Võtke õigusabi saamiseks ühendust Claudius Õigusbüroo juristiga!

(+372) 53 477 636

Õigusabi osutamise valdkonnad:

Last hooldava lahutatud abikaasa ülalpidamise kohustus ja ema ülalpidamine lapse sünni korral

© Claudius Õigusbüroo

 

Last hooldava lahutatud abikaasa ülalpidamise kohustus

Perekonnaseaduse (edaspidi PKS) § 72 kohaselt kui lahutatud abikaasa ei suuda pärast lahutust ühise lapse hooldamise tõttu ise enda ülalpidamise eest hoolitseda, võib ta teiselt lahutatud abikaasalt nõuda endale ülalpidamist kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Ülalpidamise suurus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud abikaasa tavapärasest eluvajadusest lähtudes ning arvestades ka abikaasade varalist seisundit ja elutingimusi abielu ajal. Kohus võib jätta abikaasade senise varalise seisundi arvesse võtmata või arvestada seda ainult teatud ajavahemikku silmas pidades, kui senisest varalisest seisundist lähtumine kogu ülalpidamiskohustuse ajal ei oleks abielu kestust ning majapidamise ja sissetuleku hankimise korraldust arvesse võttes mõistlik.

Ülalpidamist saama õigustatud abikaasa peab enda ülalpidamise eesmärgil võõrandama oma vara ulatuses, mis mõlema abikaasa varalist seisundit arvestades vastab õigluse ja otstarbeka majandamise põhimõtetele. Ülalpidamist andma kohustatud abikaasa peab ülalpidamiskohustuse täitmise eesmärgil võõrandama oma vara niisuguses ulatuses, mis mõlema endise abikaasa varalist seisundit arvestades vastab õigluse ja otstarbeka majandamise põhimõtetele. Kui kohustatud pool ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus temalt õigustatud isiku nõudel välja elatise. Elatise võib õigustatud isiku nõudel välja mõista ka ühekordselt makstava summana, kui selleks on oluline põhjus ja kohustatud isikut sellega ebaõiglaselt ei koormata.

Kohus võib vabastada lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustusest, piirata kohustust ajaliselt või vähendada elatise suurust, kui elatise maksmine oleks äärmiselt ebaõiglane, arvestades muu hulgas õigustatud isiku hooldada või kasvatada jäetud ühise lapse huve, kui:

  • abielu on kestnud lühikest aega;
  • õigustatud isik on süüdi kuriteos ülalpidamist andma kohustatud isiku enda või tema lähikondse vastu;
  • ülalpidamisvajadus on tekkinud õigustatud isiku ebamõistliku käitumise tõttu;
  • õigustatud isik on enne abielu lahutamist pikema aja jooksul jämedalt rikkunud oma kohustust perekonna ülalpidamisele kaasa aidata; selleks on muu kaalukas põhjus;
  • selleks on muu kaalukas põhjus.

Kohus võib vabastada endise abikaasa ülalpidamiskohustusest niivõrd, kuivõrd see abikaasa ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades suuteline andma ülalpidamist saama õigustatud abikaasale ülalpidamist ilma enese tavalist ülalpidamist kahjustamata.

Ülalpidamist saama õigustatud lahutatud abikaasa võib nõuda seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmist üksnes alates hagi esitamisest. Kaalukatel asjaoludel võib õigustatud isik nõuda elatist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatise hagi kohtule esitamist.

Notariaalselt tõestatud kokkuleppega võivad abikaasad lahutusjärgse ülalpidamiskohustuse kindlaks määrata erinevalt eespool toodust. Kokkulepe, millega välistatakse lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustus või piiratakse seda ebamõistlikult, on tühine.

Ülalpidamisleping lõpeb õigustatud või kohustatud isiku surmaga.

Ülalpidamiskohustus lõpeb õigustatud isiku uuesti abiellumise, samuti õigustatud isiku või kohustatud isiku surma puhul.

 

Lapse sünni puhune ülalpidamine

PKS § 111 lg 1 ja 2 kohaselt lapse isa on kohustatud lapse ema ülal pidama kaheksa nädalat enne ja kaksteist nädalat pärast lapse sündi, samuti kui ema ei ole raseduse tõttu või raseduse või sünnituse põhjustatud tervisehäire tagajärjel võimeline ennast ülal pidama, on isa kohustatud talle ülalpidamist andma kuni ema terviseseisundi paranemiseni. Sama kehtib, kui emal ei ole lapse eest hoolitsemise tõttu võimalik sissetulekut saada. Ülalpidamiskohustus algab varemalt neli kuud enne lapse sündi ja lõpeb lapse sünnist alates kolme aasta möödudes.

