© Claudius Õigusbüroo

Eesti ühiskonnas levivate traditsiooniliste soorollihoiakute järgi tehakse selget vahet meeste ja naiste rollidel. Viimase järgi peetakse lapse peamiseks hooldajaks ema ning isa käsitletakse pigem ema abilisena, sest usutakse, et ema ja lapse vahel on eriline side. Kui lastekasvatamine on naiste ülesanne, siis meeste kohustus on perele majandusliku kindlustunde pakkumine – seda ka lahutuse või lahkumineku järgselt. Eestis on levinud nn „puhta lahkumineku“ mudel, mille järgi vanemad omavahel ei suhtle ning lahuselava vanema - kelleks reeglina on isa – ja lapse omavahelist suhtlemist püütakse hoida minimaalsena. Mehelt oodatakse peamiselt elatise maksmist ning ema otsustada on see, kas ja kui palju lahuselav isa saab lapse elus pärast lahkuminekut muul viisil osaleda. (Lahuselavad isad Eestis – isa ja lapse vahelise piiratud suhte kontekstis. Magistritöö. Mari-Liis Huul. Tallinna Ülikool 2013)

Perekonnaõigus on üks isiklikumaid ja keerulisemaid valdkondi, sest omab peale õiguse otsest kokkupuudet ka psühholoogiaga, eelkõige emotsioonidega. Abiellumisega alustavad mees ja naine abielulist kooselu, mis kohustab neid vastastikuseks lugupidamiseks ja toetuseks. Abikaasadel on teineteise ja perekonna suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Nad korraldavad ühiselt oma abielulise kooselu ja perekonna vajaduste rahuldamise, pidades silmas teineteise ja laste heaolu ning vastutades teineteise ees abieluga seotud kohustuste täitmise eest.

Pere lagunemisel tuleb silmitsi seista rea küsimustega: kuidas korraldada edaspidi selliseid elulisi küsimusi nagu vanemate ja lapse omavaheline suhtlemine, lapse elukoht, lapse esindamine ja igakülgse heaolu tagamine jms. Kõik seesugused küsimused puudutavad ka vanemaid, kes pole omavahel abielus, kuid otsustavad oma kooselu lõpetada või vanemaid, kellel puudub üleüldine soov kooseluks. Eraldi vajab käsitlemist olukord, kus põlvnemine tuleb kindlaks teha kohtu poolt. Seega esinevad praktikas juhtumid, kus hooldusõigust tuleb piirata, peatada, anda hooldusõigus täielikult üle ühele vanematest või isikuhooldusõigus hoopis täielikult ära võtta.

Käesolevaga vaatleme vanemate õiguseid ja kohustusi lapse suhtes ning vanemate ja lapse vaheliste suhetega seotud olulisemaid termineid ja nende sisu. Artiklis ei käsitleta ülalpidamiskohustustega (eelkõige elatis) seonduvat. Ülevaate tegemisel on aluseks Eesti Vabariigi põhiseadus (vastu võetud 28.06.1992 RT 1992, 26, 349; jõustumine 03.07.1992), 01.07.2010 jõustunud perekonnaseadus (vastu võetud 18.11.2009 RT I 2009, 60, 395), rahvusvahelise eraõiguse seadus (vastu võetud 27.03.2002 RT I 2002, 35, 217; jõustumine 01.07.2002), Eesti Vabariigi lastekaitse seadus (vastu võetud 08.06.1992 RT 1992, 28, 370; jõustumine 01.01.1993) ja Riigikohtu kohtupraktika analüüs „Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja hooldusõiguse üleandmine" (Maarja Lillsaar. Riigikohus, õigusteabe osakond, mai 2013).

