Lapse õigusvastasest äraviimisest või kinnihoidmisest
© Claudius Õigusbüroo
Claudius Õigusbüroo juristid Keiu Roosimägi ja Andrei Antosijev esindasid klienti edukalt kaasuses, kus ameeriklasest isa ja eestlannast ema abielust sündinud laps elas vanematega vaheldumisi Ühendriikides ja Eestis. Vanemad lahutasid ja laps läks tagasi Ameerikasse 2016. aasta keskel, et käia seal koolis ja elada koos isaga.
Laps tuli juunis 2017 Eestisse suvevaheajaks ema külastama, aga augustis 2017 teavitas ema e-kirjaga isa, et laps jääb vaatamata vanamate kokkuleppele, et laps naaseb Ühendriikidesse peale suvepuhkust ema juures, Eestisse ja läheb Eestis kooli. Samuti alustas ema Eestis menetluse ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja emale üleandmiseks. Üheski suvevaheajale eelnenud kirjas ei vihjanud ema soovile, et laps jääks peale vaheaega elama Eestisse. Seega ei olnud isal last Eestisse saates alust arvata, et laps ei tule tagasi USAsse. Laps kirjutas omakäeliselt Kohtule, et peab end ameeriklaseks.
Rahvusvahelise lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise konventsiooni eestikeelse tõlke uue redaktsiooni art 1 kohaselt on eesmärk tagada:
a) lepinguosalisse riiki õigusvastaselt viidud või lepinguosalises riigis õigusvastaselt kinni hoitava lapse viivitamatu tagastamine ja
b) ühe lepinguosalise riigi õigusega ette nähtud hooldus- ja suhtlusõiguse austamine teistes lepinguosalistes riikides.
Konventsiooni art 3 kohaselt on LAPSE ÄRAVIIMINE või KINNIHOIDMINE ÕIGUSVASTANE, kui sellega rikutakse isikule, institutsioonile või muule organile ühiselt või üksi antud hooldusõigust selle riigi seaduste alusel, kus oli lapse alaline elukoht enne äraviimist või kinnipidamist (punkt a), ja äraviimise või kinnipidamise ajal neid õigusi tegelikult kasutati kas ühiselt või üksikult või oleks kasutatud, kui ei oleks toimunud äraviimist või kinnipidamist (punkt b).
Tallinna Ringkonnakohus leidis, et laps tuleb tagastada Ameerika Ühendriikidesse ning määras tagastamiseks kindlaks selle täitmise korra.
Riigikohus selgitas, et:
1) Brüsseli II bis määruse art 61 järgi kohaldub Brüsseli II bis määrus ÜKSNES olukorras, kus lapse alaline elukoht (harilik viibimiskoht) on Euroopa Liidu liikmesriigis. Ülejäänud juhtudel tuleb KOHTUALLUVUSE kontrollimisel lähtuda Eesti Vabariigile SIDUVATEST VÄLISLEPINGUTEST. Vanema kohustuste kindlaksmääramist ja laste kaitse abinõude rakendamise pädevust, kohaldatavat õigust, abinõude tunnustamist, rakendamist ja koostööd käsitleva 19. oktoobri 1996. a Haagi konventsiooni (Haagi 1996. a konventsioon) art 5 lg 1 kohaselt ALLUB HOOLDUSÕIGUSE VAIDLUS Eesti kohtule ÜKSNES juhul, kui lapse harilik viibimiskoht on avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigis.
2) lapsel EI SAA OLLA MITU HARILIKKU VIIBIMISKOHTA, samuti EI VÕINUD ringkonnakohus lähtuda kohtualluvuse kindlakstegemisel LAPSE ELUKOHAST. Lapse hariliku viibimiskoha mõistet on kolleegium põhjalikult käsitlenud 10. oktoobril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-109-12 tehtud määruses.
3) Kuna isa esitas maakohtule avalduse lapse Ameerika Ühendriikidesse tagastamiseks, EI TOHTINUD MAAKOHUS OTSUSTADA vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise üle senikaua, kuni oli otsustatud, et last ei tagastata (Haagi 1980. a konventsiooni art 16). Kuivõrd ringkonnakohtu jõustunud kohtumäärusega otsustati laps Ameerika Ühendriikidesse tagastada, olid kohtud tuvastanud, et lapse harilik viibimiskoht oli Ameerika Ühendriikides. Eelnevast tulenevalt ei saa ka hooldusõiguse asi Haagi 1996. a konventsiooni art 5 lg 1 alusel alluda Eesti kohtule. Seega oli ringkonnakohus õigesti nõustunud maakohtu järeldusega, et ema ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise avaldus tuleb jätta Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (lühend - TsMS) § 423 lg 1 p 13 järgi läbi vaatamata.