PKS § 111 põhimõtte kohaselt ei pea vanemad olema abielus.

Kui isa ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma emale ülalpidamist enda tavapärast ülalpidamist kahjustamata, annavad ülalpidamist isikud, kes on seda kohustatud tegema järgmisena.

Kui last hooldab ja kasvatab isa, on tal õigus esitada nõue ema vastu. Sel juhul kohaldatakse nõudele aegumistähtaega, arvestades samuti eespool toodud erisusi – et ema oleks tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma isale ülalpidamist enda tavapärast ülalpidamist kahjustamata. Kui ema ei ole võimeline isale ülalpidamist andma,  annavad ülalpidamist isikud, kes on seda kohustatud tegema järgmisena. Nõue aegub, kui aegumistähtaja kulg ei ole peatunud või katkenud, sünnitusele järgneva aasta lõpust ühe aasta möödudes või, kui ülalpidamiskohustus tekib hiljem, ülalpidamiskohustuse tekkimise aasta lõpust ühe aasta möödudes.

Ülalpidamist annab kohustatud isik pärast abikaasat ja enne abivajava isiku sugulasi.

 

Kohtupraktika

Claudius Õigusbüroo kliendiks oli isa, kellelt lapse ema nõudis iseenda ülalpidamiseks elatist Eesti Vabariigi kehtestatud miinimumpalga suuruses ajavahemikul 11.05.15. a kuni 11.09.18. a.

Ema seisukohad

Ema tõi välja, et ta elas viimased 9 aastat  Iirimaal ning Eestisse asus elama raseduse viimastel kuudel. Üheksa aasta jooksul unustas ta suuremas osas eesti keele, mida ta on koolis õppinud, isegi vene keeles, mis on tema emakeel, räägib ta aktsendiga. Emal on vaja aega ning tingimusi, et adapteeruda tagasi Eesti keskkonda. Samuti on väga raske tööd leida noorel emal, kellel on väike laps, kes ei käi lasteaias. Üldjuhul tööandjad üritavad selliseid töötajaid mitte võtta, kuna nendega kaasnevad probleemid, ehk noored emad viibivad lapsega haiguslehel. Selline variant oleks ema hinnangul välistatud, kui ema kõrval oleks mees (abikaasa/elukaaslane), kes saaks ka lapsega kodus olla. Antud juhul lapse isa elab välismaal ning tema kooselu emaga on välistatud. Emal tekivad raskused töö leidmisega, kuna emal puudub varasem kogemus ja tööstaaž Eestis.  Eeltoodu põhjal leidis ema, et on piisavalt aluseid, et lapse isa peab ema ülal pidama vähemalt lapse kolme aastaseks saamiseni.  Ema tõi ka välja, et isa tegevuse tõttu jäi ema rasedaks ja sünnitas ning on hagi esitamise ajal töövõimetu. Ema oli sunnitud jätma töö, mis tõi talle keskmiselt 2000 eurot kuus. Seega on ema hinnangul olemas põhjuslik seos isa käitumise ning ema töövõimetuse vahel.

Ema sai vanemahüvitist summas 318 eurot,  peretoetust 40 eurot, isa tasub lapsele igakuiselt elatist 250 eurot, kokku saab ema kuus 608 eurot. Ema leidis, et vanemahüvitisest, mille suurus on 318 eurot,  läheb lapsele 215 eurot ja emale jääb endale 103 eurot ning lähtudes sellest, et enne oli ema sissetulek keskmiselt 2000 eurot, siis 103 eurot on naeruväärne summa, mida täiskasvanud naine peab enda peale kulutama. Ema ja laps elavad hetkel koos oma vanematega viimaste kahetoalises korteris, neli inimest elavad  32 m2 pindalal. Lõpetuseks tõi ema välja, et ta saab hetkel oma vajadusi rahuldada Eestis kehtiva miinimumpalga ulatuses. Seda juhul, kui ta elab koos vanematega. Juhul, kui ta aga hakkab korterit üürima, siis tuleb miinimumi juurde lisada  kinnisvara üürihinnad.