• Põlvnemise õiguslik tähendus ja põlvnemise kindlakstegemine
• Isaduse tuvastamine ja vaidlustamine
• Vanema hooldusõiguse põhimõtted ja hooldusõiguse kuuluvus
• Isikuhooldus
• Varahooldus
• Lapse vara ohustamine
• Vanema hooldusõiguse piiramine
• Lapse eraldamine perekonnast ja isikuhooldusõiguse täielik äravõtmine
• Ühise hooldusõiguse lõpetamine
• Ülalpidamiskohustus peale ühise hooldusõiguse lõpetamist
• Hooldusõiguse üleandmine
• Vanema hooldusõiguse peatamine ja taastamine (juhul, kui on peatatud)
• Suhtlusõigus
• Otsustusõigus
• Lapse esindamine
• Lapse huvidest juhindumine
• Rahvusvahelised küsimused
• Lapse elukoha määramine - olulisi Riigikohtu seisukohti
• Hooldusõiguse kuuluvus - olulisi Riigikohtu seisukohti
• Ühise hooldusõiguse lõpetamine - olulisi Riigikohtu seisukohti
• Lapse heaolu ja lapse huvi - olulisi Riigikohtu seisukohti
• Lapse elukoha määramine ja hooldusõigus – maa- ja ringkonnakohtute seisukohad
• Lapse huvid – maa- ja ringkonnakohtute seisukohad
• Vanemate vaimne ja materiaalne valmisolek lapse kasvatamiseks, hingeline seotus lapsega ja pühendumine lapsele ning lapse tulevased elamistingimused – maa- ja ringkonnakohtute seisukohad
• Vanema elukoha tähendus ühise hooldusõiguse lõpetamisel. Mõlemad vanemad elavad Eestis või üks vanematest elab välisriigis/tahab elama minna välisriiki – maa- ja ringkonnakohtute seisukohad
• Ühise hooldusõiguse lõpetamine vanema vägivaldsuse korral – maa- ja ringkonnakohtute seisukohad
• Vanemate vahelised tõsised erimeelsused hooldusõiguse osas – Riigi-, maa- ja ringkonnakohtute seisukohad
• Avalduse esitamine kohtule
• Erisused tsiviilkohtumenetluses hooldusõiguse vaidluste lahendamisel
• Kasulikke viiteid - vanema õigused ja kohustused lapse suhtes, hooldusõiguse vaidlused, lapse huvid, lapsesõbralik õigusemõistmine

Põlvnemise õiguslik tähendus ja põlvnemise kindlakstegemine

Vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused tulenevad laste põlvnemisest - nii ülalpidamiskohustus kui vanemate ning lapse õigused ja kohustused teineteise suhtes.

Lapse ema on naine, kes on lapse sünnitanud. Lapse isa on mees, kes on lapse eostanud. Loetakse, et lapse on eostanud mees kes on lapse sünni ajal lapse emaga abielus, kes on isaduse omaks võtnud või kelle isaduse on tuvastanud kohus. Alaealine isik või piiratud teovõimega täisealine isik võib isaduse omaks võtta oma seadusliku esindaja nõusolekul. Kui lapse ema on alaealine või piiratud teovõimega täisealine isik, võib ta anda nõusoleku isaduse omaksvõtuks oma seadusliku esindaja nõusolekul. Isaduse omaksvõtuks on vajalik lapse ema nõusolek. Kui ema on lapse hooldusõigusest ilma jäetud või surnud või kui laps on saanud täisealiseks, on isaduse omaksvõtuks vaja ka lapse nõusolekut. Alla 14-aastase lapse eest annab isaduse omaksvõtu nõusoleku lapse seaduslik esindaja. Vähemalt 14-aastane laps võib seadusliku esindaja nõusolekul anda isiklikult isaduse omaksvõtu nõusoleku.

Isaduse tuvastamine ja vaidlustamine

Isaduse vaidlustamise õigus on mehel, kelle isadus on tuvastatud tulenevalt abielust lapse emaga või kes on isaduse omaks võtnud, samuti lapse emal ning lapsel. Ühe aasta jooksul lapse sünnist arvates võib isaduse vaidlustada ka mees, kes taotleb enda isaduse tuvastamist selle mehe asemel, kelle isadus on kindlaks tehtud tulenevalt abielust lapse emaga või kes on isaduse omaks võtnud. Kui lapse sünnist on möödunud rohkem kui aasta, võib enda isaduse tuvastamist taotlev mees vaidlustada teise mehe isaduse isana rahvastikuregistrisse kantud mehe ning lapse ema nõusolekul. Nimetatud nõusolekute puudumisel võib kohus lapse huve arvestades anda mõjuval põhjusel enda isaduse tuvastamist taotlevale mehele loa vaidlustada teise mehe isadus. Isaduse tuvastamise või vaidlustamise otsustab kohus mehe hagi põhjal, mis on esitatud lapse vastu, või ema või lapse hagi põhjal, mis on esitatud mehe vastu.

