Hooldusõiguse kuuluvus, kui kohus on lapse elukohaks määranud ühe vanema elukoha ning hooldusõiguslike küsimuste lahendamine, kui laps elab välisriigis, vanema hooldusõiguse kohta käiva rahvastikuregistri kande muutmine
© Claudius Õigusbüroo
Asjaolud
2007. a. sõlmisid ema ja isa kompromissi, millega leppisid kokku alaealiste lastega suhtlemise korra ning mille kohaselt määrati laste elukohaks ema elukoht. 1. juulil 2010. a. jõustus uus perekonnaseadus (PKS), mille järgi juhul, kui enne PKS jõustumist oli kohus lapse elukohaks määranud ühe vanema elukoha, loeti alates PKS jõustumisest vanema hooldusõigus kuuluvaks vaid vanemale, kelle elukoha oli kohus lapse elukohaks määranud. Samal aastal, mil jõustus uus PKS, kolis ema lastega elama Rootsi. 2012. a. esitas isa Eestis maavalitsusele avalduse, milles palus kanda rahvastikuregistrisse tema hooldusõigust tõendavad andmed laste kohta. Maavalitsus jättis avalduse rahuldamata. Isa esitas kaebuse halduskohtusse. Halduskohus ja hiljem ka ringkonnakohus jätsid isa kaebuse rahuldamata. Isa esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtusse. Riigikohus tühistas Tallinna halduskohtu ja Tallinna ringkonnakohtu otsused ning saatis asja uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.
Kohtu seisukohad – haldusasi nr 3-3-1-13-13
Rahvastikuregistri seadus (RRS) § 21 lg 1 p 11 annab aluse kanda rahvastikuregistrisse andmed vanema hooldusõiguse kohta (hooldusõiguse kuuluvus, hooldusõiguse osaline või täielik üleandmine ühele vanemale, hooldusõiguse peatumine ja taastamine, isikuhooldusõiguse täielik äravõtmine). Sõltumata sellest, kas maavalitsuse keeldumine oli õiguspärane, ei pruugi kohustamisnõude rahuldamine olla võimalik, kui kaebajal (laste isal) ei saa ka kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude tõttu enam olla laste suhtes hooldusõigust, mida rahvastikuregistrisse kanda.
Perekonnatoimingute seaduse (PKTS) § 6 lg 1 esimese lause kohaselt esitatakse perekonnaseisukande tegemiseks seaduses sätestatud nõuetele vastav avaldus ning seaduses sätestatud juhtudel dokument, mis tõendab registrisse kantavat asjaolu. PKTS § 13 lg 2 kohaselt muudetakse isiku perekonnaseisuandmeid tema avalduse, kohtuotsuse, perekonnaseisuasutuse otsuse või muu muudatust tõendava dokumendi alusel. Perekonnaseisuasutuse otsuse alusel muudetakse andmeid üksnes juhul, kui perekonnaseisuasutusel on registrisse kantava asjaolu kinnitamise või tuvastamise pädevus. PKTS § 13 lg 4 näeb ette, et kui isik leiab, et tema kohta rahvastikuregistrisse kantud perekonnaseisuandmed on valed, kuid andmete muutmiseks puudub sama paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud alus, muudetakse perekonnaseisuandmeid registrisse kantavat asjaolu tuvastava kohtulahendi alusel.
Eelnevast tulenevalt pidi kaebaja (laste isa) esitama vastustajale (maavalitsus) dokumendi, mis tõendab tema hooldusõiguse kuuluvust, ulatust ja liiki. Dokumendi esitamise võimatuse korral oleks kaebaja pidanud esitama kohtulahendi, millega on tema hooldusõigus tuvastatud või kindlaks määratud. Kaebaja ei ole hooldusõigust tõendavat dokumenti ega hooldusõigust tuvastavat või kindlaksmääravat kohtulahendit vastustajale ega kohtule selle haldusasja raames esitanud.
Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 65 järgi kohaldatakse vanema ja lapse vahelistele perekonnaõiguslikele suhetele lapse elukohariigi õigust. Euroopa Liidu Nõukogu 27. novembri 2003. a määruse (EÜ) 2201/2003 art 8 lg 1 kohaselt on vanemliku vastutuse asjus pädevus selle liikmesriigi kohtul, kus asub lapse alaline elukoht hagi esitamise ajal.
Ka juhul, kui kaebaja hooldusõigus ei oleks välistatud, ei ole ilma Rootsi õigust kohaldamata Eesti halduskohtul võimalik võtta seisukohta, kas hooldusõigus kuulub üksnes kaebajale või ühiselt laste emaga, samuti tuvastada, kas hooldusõigus on täielik või piiratud. Niisuguses olukorras ei saa Eesti haldusorganid ega halduskohus otsustada kaebaja soovitud registrikande tegemist.
RRS § 6 lg 1 kohaselt on rahvastikuregistrisse kantud andmetel üldjuhul informatiivne ja statistiline tähendus. Kolleegium selgitab, et rahvastikuregistri kanne kaebaja hooldusõiguse kohta ei ole vajalik tema õiguste kaitseks Rootsis. Ühise hooldusõiguse lõppemine ning veelgi enam vastava kande puudumine rahvastikuregistris ei väära asjaolu, et kaebaja on laste vanem ega välista tema EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art-st 8 tulenevaid õigusi. Tõhusaim viis eesmärgi saavutamiseks on kaebajal kui Rootsis elavate laste vanemal nõuda endale hooldusõiguse üleandmist Rootsi kohtus.
Loe lisa:
Elatis ehk alimendid - olulisi Riigikohtu seisukohti
Hooldusõigus, suhtlemiskord ja lapse elukoha määramine