Claudius Õigusbüroo vanemjurist, kes esindas kohtumenetluses isa, leidis järgmist:

  • Isa ema poolt esitatud nõudega ei nõustu. Hagiavaldusest ja sellele lisatud tõenditest nähtub, et ema saab igakuiselt riigilt toetusi 387,18 eurot. Lisaks toetavad ema tema vanemad, võimaldades tal elada oma korteris, milleks on ema vanematel ka kohustus perekonnaseaduse järgi.
  • Hagiavalduses on ema sedastanud asjaolu, et „Hageja (ema) hetkel saab rahuldada oma vajadused Eestis kehtiva miinimumpalga ulatuses.“ Seega puudub hagi rahuldamiseks alus – ema vajadused on tema enda kinnituse kohaselt rahuldatud, sest tema sissetulek ongi miinimumpalga piires.
  • Ema nõuet ei ole võimalik rahuldada etteulatuvalt hüpoteetiliste kulude ja tulevikus võib-olla tekkiva abivajaduse rahuldamiseks. Nõude saab rahuldada vaid juhul, kui nüüd ja praegu vajab ema abi ning ei ole ise võimeline ennast aitama.
  • Ema väited selle kohta, et tal ei jää muud üle, kui üürida omale korter, jäid arusaamatuks. Isa juhtis ema tähelepanu sellele, et kui ema hakkab kunstlikult tekitama endale abivajadust, et isalt raha kätte saada, siis seda ei saa kohus kindlasti arvestada hüvitise väljamõistmisel ema soodustava asjaoluna.
  • Samuti paluti emal tõendada, mida ta on teinud lapsele lasteaiakoha leidmiseks. Lasteaiakoha olemasolul on emal võimalik leida omale töökoht ja puudub ilmselt vajadus emale elatise maksmiseks.

Kokkuvõtvalt oli Claudius Õigusbüroo jurist seisukohal, et hetkel on emal piisav sissetulek ja abi oma vanematelt, et tema vajadused oleksid rahuldatud. Ema ei ole abivajav isik PKS § 111 (ülalpidamine lapse sünni korral) tähenduses. Isal puuduvad kohustused ema ees, kuid tal on need oma lapse ees ning neid kohustusi isa täidab hea meelega ning vastavalt kokkulepetele.

Maakohtu põhjendused ja järeldused 

Kohus, uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid, jättis ema hagi rahuldamata ja leidis järgmist:

  • Ema väidab, et tema abivajadus on tekkinud seoses rasedusega ja lapse sünnist tuleneva elukeskkonna vahetuse ning sissetuleku kaotamisega. Kohtu hinnangul on rasedus ja lapse sünd ning nendega seotud elumuutused lihtsalt elulised asjaolud, millega inimesed tavapäraselt toime tulevad. Rasedus ja lapse sünd ei tee isikust abivajajat.
  • Ema sissetulekud on vanemahüvitis kuni 2017. a veebruarini 318 eurot, peretoetus 40 eurot, isa poolt makstav elatis lapsele 250 eurot, seega kokku 608 eurot. Ema elab koos vanematega ning on nimetanud ja tõendanud korteri ühe kuu kuludeks ligikaudu 200 eurot, millest ema peab kandma poole ehk 100 eurot. 608  eurot kahe isiku peale ja 508 eurot peale kommunaalkulude mahaarvamist ühes kuus, ei ole majanduslik seisund, mis teeks hagejast abivajaja ja tingiks kostjalt elatise väljamõistmise. Hageja on kinnitanud, et oma vajadusi on tal võimalik katta alampalga ulatuses.
  • Ema vanemahüvitis lõppeb kolme kuu pärast, pärast seda on emal võimalik tööle minna. Eeldada, et ema ja isa ei saa vanemahüvitise lõppemise ajaks lapse hoidu korraldatud selliselt, et ema saaks tööle minna, ei ole käesoleval ajal alust. Juhul, kui lapse ülalpidamiskulud suurenevad seoses sellega, et laps ei saa kohta munitsipaallasteaias ning laps vajab muud, kallimat hoidu, siis lahendatakse selline küsimus lapse ülalpidamiskulude kaudu. Lapse hoiukulud ei ole ema kulud. Sama kehtib ka seoses võimaliku tõusetuva vajadusega üürida elamispind. Elamispinna üürimisel tuleb pooltel hinnata, kas lapse kulud suurenevad.

 

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend 3-2-1-198-13

Asjaolud

J. M (hageja, ema) esitas 21. jaanuaril 2013 Harju Maakohtule I. T (kostja, isa) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda ja poolte ühise lapse kasuks 25. novembrist 2011 kuni 25. aprillini 2012 välja elatise. Kohtumenetluse käigus hageja loobus lapse nimel elatist nõudmast ja maakohus lõpetas selles osas menetluse. Hageja palus kohtukõne teesides mõista kostjalt enda kasuks alates 30. novembrist 2011 kuni 18. aprillini 2012 välja elatise 1722 eurot 92 senti ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Kostja ja hageja elasid koos kuni 2012. a märtsini, mil hageja oli sunnitud lapsega oma ema juures viibima. Juulis 2012 kolis hageja lõplikult ema juurde, kes kandis osaliselt tema ja lapse ülalpidamiskulusid. Kostja ei ole hageja palvetest hoolimata hagejat ega last lapse sündimise eel ega järel kuni maini 2012 toetanud. Alates maist 2012 tasub kostja lapse ülalpidamiseks 200 eurot kuus.

