Claudius Law Õigusbüroo

Ajakirjandusvabadus vs privaatsusõigus - kust algab riive lubatavus?

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 10 kohaselt on igaühel õigus sõnavabadusele. See õigus sisaldab vabadust oma arvamusele ning vabadust saada või levitada teavet ja mõtteid ilma ametivõimude sekkumiseta, sõltumata riigipiiridest.

Lisaks sellele sätestab Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi ka PS) § 45 igaühe õiguse vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni nii sõnas, trükis, pildis kui muul viisil. Eesti põhiseaduse kontekstis on rõhutatud, et sõnavabadus on tähtis eeldustingimus ka mitme muu õiguse ning vabaduse sisuliseks, asjakohaseks toimimiseks ja kaitseks: valimisõiguse, mõtte-, süüme-, ühinemisvabaduse, informatsioonilise enesemääramise, privaatsuse, loomevabaduse. Loetelu saaks jätkata. Tähtis on mõista, et väljendusvabadust tuleb sisustada Euroopa kultuuri- ja õigusruumis tunnustatud demokraatia arusaamade ja praktika valguses.

Väljendusvabadusele vastanduv eraelu kaitse on tagatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 8, mis annab igaühele õiguse, et tema era- ja perekonnaelu ning kodu austataks. PS § 26 näeb analoogselt ette igaühe õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele. Nimetatud paragrahv kaitseb kõiki eraelu valdkondi, mis ei ole põhiseaduses hõlmatud mõne eraelu kaitsva erisättega. Küll aga üheks erisättega kaitstavaks ja ajakirjandusvabadusega sageli kollisiooni sattuvaks õiguseks on PS §-s 17 sätestatud õigus au ja hea nime kaitsele. See kehtib ka kaebaja heausksuse ja teiste aspektide puhul, mis on vajalikud selleks, et teha kindlaks, kas ajakirjandus on toiminud kooskõlas eelnimetatud konventsiooni artikli 10 lg-s 2 silmas peetud sõnavabaduse kohustuste ja vastutustega. Ent ajakirjandus on kaitstud ka teiste seadustega. Eestis jõustusid 2008. aastal isikuandmete kaitse seaduses muudatused eesmärgiga kaitsta paremini ajakirjandusvabadust. Nimelt isikuandmeid võib ilma andmete omaniku nõusolekuta avalikustada vaid ajakirjanduslikul eesmärgil, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ja avaldamine on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Peamiseks argumendiks oli meedia esindajate puhul see, et “selline sõnastus võimaldab ajakirjandusel avalikustada isikuandmetega seotud materjale ilma end isikuandmete töötlejaks registreerimata.”

Seoses sõnavabaduse, ajakirjandusvabaduse ja privaatsusõigusega on Eestis tehtud mitmeid kõrgema kohtu lahendeid, mis on ka avalikkusele huvi pakkunud. Tsiviilasjas 3-2-1-53-07 esitas V.R hagi AS-i Postimees vastu ebaõigete andmete ümberlükkamiseks, paranduse avaldamiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks koos vabanduse avaldamisega. Kaebuse sisuks oli väide, et “ebaõigete väidete avaldamisega tekitati mittevaralist kahju poliitiku ja keskkonnaministri maine languse ning usaldusväärsuse kahjustamisega.” Riigikohus tõdes, et “artiklites avaldatu sisaldab muu hulgas juriidilisi arusaamu keskkonnakaitse korraldusest Eestis ja artiklites sisalduvad õiguslikku laadi arusaamad riiklike institutsioonide pädevusest ja kohustustest riigivõimu teostamisel kujutavad endast hinnanguid, mille ümberlükkamist ei saa nõuda ebaõigete andmete ümberlükkamist reguleerivate sätete alusel”. Samuti leidis Riigikohus, et väärtushinnangu ja ka õigusliku hinnangu korral, isegi juhul, kui see tugineb ebaõigetele eeldustele (faktiväidetele), ei saa taotleda hinnangu ümberlükkamist. Kuigi inimõigusi pole otseselt kohtu aruteludes mainitud, on kohtuotsus määravaks piiritähiseks eelpoolnimetatud temaatikaga seotud lahenduste leidmisel Eestis. Nimelt saame siit kätte väärtushinnangu ja ebaõigete andmete avaldamise erisuse.

