuulati ära üksnes esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel.

Riigikohus asus seisukohale, et Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, kui jättis isa isiklikult ära kuulamata ega kutsunud teda istungile, ning ringkonnakohus seda rikkumist ei kõrvaldanud. Kohus peab vanemad vaidlustes, mis puudutavad vanema õigusi lapse suhtes, ära kuulama. Kohus peab vanemate isiklike õiguste osas vanemad ära kuulama isiklikult. Vanema isiklik ärakuulamine asjas, mis puudutab tema isiklikku suhet lapsega, on äärmiselt oluline, tagamaks asja õige lahendamine ja kõigi õigustega piisav arvestamine, eriti kuna tegu on suuresti kohtu diskretsiooniotsusega.

Isa ära kuulamata jätmiseks ei andnud kolleegiumi arvates põhjust see, et isa viibis istungi ajal vanglas, kui sellest tingitud võimaliku viivitusega ei ohustatud lapse huve. Arvestades asjaolusid, mille tõttu isa vanglakaristust kandis, ja eriti seda, et vangistus oli lühiajaline, võinuks maakohus lükata istungi isa vabanemiseni edasi või kuulata ta ära vanglas või lasta ta konvoeerida istungile.

Lisaks tähendas isa ära kuulamata jätmine ka vanemate lepitamise proovimisest loobumist ja seega TsMS §-s 561 sätestatu rikkumist.

Nimelt sätestab TsMS § 561, et last puudutavas menetluses peab kohus nii vara kui võimalik ja igas menetlusstaadiumis püüdma suunata asjaosalisi asja kokkuleppel lahendama. Kohus peab asjaosalised võimalikult aegsasti ära kuulama ja juhtima nende tähelepanu võimalusele kasutada perenõustaja abi eelkõige ühise seisukoha kujundamiseks lapse hooldamisel ja tema eest vastutamisel. Suunates asjaosalisi asja kokkuleppel lahendama või juhtides tähelepanu perenõustaja abi kasutamise võimalusele, arvestab kohus sellega, kas vanem on olnud lapse või teise vanema suhtes vägivaldne. Kohus võib last puudutava menetluse peatada, kui sellega ei kaasne lapse huvisid ohustavat viivitust ning kui asjaosalised on valmis laskma ennast kohtuväliselt nõustada või kui kohtu arvates on muul põhjusel väljavaateid asja lahendamiseks asjaosaliste kokkuleppel.

Kolleegium märkis lisaks, et hooldusõiguse asi tuleb lahendada esmajoones lapse huvidest lähtudes. Hooldusõigus ja lapsega suhtlemine peab olema seatud selliselt, et lapse elukorraldus oleks mõistlik. Kui see ei ole lapse parimate huvidega vastuolus ja lapse turvalisus on tagatud, võiksid mõlemad vanemad osaleda lapse elu korraldamises. Kolleegium märkis ka seda, et hooldusõigust ei pea tingimata lahendama tervikuna ühtmoodi, vaid hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata igas valdkonnas eraldi.