Hageja palus mõista kostjalt perekonnaseaduse (PKS) § 111 lg 1 alusel välja elatise 1722 eurot 92 senti. Hageja vajalikud kulud enne ja pärast lapse sündi olid järgmised: poolte ühise eluaseme kommunaalkulud (157 eurot 28 senti), pool hageja ema korteri kommunaalkuludest veebruarist aprillini (142 eurot 8 senti), hageja emalt lapse vajaduste rahuldamiseks võetud laen (586 eurot 80 senti), hageja telefonikulud (271 eurot 76 senti), kulud hageja ja lapse toidule, riietele ja hügieenitarvetele 565 eurot. Kulude tõendamiseks esitas hageja enda ja oma ema konto väljavõtted, kommunaalkulude tasumist tõendavad dokumendid ja ema kirjaliku kinnituse laenu andmise kohta.

Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Pooled elasid koos aastatel 2010–2012. Kooselu lõppes 2012. a juuli alguses. Kogu kooselu ajal oli pooltel ühine majapidamine ning kostja kandis perekonna ülalpidamise kulusid, mida tõendavad nii kostja konto väljavõte kui ka hagejalt saadud sõnumid. Hagejal ei ole õigust nõuda endale ülalpidamist, sest hagejal oli ajal, mille eest ta ülalpidamist nõuab, piisavalt sissetulekuid. Hageja sai 28. novembril 2011 rasedus- ja sünnituspuhkuse tõttu töövõimetushüvitist 1683 eurot 33 senti. Pärast lapse sündi sai hageja lapse sünni tõttu ka muid toetusi. Alates 4. aprillist 2012 hakkas hageja saama iga kuu vanemahüvitist. Õige ei ole hageja arusaam, et ta ei pidanud oma vahendeid enda ega pere ülalpidamiseks kasutama ja et kostja pidi sel ajal 100% kuludest kandma. Kaheldav on hageja väide, et ta võttis oma emalt laenu. Konto väljavõtete järgi on küll hageja ema kandnud talle õppelaenu tagastamiseks kokku 300 eurot, kuid hageja on selle emale teises pangas asuvalt kontolt tagasi maksnud. Asjaolu, et hageja ema ostis midagi lapselapsele, ei anna alust nõuda tehtud kulusid lapse isalt tagasi.

 

Maakohus põhjendused ja järeldused 

Harju Maakohus jättis 18. juuni 2013. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kuna PKS § 111 lg 1 puudutab ainult lapse vanemate omavahelisi suhteid, tuleb asjas arvestada üksnes lapse ema, mitte lapse ülalpidamise kulusid. Samuti ei saa nimetatud sätte alusel kohustada lapse isa lapse ema täielikult ülal pidama. Sätte eesmärk on anda lapse emale ülalpidamist juhul, kui lapse emal puudub sissetulek. Kohtule esitatud hageja pangakonto väljavõtte kohaselt sai hageja 28. novembril 2011 töövõimetushüvitist 1683 eurot 33 senti. Nimetatud hüvitis on mõeldud ema ülalpidamiseks ajal, kui ema ei saa veel vanemahüvitist, kuid raseduse ja sünnituse tõttu ei saa ta tööl käia. Ühine majapidamine eeldab, et mõlemad pooled kannavad elamiskulusid. Asjas on tõendatud, et mõlemad pooled panustasid enne ja pärast lapse sündi majapidamiskulude kandmisesse.

 

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 9. oktoobri 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise 1722 eurot 92 senti. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus ei ole seaduslik ja põhjendatud tsiviilkohtumenetluse (edaspidi TsMS) § 436 lg 1 ja § 438 lg 1 mõttes. Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab mh seda, et kohus peab esitatud asjaoludele tuginedes välja selgitama vaidlusaluse õigussuhte tegeliku sisu ja paigutama selle asjakohaste õigusnormide alla. Lisaks sellele tähendab kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue seda, et kohtuotsus tuleb rajada asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme sellega, et asjas puudub tõendite kohane analüüs ja kohtuotsus ei vasta TsMS nõuetele.