Järgnev märkimisväärne kohtulahend on 3-2-1-145-07, kus käsitleti G.G. hagi Eesti Ekspressi Kirjastuse AS-i vastu paranduse avaldamiseks.

“Artikli avaldaja kohustamine paranduse avaldamiseks on PS §-de 44 ja 45 koosmõjust tulenev ajakirjandusvabaduse riive, mis peab olema põhjendatud ja proportsionaalne. Riigikohus on varem leidnud, et PS § 45 lg-s 1 ning Euroopa inimõiguste konventsiooni (edaspidi ka EIÕK) art 10 p-s 1 sätestatud sõnavabaduse ja sealhulgas ajakirjandusliku sõnavabaduse põhimõte on demokraatliku ühiskonnakorralduse vältimatu tagatis ning seeläbi üks olulisemaid sotsiaalseid väärtusi (3-1-1-80-97). Iseenesest on õige kostja väide, et hageja nõutud ebaõige faktiväite ümberlükkamine riivab ajakirjandusvabadust. Avaldaja kohustamine lükata ümber või parandada ebaõiged andmed on kolleegiumi hinnangul ajakirjandusvabaduse proportsionaalne riive. Väljendusvabadusele (sõnavabadusele) vastandub isiku isiklik õigus sellele, et tema kohta ei avaldataks ebaõigeid asjaolusid, sh õigus aule ja heale nimele. Praeguses vaidluses on kohtud tuvastanud, et avaldatud artiklist järeldub hagis märgitud kahe väite kaudu ebaõige väide G.G. kohta, mistõttu ebaõigete faktiväidete kohta paranduse avaldamiseks kohustamine on õigustatud. See järeldus tuleneb VÕS § 1047 lg-st 4, mille kohaselt võib ebaõigete andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või parandamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. Ei ole oluline, kas avaldatud väide on au ja head nime teotav. Oluline on see, et väide on ebaõige. See on kooskõlas PS § 45 lg 1 teise lausega, mis lubab väljendusvabadust seadusega piirata muu hulgas teiste inimeste õiguste, sh au ning hea nime kaitseks.”

Võttes võrdluseks kohtulahendeid Euroopa tasandilt, siis Euroopa Inimõiguste Kohtust (EIK) on asjalik juhend õigeks käitumiseks Tammer v. Estonia. Nimelt enne EIKi lahendit leidis Eesti kohus lahendis 3-1-1-80-97, et E. Tammer, nimetades ajalehes Postimees avaldatud artiklis V. Laanarut «rongaemaks» ja «abielulõhkujaks», oli Laanarut otseselt solvanud. Tammer kasutas kannatanu iseloomustamiseks avalikus suhtlussituatsioonis solvava ja halvustava tähendusega väljendeid ja andis kannatanule väga negatiivse hinnangu, mis sündsusetul viisil alandas kannatanu au ja väärikust. Tammer leidis, et tema süüdimõistmisega ajaleheintervjuus tehtud märkuste eest on rikutud EIÕK artiklit 10 ehk sõnavabaduse õigust. EIK kinnitas Eesti kohtu arusaama ja juhtis tähelepanu asjaolule, et Tammeri süüdimõistmine ja karistus ei olnud ebaproportsionaalsed võrdluses taotletava õigustatud eesmärgiga. Sekkumine oli õigustatud. Seega võib põhjendatult pidada sekkumist sõnavabadusõigusesse demokraatlikus ühiskonnas vajalikuks, et kaitsta kaasinimeste reputatsiooni või õigusi.

H. Vallikivi on kirjutanud, et EIKi kohtupraktika on oluline eeskätt mõõdukuse üle otsustamisel, ent tuge pakub kohtupraktika ka muudes küsimustes. 2012. aasta veebruaris tegi EIK suurkoda kohtuasjades Axel Springer AG vs. Saksamaa ja Von Hannover vs. Saksamaa (nr 2) otsused, milles toodi välja olulised ajakirjandusvabaduse ja eraelu puutumatuse tasakaalustamise kriteeriumid. Mõlemad suurkoja otsused näitavad, et nii ajakirjandusvabaduse kui eraelu kaitseks tuleb läbi viia hoolikas kaalumine. Jõuliselt väljendatakse seisukohta, et tuleb leida õiglane tasakaal konventsiooniga tagatud kahe väärtuse, artikliga 10 kaitstava sõnavabaduse ja artikliga 8 sätestatud eraelu austamise vahel. EIK viitab oma otsustes Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 26.06.1998 resolutsioonile nr 1165 (1998) eraelu puutumatuse kohta. Nimelt rõhutab assamblee iga inimese õigust eraelu puutumatusele ja väljendusvabadusele kui demokraatliku ühiskonna põhireegleid ning lisab, et need õigused ei ole ei absoluutsed ega ka hierarhilises järjekorras, sest need on võrdse väärtusega.