Isaduse tuvastamise avalduse esitamise eest tuleb tasuda riigilõiv 300 eurot, avalduse esitamisel läbi e-toimiku 250 eurot. Lisaks peab arvestama kuludega, mis on seotud DNA uuringutega. DNA-ekspertiisi hind ühe analüüsiobjekti kohta on 57 eurot, kokku tuleb teha kolm testi. Nimetatud teste ei tule teha juhul, kui pooled ei vaidle selle üle, kes on lapse vanem.

Vanema hooldusõiguse põhimõtted ja hooldusõiguse kuuluvus

Vanematel on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (hooldusõigus). Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju (otsustusõigus). Samuti on hooldusõiguslik vanem üldjuhul lapse seaduslik esindaja. Mahult ulatub esindusõigus sama kaugele kui hooldusõigus. Kui hooldusõigus on piiratud, on samapalju piiratud ka esindusõigus.

Omavahel abielus olevatel vanematel on oma lapse suhtes ühine hooldusõigus. Kui vanemad ei ole lapse sünni hetkel omavahel abielus, on neil ühine hooldusõigus, kui nad isaduse omaksvõtu tahteavaldusi esitades ei ole väljendanud oma soovi jätta vanema hooldusõigus vaid ühele vanematest. Vanemad teostavad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Oluline on rõhutada, et ühine hooldusõigus ei välista last kasvatava vanema õigust esitada teise vanema vastu hagi lapse ülalpidamise väljamõistmiseks ning kui alaealise teovõimet on laiendatud, ei kehti vanema hooldusõigus nende toimingute puhul, mida alaealine võib teha iseseisvalt.

Hooldusõiguse kuuluvus vanematele ühiselt või ainult ühele vanemale kantakse rahvastikuregistrisse. Samuti kantakse rahvastikuregistrisse hooldusõiguse muudatused, näiteks nn ainuhooldusõigus (vanemaks olemise kannet see ei puuduta).

Põhiseaduses ja perekonnaseaduses sätestatud vanemlik vastutus ulatub vanema hooldusõigusest kaugemale, hõlmates ka vanema õiguse ja kohustuse lapsega suhelda, kohustuse tagada lapse materiaalne heaolu, kindlustada lapsele ülalpidamine, samuti muud seaduses sätestatud õigused ja kohustused, sh vastastikuse toetamise ja arvestamise kohustus ning lapse kohustuse vanemaid abistada.

Hooldusõigus ei tulene alati automaatselt põlvnemisest. Hooldusõigus kuulub ka lapsendajatele ning teatud ulatuses ka hooldus- või kasuvanematele.

Hooldusõiguse kuuluvust saab muuta üksnes kohtu kaudu. Erandina oli üleminekuperioodi jooksul võimalik ühist hooldusõigust saada või lõpetada või ainuhooldusõigust kokkuleppel üle anda kolme aasta jooksul uue perekonnaseaduse jõustumisest juhul, kui laps on sündinud enne 1. juulit 2010.

Isikuhooldus

Isikuhooldus on hooldaja kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda. Kehaline, vaimne ja hingeline väärkohtlemine ning muude lapse suhtes alandavate kasvatusabinõude rakendamine on keelatud. Isikuhooldusõigus hõlmab õigust nõuda lapse väljaandmist igaühelt, kes last vastu tema vanema tahtmist õigusvastaselt enda juures hoiab, samuti ka õigust määrata kolmandad isikud, kellega laps võib suhelda. Vanema otsus on siduv kolmanda isiku suhtes, kellel vanem on keelanud lapsega suhelda. Piiratud teovõimega vanemal ei ole õigust last esindada ja ta teostab lapse suhtes isikuhooldusõigust koos lapse seadusliku esindajaga. Kui lapse seaduslik esindaja on eestkostja või erieestkostja, eelistatakse vanema ja esindaja arvamuste lahkumineku korral vanema arvamust.

Seega tähendab isikuhooldusõigus vanema jaoks nii õigust kui ka kohustust tagada lapse igakülgne heaolu ja tema füüsiline ja psüühiline areng. Isikuhooldus hõlmab nii faktilist hoolitsust ja eluvajaduste katmist (toit, eluase, riided, tervishoid), kasvatamisega seotud küsimusi (sh haridus) kui ka otsustamist lapse suhtlusringkonna ja viibimiskoha üle (sh lapse elukoht).