PKS § 111 lg 1 kohaselt on lapse isa kohustatud lapse ema ülal pidama kaheksa nädalat enne ja kaksteist nädalat pärast lapse sündi. Poolte ühine laps sündis 25. jaanuaril 2012. Hageja esitas 21. jaanuaril 2013 PKS § 111 lg-le 1 tugineva nõude ja väitis, et kostja ei ole selles sättes nimetatud ajavahemikul talle ülalpidamist andnud. Hageja väitis, et pooled ei elanud koos ja neil puudus ühine majapidamine. Kostja väitis, et pooled elasid sel ajavahemikul koos, neil oli ühine majapidamine ja kostja kandis perekonnale vajalikke kulusid.

Ekslik on maakohtu seisukoht, et lapse isa vabaneb ülalpidamiskohustusest, kui lapse emal oli PKS § 111 lg-s 1 sätestatud ajavahemikul sissetulek. Asjaolu, et hagejale maksti 28. novembril 2012 töövõimetustoetust 1683 eurot 33 senti, ei anna alust jätta hagi rahuldamata.

Kuigi maakohtu menetluses olid pooled kooselu kestuse osas erinevatel seisukohtadel, selgitas kostja ringkonnakohtu istungil, et nad elasid hagejaga koos 80% vaidlusalusest ajast ja 20% elas hageja oma ema juures. Asjas esitatud tõendid kinnitavad, et poolte panused ei olnud kooselu ajal võrdsed. Asjaolu, et ka kostjal olid sel ajavahemikul oma kulutused, ei tähenda, et ta ei pea kulutusi hüvitama. Asjasse puutumatu on kostja väide, et ta tegi kulutusi remondile isa korteris, kuhu pooled pidid pärast lapse sündi elama asuma. Kavatsus ei realiseerunud ja nimetatud varale kulutuste tegemine ei vabasta kostjat hageja ülalpidamise kohustuse täitmisest. Kostja osalemist hageja ülalpidamise kulude kandmisel ei kinnita ka 2012. a aprillis AS Eesti Gaas ja AS Eesti Energia arvete tasumine, kuna pooled sel ajal enam koos ei elanud.

Õige on hageja väide, et ainuüksi poolte kooselu ei vabasta kostjat hageja ülalpidamise kohustuse täitmisest. Asjas tuleb hinnata, kas pooled on kandnud kulutusi võrdsetes osades ja kas kostja on vajalikus ulatuses võtnud osa hageja ülalpidamise kulude kandmisest sel perioodil. Pooled ei vaidle selle üle, et 2012. a märtsist elasid nad eraldi. Asjas ei ole tõendatud, et kostja oleks pärast seda hagejale ülalpidamist andnud. Lisaks tuleb ülalpidamiskulu suuruse määramisel arvestada, et 28. novembril 2011 saadud töövõimetustoetusest kandis hageja kostja palvel kostjale 29. novembril 2011 üle 200 eurot ja 5. detsembril 2011 60 eurot.

Kuna kostja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et tal ei ole kulutuste kohta vastuväiteid, saab selles küsimuses lähtuda kostja omaksvõtust. Kostja vastuväite kohaselt ei pea ta kulutusi hüvitama. Kostja ei ole menetluses vaidlustanud hageja esitatud tõendeid, sh pangaväljavõtteid, kirjalikke arvutusi, koostatud koondtabeleid kulutuste kohta, tasutud arveid. Seega on hageja tõendanud oma kulutused 1722 eurot 92 senti. Kostja ei ole väitnud, et tal ei ole võimalik selliseid kulusid kanda.

 