EIK praktikas on välja toodud kriteeriumid, millega sõnavabaduse ja eraelu puutumatuse tasakaalustamisel tuleb arvestada:

panus üldist huvi pakkuvasse debatti;
puudutatud isiku tuntus ja avaldatud materjali teema;
puudutatud isiku varasem käitumine;
teabe hankimise viis ja teabe tõelevastavus;
avaldatud materjali sisu, vorm ja tagajärjed;
mõistetud karistuse raskus.

Kohtuasjades, kus EIK-il on tulnud analüüsida eraelu kaitset ja sõnavabadust, on kohus alati rõhutanud ajakirjanduses avaldatud fotode või artiklite panust üldist huvi pakkuvasse debatti. EIK selgitab, et see, kas teemat saab pidada üldist huvi pakkuvaks, sõltub juhtumi asjaoludest. EIK peab väga oluliseks, et riigisisesed kohtud hindaksid hoolikalt avaliku huvi olemasolu ja määra vaidlusaluse informatsiooni avaldamise vastu ning saavutaksid tasakaalu avaliku huvi ja puudutatud isikute isiklike huvide vahel, sest põhimõtteliselt on riigisisestel kohtutel olulisi asjaolusid parem tuvastada.

Avalikkuse huvi olemasolu määrab suuresti ka see, kes on kajastatav inimene oma elualalt. Tihti käib avalik huvi kaasas avaliku elu tegelastega. Avaliku elu tegelased on isikud, kes on riigiametis ja/või kasutavad avalikke ressursse ja laiemalt kõik need, kes mängivad rolli avalikus elus, näiteks poliitikas, majanduses, kunsti-, sotsiaal-, spordi valdkonnas. Loetelu ei ole ammendav. Tuleb vahet teha eraisikutel ning isikutel, kes tegutsevad avaliku elu sfääris. Kui avalikkusele tundmatu eraisik võib nõuda oma eraelu igakülgset kaitset, ei saa sama öelda avaliku elu tegelaste kohta.

Arvesse tuleb võtta isiku käitumist enne artikli avaldamist või asjaolu, et foto ja sellega seotud teave on juba ilmunud mõnes varasemas väljaandes. Kohtuasjas Axel Springer AG vs. Saksamaa oli näitleja X ise avaldanud üksikasju oma eraelust mitmes intervjuus. EIK-i arvates oli ta seega aktiivselt püüdnud seada end avalikkuse tähelepanu alla ning EIK leidis, et võttes arvesse, mil määral ta oli avalikkusele tuntud, oli tema õigustatud ootus enda eraelu tõhusale kaitsele sellest alates vähenenud.

Viis, kuidas teave on saadud ja selle õigsus: EIK on leidnud, et ajakirjanikele pakutav kaitse teabe avalikustamisel üldist huvi pakkuvates küsimustes kehtib tingimusel, et ajakirjanikud tegutsevad heas usus ning täpsetele faktidele tuginedes, pakkudes usaldusväärset ja täpset teavet kooskõlas ajakirjanduseetikaga. Ajakirjanikul on kohustus esitada objektiivset informatsiooni. Ka juhul, kui materjal puudutab avaliku elu tegelast, kes peab näitama üles suuremat taluvust ajakirjanduslike rünnakute suhtes, ei ole ajakirjanikul siiski lubatav avaliku elu tegelast rünnata pahauskselt ning lähtuda sensatsiooni tekitamise eesmärgist.

Teabe usaldusväärsust peab hindama info avaldamise hetke kontekstis. Teabe tõelevastavuse hindamisel on oluline, millistel asjaoludel ja millisest allikast teave saadi. See, kuidas pilt või artikkel on avaldatud ja see, mil viisil on isikut fotol või artiklis kujutatud tuleb analüüsides samuti arvesse võtta.