Varahooldus

Varahooldus hõlmab õigust ja kohustust valitseda lapse vara, muu hulgas last esindada. See ei välista lapse õigust seaduses sätestatud juhtudel vara iseseisvalt valitseda. Varahooldusõigus valitsemisel kehtivad piirangud. Näiteks ei kehti varahooldusõigus vara puhul, mille laps on omandanud pärimise teel või kinketehingu alusel, kui pärandaja või kinkija on määranud, et üks vanem või kumbki vanem ei või seda vara valitseda. Vara, mille laps on omandanud pärimise teel või kinketehingu alusel, peavad vanemad valitsema vara andnud isiku juhiste kohaselt. Vanemad võivad juhistest kõrvale kalduda, kui nende järgimine võib kahjustada lapse huve. Vanemad ei või lapse esindajana kinkida lapse vara. Erandina on lubatud teha tavapäraseid kinkeid kõlbelise kohustuse või viisakusreeglite järgimiseks. Vanemad paigutavad nende valitsetava lapsele kuuluva raha vara heaperemeheliku valitsemise põhimõtete kohaselt, kui seda ei tule kulutada lapse ülalpidamiskulude katteks. Lapse nimel tehingute tegemiseks peab vanematel olema teatud juhtudel kohtu nõusolek, näiteks kui lapsed on pärinud kinnisvara ja vanem soovib seda müüa. Kohtu nõusolek ei ole vajalik pärandist loobumiseks, kui lapse õigus pärandile on tekkinud lapse suhtes esindusõigust omava vanema pärandist loobumise tagajärjel.

Lapse varalt saadavast kasust tuleb esmajoones täita varal lasuvad sissenõutavaks muutunud kohustused ning katta muud vara korrapärase valitsemise kulud. Nimetatud kuludest ülejäänud sissetulekut võib kasutada lapse ülalpidamiseks. Kui lapse varalt saadavat kasu ei vajata vara korrapärase valitsemise kulude katteks ega lapse ülalpidamiseks, võivad vanemad seda kasutada enda ja lapse alaealiste vallaliste õdede ja vendade ülalpidamiseks, kui puuduvad muud asjakohased vahendid nimetatud isikute ülalpidamiskulude katmiseks.

Kui vanemad on varahooldusõigust teostades oma hoolsuskohustust rikkunud ja lapsele kahju tekkimise on põhjustanud mõlemad vanemad, vastutavad nad solidaarvõlgnikena. Varahooldusõiguse võib kohus vanemalt ka täies ulatuses ära võtta. Kui vanema hooldusõigus lõpeb või peatub, annab ta lapsele tema vara välja ja esitab lapse või tema seadusliku esindaja taotlusel vara valitsemise aruande.

Varahooldus sisaldab lühidalt endas õigust ja kohustust valitseda lapse vara, mh last esindada. Varahooldusele on seaduses sätestatud ka teatud piirangud. Lapse nimel teatud tehingute tegemiseks peab vanematel olema kohtu nõusolek ning seaduses sätestatud toimingute puhuks, mida vanemal ei ole lapse nimel õigust teha, tuleb määrata erieestkostja.

Lapse vara ohustamine

Üldjuhul eeldatakse, et lapse vara on ohustatud, kui vara hooldaja rikub lapse ülalpidamise kohustust või varahooldusõigusega seotud muid kohustusi või kui ta ei täida varahooldusõiguse kohta kehtivaid kohtu korraldusi. Kohus võib teha vanematele ettekirjutuse lapse vara nimekirja ja vara valitsemise aruande esitamiseks. Vanemad peavad kinnitama vara nimekirja õigsust. Kui nimekiri on puudulik, võib kohus oma määrusega teha nimekirja koostamise ülesandeks valla- või linnavalitsusele. Kohus võib teha ettekirjutuse lapse raha kindlal viisil paigutamiseks või seada raha väljavõtmise tingimuseks kohtult sellekohase loa saamise. Kui lapse vara hulka kuuluvad väärtpaberid või väärtesemed, võib kohus last esindavale vanemale panna samasugused kohustused, mis lasuvad eestkostjal. Kohus võib lapse varalisi huve kahjustavalt vanemalt nõuda tagatist tema valitsetava vara väärtuse ulatuses. Tagatise liigi ja ulatuse otsustab kohus oma äranägemisel.