Riigikohtu lahend ja põhjendused

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

  • Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjalt tuleb PKS § 111 lg 1 alusel hageja kasuks välja mõista elatis 1722 eurot 92 senti ajavahemiku eest kaheksa nädalat enne ja kaksteist nädalat pärast nende ühise lapse sündi.
  • Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on 25. jaanuaril 2012 sündinud lapse ema ja kostja lapse isa. Kuigi pooled ei vaidle ka ülalpidamiskohustuse ajavahemiku üle, juhib kolleegium tähelepanu, et maakohus määras PKS § 111 lg-s 1 sätestatud ajavahemiku vääralt ning ringkonnakohus jättis selle üldse määramata. PKS § 111 lg 1 järgi on lapse isal ülalpidamiskohustus ajavahemikul kaheksa nädalat enne ja kaksteist nädalat pärast lapse sündi. Kolleegium märgib, et sõltumata hagis algselt vääralt märgitud ajavahemikust pidi kohus vaidlust lahendades arvestama, et lapse isal sai olla PKS § 111 lg-s 1 sätestatud ülalpidamiskohustus üksnes viidatud sättes märgitud ajavahemiku jooksul, ja sellest tulenevalt pidi kohus määrama ise õige ajavahemiku.
  • Lisaks eelmärgitule mõistavad pooled erinevalt PKS § 111 lg-s 1 sätestatud lapse isa ülalpidamiskohustuse tekkimise aluseid ja ulatust. Hageja arvates pidi kostja kandma PKS § 111 lg-s 1 sätestatud ajal hageja ülalpidamiskulud sõltumata hageja sissetulekust ja varalisest seisundist. Kostja arvates ei pidanud ta nimetatud ajavahemikul hagejat rohkem ülal pidama, kui ta seda tegi, sest hagejal oli piisavalt vahendeid enda ülalpidamiseks.
  • Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu arusaamaga, et PKS § 111 lg 1 alusel on lapse emal õigus saada lapse isalt ülalpidamist sõltumata sellest, kas tal on sel ajal sissetulek või mitte. Kolleegium leiab, et arvestades ülalpidamisõiguse üldisi põhimõtteid ja perekonnaseaduse mõtet, tuleb PKS § 111 lg-t 1 tõlgendada selliselt, et lapse emal on viidatud sätte alusel õigus nõuda lapse isalt enda ülalpidamiseks elatist üksnes siis, kui ta ei suuda end sel ajal ise ülal pidada.
  • PKS § 111 lg 1 järgi on lapse isa kohustatud lapse ema ülal pidama kaheksa nädalat enne ja kaksteist nädalat pärast lapse sündi. Kuigi viidatud sättes ei ole sõnaselgelt märgitud, et lapse emal on õigus saada ülalpidamist üksnes juhul, kui tema enda vahenditest ei piisa tema vajaduste rahuldamiseks, tuleneb eelnimetatu kolleegiumi hinnangul nii perekonnaõiguse mõttest kui ka põhiseadusest.
  • Põhiseaduse § 27 lg 5 järgi on perekond kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Sellest tulenevalt on ka perekonnaseaduses sätestatud abivajavate perekonnaliikmete õigus saada toimetulevatelt perekonnaliikmetelt ülalpidamist. Nii lahus elava abikaasa (PKS § 16 lg 3), lahutatud abikaasa (PKS § 72–73) kui ka täisealise sugulase (PKS § 97 p 3) ülalpidamise kohustuse tekkimise eelduseks on asjaolu, et nimetatud isik ei suuda oma vajadusi enda vahendite arvel ise rahuldada, st vajab teiste perekonnaliikmete abi. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjust käsitada lapseootel või äsja sünnitanud naist erinevalt teistest täisealistest perekonnaliikmetest, kellel on perekonnaseaduse järgi õigus saada ülalpidamist üksnes abivajaduse korral. Sellest tulenevalt tuleb tõlgendada PKS § 111 lg-t 1 selliselt, et lapse isal tekib lapse ema ülalpidamise kohustus üksnes juhul, kui lapse ema vajab abi.
  • Lapse ema abivajadust tuvastades on mh oluline arvestada asjaolu, et vanema ja lapse kaitseks on vanemale ja lapsele seadustes jm õigusaktides ette nähtud erinevaid toetusi ja hüvitisi. Seetõttu sõltub lapse ema abivajadus mh sellest, kas ja millises ulatuses makstakse talle lapse sünni puhul riiklikke ja kohalikke toetusi või hüvitisi ning milline on nende eesmärk, sh kas makstav toetus või hüvitis on mõeldud lapse või lapse ema vajaduste rahuldamiseks sünnile eelneval ja järgneval perioodil.