Claudius Õigusbüroo soovib veel tuua välja järgmist:
1) Haagi 1980. a konventsiooni art 16 järgi ei tohi selle riigi kohus, kuhu laps on viidud, otsustada pärast lapse ebaseaduslikust äraviimisest teadasaamist lapse hooldusõiguse üle, kuni ei ole otsustatud, et last ei tule tagasi viia, või kui pärast lapse ebaseaduslikust äraviimisest teadasaamist ei ole mõistliku aja jooksul lapse tagastamise taotlust esitatud. Viidatud säte keelab kuni lapse ebaseadusliku äraviimise asja lahendamiseni või avalduse esitamiseks mõistliku aja möödumiseni lahendada lapse hooldusõiguse küsimust selle riigi kohtul, kuhu laps viidi, KUID EI KEELA OTSUSTADA senikaua HOOLDUSÕIGUSE ÜLE selles riigis, kust LAPS EBASEADUSLIKULT ÄRA VIIDI.
2) Konventsiooni eesmärk on kaitsta last rahvusvaheliselt tema õigusvastasest kinnipidamisest tulenevate kahjulike tagajärgede eest, ENNETADA OLUKORDASID, kus lapse teise riiki viimine annaks lapsega koosolevale vanemale EELISEID HOOLDUSÕIGUSE JAGAMISEL, arvestades riikide vanema õiguste ja kohustuste regulatsioonide eripärasid ning VÄHENDADA SITUATSIOONE, kus LAST KASUTATAKSE ÄRA TEISE VANEMA HAAVAMISEKS. Lapse parimates huvides olevaks peetakse tema VIIVITAMATUT TAGASTAMIST harilikku elukohta, kuna lapse hariliku elukoha kohus on kõige pädevam otsustama lapse tuleviku üle.
3) Konventsiooni eesmärgist tulenevalt tuleb õigusvastaselt teise osalisriiki viidud või seal kinnihoitav laps reeglina tuua viivitamata tagasi. Konventsiooni art 13 (1) b alusel SAAB JÄTTA õigusvastaselt äraviidud või kinnihoitud LAPSE TAGASTAMATA VAID ERANDLIKEL ASJAOLUDEL, s.o kui lapse tagastamine kahjustaks äärmiselt tõsiselt lapse heaolu. Seejuures peab tegemist olema ERAKORDSE OHUGA lapse heaolule, mis on PIISAVALT KONKREETNE ja TÕENÄOLINE. Konventsiooni art 13 (1) b ja ka teiste lapse tagastamisest keeldumise aluste avara tõlgendamise korral oleks kahjustatud konventsiooni eesmärgi saavutamine. (RKL 3-2-1-123-06)
4) LAPSE ARVAMUSELE tuleb anda tema parimate huvide hindamisel kohane kaal, hinnates tema vaateid tema vanuse ja küpsuse järgi. Lapse arenevate võimetega arvestamine on lapse õiguste austamise seisukohalt möödapääsmatu. Mida vanem ja küpsem on laps, seda suurem kaal tuleb anda tema arvamusele. Lapse arvamust tuleb küsida ja sellega arvestada ka eri huvide tasakaalustamisel.
5) Õiguskantsleri nõunikud Andres Aru ja Kristi Paron on artiklis „Lapse parim huvi“ (JURIDICA VI/2015) toonud välja, et „kui tuleb teha otsus, mis puudutab konkreetset last, peab otsustusmenetlus sisaldama HINNANGUT selle OTSUSE VÕIMALIKU MÕJU (positiivse või negatiivse) kohta asjasse puutuvale lapsele. Lapse parimate huvide hindamine ja kindlaksmääramine nõuab menetluslikke garantiisid. Veelgi enam, otsuse põhjenduses peab olema välja toodud, et LAPSE ÕIGUST on otseselt ARVESSE VÕETUD. Eelnevat silmas pidades peavad osalisriigid selgitama, kuidas on otsuses nimetatud õigust arvestatud, s.t mida on käsitatud lapse parimates huvides olevana, mis kriteeriumitel otsus põhineb ja kuidas on lapse huve kaalutud teiste asjaolude suhtes. /---/ Konventsiooniga soovitakse suunata otsustajaid pöörama suuremat tähelepanu sellele, kuidas otsus mõjub lastele, enne kui see otsus langetatakse. Enne otsuse langetamist ei tule mitte ainult analüüsida selle võimalikke mõjusid lastele, vaid otsustaja peab suutma ka näidata, et seda on tehtud. /---/ Kui otsus erineb lapse arvamusest, tuleb selgelt väljendada selle põhjus. Kui erandina juhtub, et valitud lahendus ei ole lapse parimates huvides, tuleb veenvalt näidata, miks lapse parimad huvid ei osutunud kaalukamaks teistest asjaoludest. EI OLE PIISAV üldsõnaliselt mainida, et teisi asjaolusid on eelistatud lapse parimatele huvidele.“
6) Lisaks juhime tähelepanu: seejuures EI TULE nimetatud konventsiooni alusel LAST TAGASTADA mitte teisele vanemale, vaid laps tuleb reeglina tagasi viia tema hariliku viibimiskoha riiki ehk TAGASTADA RIIGILE.
‼ www.claudiuslaw.com
‼ Võtke õigusabi saamiseks ühendust Claudius Õigusbüroo juristiga!
‼ (+372) 56 23 9195, e-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Foto on illustreeriv.