Vanema hooldusõiguse piiramine

Kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid. Kohus võib lapse heaolu ohustamise korral teha vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, teha hoiatusi ja ettekirjutusi ning kehtestada keelde, samuti kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse hooldusjuhiseid. Kohus võib isiku- või varahooldusõigust piirata teatavate toimingute või teatavat liiki toimingute tegemise keelamisega.

Lapse eraldamine perekonnast ja isikuhooldusõiguse täielik äravõtmine

Last ja vanemaid ei tohi üksteisest eraldada vastu nende tahtmist, välja arvatud juhul, kui lahutamine on lapse huvides või kui laps on hädaohus ja lahutamine vältimatu või kui seda nõuab seadus või jõustunud või viivitamatule täitmisele kuuluv kohtulahend. Lapse ja vanemate eraldamisel tuleb ära kuulata lapse arvamus ja soovid ning lisada need eraldamise dokumentide juurde. Lapse arvamuse selgitab ja fikseerib sotsiaaltalitus. Kohus võib lapse vanematest eraldada ainult juhul, kui lapse huvide kahjustamist ei ole võimalik ära hoida vanemate ja lapse suhtes kasutusele võetud muude toetavate abinõudega. Isikuhooldusõiguse võib kohus vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Isikuhooldusõiguse olulise piiramise või täieliku äravõtmise asja läbivaatamisel kaasab kohus menetlusse arvamuse andmiseks valla- või linnavalitsuse. Kui lapse jätmine perekonda ohustab lapse tervist või elu, võib valla- või linnavalitsus lapse perekonnast eraldada enne kohtumäärust. Sellisel juhul peab valla- või linnavalitsus viivitamata esitama kohtule avalduse vanema õiguste piiramiseks lapse suhtes.

Ühise hooldusõiguse lõpetamine

Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Kohus võib hooldusõiguse vaidluse lahendada ka abielu lahutamise menetluses. Avaldust ei rahuldata, kui vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu või on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega. Ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Kui ainuhooldusõigusega vanem on surnud või temalt on hooldusõigus ära võetud, annab kohus hooldusõiguse teisele vanemale, välja arvatud juhul, kui see ei vasta lapse huvidele.

Üldiselt ollakse arvamusel, et lapse parimates huvides on reeglina see, kui tal on vanemate lahuselu korral kaks hooldusõiguslikku vanemat ka pärast vanemate abielu või kooselu purunemist. Samas peaks hooldusõigus kuuluma vanemale siiski üksnes niivõrd, kuivõrd see vanem tegelikult lapse kasvatamises osaleb. (Vanema õigused ja kohustused lapse suhtes ning avaliku võimu sekkumine vanema ja lapse õigussuhtesse. L. Arrak. Sotsiaaltöö, 2011, nr 5, lk 9.)

Samas ei tule lahuselu korral tingimata ühist hooldusõigust täielikult lõpetada. Vanemate lahuselu korral võivad vanemad ühise lapse suhtes ühise hooldusõiguse osaliselt säilitada ning kohus võib anda ühele vanemale ainuhooldusõiguse üksnes osaliselt, s.o osas, milles vanemad ei suuda ühist hooldusõigust üksmeeles lapse huvides teostada.

Ülalpidamiskohustus peale ühise hooldusõiguse lõpetamist

Tulenevalt perekonnaseadusest säilib peale ühise hooldusõiguse lõpetamist vanema kui täisealise esimese astme üleneja sugulase ülalpidamiskohustus lapse suhtes.

Hooldusõiguse üleandmine

Kui vanema hooldusõigus kuulub ainult ühele vanemale, võib teine vanem kohtult taotleda, et lapse hooldusõigus antaks osaliselt või täielikult temale üle. Eelkõige peaks hooldusõiguseta vanem saama hooldusõiguse juhul, kui lapse suhtes seni hooldusõigust teostanud vanem on surnud või hooldusõigusest ilma jäetud. Võimalust ühise hooldusõiguse taastamiseks seadus ette ei näe.