Sõnavabaduse piiramise proportsionaalsust hinnates on ilmselt intrigeerivaim asjaolu mõistetud karistuse raskuse hindamine. Kohaldatud karistused võivad vähendada ajakirjanduse soovi osaleda arutelus avalikku huvi pakkuvate küsimuste üle. EIK on rõhutanud, et vabaduskaotuslikul karistusel sõnavabaduse teostamise eest on heidutav toime. Seetõttu on vabaduskaotuslik karistus sõnavabaduse teostamise eest kooskõlas EIÕK artikliga 10 ainult erandlikel asjaoludel siis, kui sõnavabaduse kasutusel on rikutud väga oluliselt teisi põhiõigusi, näiteks kui tegemist on vihakõnega või vägivallale õhutamisega.

Kokkuvõte

Ajakirjandusvabadus on diskussiooniobjektina Eestis ja Euroopas olulisel kohal. Väärtushinnangute ja põhivabaduste tasakaalu otsingud on sisukad ja jätkuvalt teed rajavad. Vaidlustes on lõppsõna andjaks EIK, kas asja lahendamisel selgitab välja, kas siseriiklikud kohtud on saavutanud õiglase tasakaalu vastanduvate õiguste ja huvide vahel.

Sõnavabaduse piirangu vajalikkuse hindamisel tuleb uurida, kas kasutatud meetmed olid proportsionaalsed seatud eesmärgi suhtes. Selleks, et hinnata sõnavabaduse piirangu vajalikkust demokraatlikus ühiskonnas, tuleb kohtul kaaluda oma olemuselt võrdseid põhiõigusi – sõnavabadust ja õigust eraelu puutumatusele.

Ajakirjandusvabadust puudutavates asjades vaatleb EIK riigisiseste kohtute lahenduse õiglast tasakaalu EIÕKi artiklis 10 sätestatud sõnavabaduse ja artikliga 8 kaitstud eraelu puutumatuse vahel. Enim levinud puudusena on EIK nimetanud seda, et sõnavabadusse sekkumise õigustamiseks esitatud põhjendused on küll asjakohased, kuid ei ole piisavad. Samuti on EIK leidnud, et vastutava riigi kohtud on jätnud põhiõiguste kollisiooni puhul ühe poole õigused tähelepanuta ning vastanduvad õigused ja huvid kaalumata. Kohtuasjades, kus EIK leidis, et konventsiooni artiklit 10 või artiklit 8 ei ole rikutud, on EIK positiivsena esile toonud põhjalikku kaalumist, piisavaid põhjendusi ja seda, et riigisisesed kohtud on arvestanud EIK asjakohast praktikat.

EIK praktikas välja kujunenud üldised põhimõtted, mida EIK on otsus otsuse järel rõhutanud. Erinevate õiguste ning huvide kaalumise kriteeriumid, mida EIK on korduvalt loetlenud ja sisuliselt käsitlenud, on väärtuslik, edasist praktikat toetav materjal, mis hõlbustab konkreetse kohtuasja lahendamist.

Henri Kolpakov,

Claudius Õigusbüroo intern

Kasutatud allikad:

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon RT II 2010, 14, 54

Eesti Vabariigi põhiseadus RT 1992, 26, 349

Inimõiguste keskus: Ajakirjandusvabadus. Arvutivõrgus: https://humanrights.ee/teemad/inimoigused-eestis/inimoiguste-aruanne/inimoigused-eestis-2007/ajakirjandusvabadus/

Rohtmets. E. Ajakirjandusvabaduse ja eraelu puutumatuse tasakaal Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas. Kohtupraktika analüüs. Tartu, 2014.

Lisaks aitab Claudius Õigusbüroo leida lahendusi muudes Teile olulistes küsimustes. Teie parimaks abistamiseks võtke julgelt ühendust meie juristiga! Claudius Õigusbüroo austab Teie õigust eraelu puutumatusele ning töötleb Teie isikuandmeid ja meile usaldatud informatsiooni ainult ulatuses, mis on vajalik Teile parima õigusabi osutamiseks.

Saate meiega ühendust läbi kodulehe kontaktivormi, e-posti See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. või helistades telefonil (+372) 53 477 636.