  • Asjas esitatud asjaolude kohaselt oli hagejal enne lapse sündi töö ja sissetulek. Sünnituspuhkusele jäämise tõttu maksti hagejale 28. novembril 2012 töövõimetushüvitist (sünnitushüvitist) 1683 eurot 33 senti. 9. veebruaril sai hageja Tallinna linnalt sünnitoetust 160 eurot. 8. märtsil 2012 maksti hagejale peretoetusi 362 eurot 69 senti. 4. aprillil 2012 sai hageja esimese osa vanemahüvitist 194 eurot 65 senti ning peretoetust 19 eurot 18 senti. Kolleegiumi arvates tuleb lapse ema poolt esitatud ülalpidamisnõude puhul arvestada asjaolu, et enne lapse sündi töötanud lapse emal on ravikindlustuse olemasolu korral üldjuhul õigus saada rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal sünnitushüvitist.
  • Kuna sünnitushüvitis on ravikindlustuse seaduse  (edaspidi RaKS) § 50 lg 3 p 2 järgi ajutise töövõimetuse hüvitise üks liik ning ajutise töövõimetuse hüvitis on RaKS § 50 lg 1 järgi rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu tulu saamata, on kolleegiumi hinnangul sünnitushüvitise eesmärk säilitada lapse emale sissetulek ajal, mil lapse ema ei saa raseduse ja sünnituse tõttu töötada ega sissetulekut hankida, nagu leidis õigesti ka maakohus. Seega ei pruugi lapse ema sünnitushüvitise saamise tõttu abi vajada ning lapse isal võib tekkida PKS § 111 lg 1 järgi ülalpidamiskohustus eelkõige juhul, kui lapse ema ei saa sünnitushüvitist või sünnitushüvitisest ei piisa tema vajaduste rahuldamiseks.
  • Vanemahüvitise seaduse (edaspidi VHS)  § 1 esimese lause järgi on selle seaduse eesmärgiks säilitada riigi toetuse andmisega varasem sissetulek isikutele, kelle tulu väheneb laste kasvatamise tõttu, ning toetada töö- ja pereelu ühitamist. Isikule, kes ei ole tulu saanud, tagatakse VHS § 1 teise lause järgi sissetulek hüvitise määra ulatuses.
  • Ülalmärgitust tulenevalt on kolleegiumi hinnangul ka vanemahüvitise eesmärgiks säilitada vanemale sissetulek ajal, mil ta ei saa lapse sünni järel lapse hooldamise tõttu sissetulekut hankida. Seega tuleb PKS § 111 lg-s 1 nimetatud ajavahemiku kohta makstud vanemahüvitis arvata samuti vanema sissetuleku hulka ning saadud vanemahüvitise tõttu ei pruugi vanem abi vajada, kui sellest piisab tema vajaduste rahuldamiseks.
  • Lisaks makstakse vanemale lapse sünni puhul ka riiklikke ja kohalikke peretoetusi. Riiklike peretoetuste seaduse (edaspidi RPTS)  § 1 järgi on selle seaduse eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Viidatud seaduse alusel makstakse üldjuhul lapsele lapsetoetust, vanemale lapsehooldustasu, kui ta ei saa vanemahüvitist ning sünnitoetust. Kolleegiumi hinnangul on lapsetoetus mõeldud lapse kulude osaliseks hüvitamiseks, lapsehooldustasu aga last hooldava vanema toetamiseks olukorras, kus tema sissetulekut ei säilitata vanemahüvitist makstes. Sünnitoetuse eesmärgiks on kolleegiumi hinnangul hüvitada vanemale osa kulutusi, mida ta kannab lapse sünni tõttu kas enda või lapse sünni puhuste vajaduste rahuldamiseks. Sama eesmärki teenib üldjuhul ka vanemale valla- või linnavalitsuse makstav sünnitoetus.
  • Eeltoodut arvestades saab lapse ema abivajadust tuvastades osaliselt, vastavalt toetuse või hüvitise eesmärgile, arvestada ka vanemale makstavaid riiklikke ja kohalikke peretoetusi. Ülalmärgitu kohaselt tuleb kohtul lapse ema PKS § 111 lg 1 alusel esitatud elatisenõuet lahendades esmalt tuvastada, kas ja millises ulatuses vajab lapse ema PKS § 111 lg-s 1 sätestatud ajavahemikul abi. Selleks tuleb hinnata, millised on lapse ema põhjendatud kulutused nimetatud ajavahemikul ning millise osa neist kulutustest saab katta lapse ema enda sissetulekust, sh makstud hüvitiste ja toetuste arvel. Kui lapse ema tavapäraste kulutuste katmiseks piisab tema käsutuses olevatest vahenditest, ei vaja lapse ema abi ning tal ei ole õigust saada lapse isalt PKS § 111 lg 1 alusel elatist.
  • Kui lapse ema oma vahenditest ei piisa tema vajaduste rahuldamiseks, peab lapse isa PKS § 111 lg 1 alusel pidama lapse ema ülal osas, milles lapse ema ise ei ole suuteline oma vajadusi rahuldama. Sellisel juhul tuleb elatisehagi lahendamiseks tuvastada, kas lapse isa täitis nimetatud ajavahemikul kohaselt oma ülalpidamiskohustust või mitte.