Avaldus rahuldatakse, kui hooldusõiguse üleandmine vastab lapse huvidele, vähemalt 14-aastane laps ei vaidle sellele vastu ning õiguse üleandmist taotlev vanem on sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama. Kui hooldusõigus kuulub ühele vanemale kohtulahendi alusel, võib teine vanem taotleda hooldusõiguse üleandmist juhul, kui kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud.

Vanema hooldusõiguse peatamine ja taastamine (juhul, kui on peatatud)

Kohus peatab vanema hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama. Kohus taastab vanema hooldusõiguse, kui on tuvastatud peatamise aluse äralangemine. Hooldusõiguse peatumise ajal ei või vanem hooldusõigust teostada. Kui hooldusõigus kuulub vanematele ühiselt ning ühe vanema hooldusõigus on peatatud, teostab teine vanem hooldusõigust üksinda. Kui vanemale seaduse või kohtulahendi alusel kuuluv ainuhooldusõigus lapse suhtes on peatatud ja peatamise põhjuse äralangemist ei ole alust oodata, annab kohus hooldusõiguse üle teisele vanemale, kui see vastab lapse huvidele.

Suhtlusõigus

Lapsel on õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Vanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Sama säte kehtib, kui last hooldab ja kasvatab muu isik. Lapse huvides võib kohus suhtlusõigust või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist piirata või suhtlusõiguse teostamise või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmise lõpetada. Kohus võib määrata, et laps suhtleb vanemaga või muu isikuga sobiva kolmanda isiku juuresolekul. Kui kolmas isik on valla- või linnavalitsus või eraõiguslik juriidiline isik, määrab valla- või linnavalitsus või juriidiline isik seda ülesannet täitma pädeva füüsilise isiku. Kohus võib keelata kolmandal isikul lapsega suhtlemise või seda piirata. Kohus võib asjassepuutuvale isikule panna kohustuse hoiduda tegevusest, mis kahjustab lapse suhet vanematega või raskendab lapse kasvatamist. Lapsel, kes on lahutatud ühest või mõlemast vanemast, on õigus säilitada isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga ja lähedaste sugulastega, välja arvatud juhul, kui see kahjustab last. Lapsel on õigus saada teavet puuduva vanema kohta, kui see ei kahjusta lapse heaolu ja arengut või lapsendamissaladust. Lapsel, kelle vanemad elavad eri riikides, on õigus isiklikele kontaktidele ja suhetele mõlema vanemaga. Lapsel või tema vanematel on õigus perekonna kokkusaamise eesmärgil vabalt lahkuda Eesti Vabariigist või Eesti Vabariiki sisse sõita vastavalt kehtestatud korrale.

Otsustusõigus

Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus, otsustavad nad lapsega seotud olulisi asju ühiselt. Hooldusõigusega vanemal, kelle juures laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel alaliselt elab, on õigus otsustada lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju ainuisikuliselt. Igapäevaelu asjade otsustamisena tuleb üldjuhul mõista sellise tavaotsustuse tegemist, mis esineb sageli ja mis lapse arengut püsivalt ei mõjuta. Kui laps viibib vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel teise vanema juures, otsustab lapse tavahooldamise asju see vanem. Hooldusõiguseta vanemal on otsustusõigus, kui laps viibib tema juures teise vanema või muu hooldusõigusega isiku nõusolekul või kohtulahendi alusel. Lapse huvides võib kohus hooldusõiguseta vanema otsustusõigust piirata. Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Otsustusõiguse üleandmise korral võib kohus otsustusõiguse teostamist piirata või panna seda teostavale vanemale lisakohustusi.

Lapse esindamine

Hooldusõiguslik vanem on lapse seaduslik esindaja. Ühist hooldusõigust omavatel vanematel on ühine esindusõigus. Vanem esindab last üksinda, kui tal on lapse suhtes ainuhooldusõigus või talle on selles asjas otsustusõigus üle antud. Kui vanemate ühise tahteavalduse tegemine põhjustaks lapse huvidega vastuolus oleva viivituse, on ühel vanemal lapse huvides õigus teha vajalikke tehinguid ja toiminguid ka üksinda. Sel juhul tuleb toimingutest teisele vanemale viivitamata teatada. Kui vanem esindab last iseseisvalt, eeldatakse teise vanema nõusolekut.