  • Kolleegium juhib tähelepanu, et kuigi PKS §-s 111 sätestatud ülalpidamiskohustuste kohta ei ole perekonnaseaduses otseselt sätestatud ülalpidamiskohustuse ulatust, ülalpidamise andmise viisi ega muid olulisi ülalpidamiskohustust ja selle täitmist puudutavaid küsimusi, ei vasta nende küsimuste reguleerimata jätmine perekonnaseaduse mõttele ega eesmärgile. Seetõttu saab kolleegiumi hinnangul nende sätete puudumise tõttu kohaldada PKS §-s 111 sätestatud ülalpidamiskohustusele tsiviilseadustiku üldosa seaduse  (TsÜS) § 4 mõttes lähedase õigussuhtena sugulaste ülalpidamist reguleerivaid sätteid niivõrd, kuivõrd need vastavad PKS §-s 111 sätestatud ülalpidamiskohustuse mõttele.
  • Ülalmärgitust tulenevalt saab kolleegiumi arvates määrata lapse ema ülalpidamise kohustuse ulatuse, arvestades lapse ema tavapärase elulaadi kohaseid vajadusi.
  • Kolleegium juhib tähelepanu, et kuigi PKS § 111 lg-s 1 on sätestatud vanema õigus saada lapse sünni puhul ülalpidamist, ei hõlma nimetatud ülalpidamine sündinud lapse vajadusi, nagu leidis õigesti ka maakohus. Sündinud last on kohustatud ülal pidama eelkõige tema vanemad ning alaealine laps saab esitada vanema vastu elatise nõude (teise vanema kaudu), kui vanem ei täida ülalpidamiskohustust. Seega tuleb maakohtul asja uuesti läbi vaadates tuvastada üksnes lapse ema tavapärased vajadused ja nende rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus PKS § 111 lg-s 1 sätestatud ajavahemikul ning jätta arvestamata hagis märgitud lapse vajaduste rahuldamiseks tehtud kulutused. Asja uuel läbivaatamise tuleb tuvastada, millised olid hageja tavapäraste vajaduste rahuldamiseks tehtud kulutused PKS § 111 lg-s 1 sätestatud ajavahemikul ning kas hageja selle ajavahemiku sissetulekutest piisas nende vajaduste rahuldamiseks.
  • Hageja peab tõendama oma vajaduste rahuldamiseks PKS § 111 lg-s 1 sätestatud ajavahemikul tehtud kulutuste suuruse. Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et kostja on hageja vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suuruse omaks võtnud. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Samuti ei saa kostja omaksvõttu eeldada, sest kostja on kogu menetluse vältel elatisenõudele ning osale kuludele, sh hageja emalt võetud laenule ja hageja ema kommunaalkuludele vastu vaielnud.
  • Hageja ema väidetavalt tehtud kulutuste kohta peab kolleegium vajalikuks märkida, et olukorras, kus hagejal ei olnud piisavalt vahendeid enda ülalpidamiseks, võis PKS § 96 ja § 97 p 3 järgi olla ka hageja emal kohustus pidada hagejat ülal. Seega võis hageja ema täita oma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust.
  • Õige on kostja väide, et pooltel ei ole üksmeelt küsimuses, millal lõppes nende kooselu. Kostja arvates lõppes see 2012. a juulis. Hageja väitel kolis ta lõplikult ema juurde elama 2012. a juulis, kuid hageja arvates lõppes kooselu juba 2012. a märtsis, sest alates sellest ajast viibis ta sageli ema juures. Nimetatut arvestades asus ringkonnakohus vääralt seisukohale, et pooled ei vaidle selle üle, et kooselu lõppes 2012. a märtsis.
  • Kolleegiumi hinnangul ei ole aga kooselu lõppemise ajal asjas määravat tähtsust, sest sõltumata asjaolust, kas pooled elasid PKS § 111 lg-s 1 nimetatud ajavahemikul koos või eraldi, oli kostjal hageja abivajaduse korral kohustus hagejat sel ajal ülal pidada, s.o rahuldada hageja tavapäraseid vajadusi ulatuses, milles hageja ise ei olnud suuteline seda tegema.

 

 

Lisaks aitab Claudius Õigusbüroo leida lahendusi muudes Teile olulistes küsimustes. Teie parimaks abistamiseks võtke julgelt ühendust meie juristiga! Claudius Õigusbüroo austab Teie õigust eraelu puutumatusele ning töötleb Teie isikuandmeid ja meile usaldatud informatsiooni ainult ulatuses, mis on vajalik Teile parima õigusabi osutamiseks.

Saate meiega ühendust läbi kodulehe kontaktivormi, e-posti See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. või helistades telefonil (+372) 53 477 636. 


  1. Võtke õigusabi saamiseks ühendust Claudius Õigusbüroo juristiga kontaktivormi kaudu!
  2. Nimi
    Please type your full name.
  3. E-post
    Invalid email address.
  4. Telefon
    Invalid Input
  5. Sõnum
    Invalid Input
  6. Invalid Input
  7. Claudius Õigusbüroo austab Teie õigust eraelu puutumatusele ning töötleb Teie isikuandmeid ja meile usaldatud informatsiooni ainult ulatuses, mis on vajalik Teile parima õigusabi osutamiseks.