Lapse huvidest juhindumine

Kohus teeb kõiki lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Kohus muudab varem tehtud lahendi, kui seda nõuavad lapse heaolu püsivalt mõjutavad kaalukad asjaolud. Vanema hooldusõigust piiravate abinõude rakendamine lõpetatakse selle vanema avalduse alusel, kui lapse huvid ei ole enam ohus. Üheks lapse huvi väljaselgitamise võimaluseks on tema ärakuulamine. Lapse ärakuulamise eesmärk tsiviilkohtumenetluses on tavaliselt see, et saaks lahendatud vanematevaheline vaidlusküsimus ja vastu võetud otsus, mis kõige enam vastaks lapse huvidele.

Rahvusvahelised küsimused

Põlvnemise tuvastamisele ja vaidlustamisele kohaldatakse lapse sünniaegse elukohariigi õigust. Vanema suhtes võib põlvnemist tuvastada ja vaidlustada ka vanema elukohariigi õiguse järgi. Vanem võib lapse omaks võtta oma elukohariigi õiguse järgi. Laps võib põlvnemise vaidlustada ka oma vaidlustamise aegse elukohariigi õiguse järgi. Vanema ja lapse vahelistele perekonnaõiguslikele suhetele kohaldatakse lapse elukohariigi õigust. Eestkoste ja hoolduse suhtes kohaldatakse selle riigi õigust, kus eestkoste ja hooldus seatakse.

Lapse elukoha määramine - olulisi Riigikohtu seisukohti

Alates 1. juulist 2010. a ei saa enam esitada kohtusse lapse elukoha määramise nõuet ja kohus ei saa sellist nõuet ka rahuldada. Selle asemel saab vanem nõuda hooldusõiguse täielikku või osalist, sh otsustusõiguse üleandmist ning kohus saab otsustada üksnes vanemate hooldusõiguse üle või kohaldada abinõusid lapse heaolu tagamiseks. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. mai 2011. a määrus nr 3-2-1-13-11 p 12, 16. juuni 2010. a määrus nr 3-2-1-64-10 p 36 ja 14. märtsi 2012. a määrus nr 3-2-1-6-12 p 16)

Hooldusõiguse kuuluvus - olulisi Riigikohtu seisukohti

Alates 1. juulist 2010. a sündinud laste hooldusõigus kuulub reeglina perekonnaseaduse (edaspidi PKS) § 117 järgi nii abielus olevatele kui ka abielus mitteolevatele vanematele ühiselt. Üksnes juhul, kui lapsel on ainult üks seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud vanem või kui vanemad, kes ei ole lapse sünni ajal abielus, väljendavad isaduse omaksvõtu tahteavaldusi tehes PKS § 117 lg 2 järgi soovi jätta vanema hooldusõigus üksnes ühele vanematest, saab vanem sündinud lapse suhtes ainuhooldusõiguse. Enne 1. juulit 2010. a sündinud laste suhtes saab vanemate hooldusõiguse kuuluvuse määrata üldjuhul kindlaks PKS § 214 lg 1 järgi, mille kohaselt loetakse vanema hooldusõigus alates 1. juulist 2010. a kuuluvaks lapse vanematele ühiselt. Seega on ka enne 1. juulit 2010. a sündinud laste vanematel üldjuhul ühine hooldusõigus. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. juuni 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11 p 18)

Hooldusõigust ei ole PKS § 214 lg 1 teise lause järgi vanemal, kellelt on vanema õigused vana perekonnaseaduse alusel ära võetud. Samuti ei ole vanemal hooldusõigust juhul, kui kohus on enne 1. juulit 2010 määranud lapse elukohaks teise vanema elukoha. Viimasel juhul loetakse PKS § 214 lg 3 järgi, et alates 1. juulist 2010 kuulub vanema hooldusõigus üksnes sellele vanemale, kelle elukoha on kohus lapse elukohaks määranud. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. juuni 2010. a määrus 3-2-1-64-10 p 36)

PKS § 214 lg 2 alusel jäävad kõik enne 1. juulit 2010 tehtud otsused, tuvastatud asjaolud ja abinõud, mille kohus on vanema õiguste teostamise kohta teinud, kehtima. Seega sõltub enne 1. juulit 2010 sündinud laste vanemate õiguste ja kohustuste maht sellest, kas ja milliseid abinõusid on kohus enne 1. juulit 2010 kohaldanud. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. mai 2011. a määrus 3-2-1-13-11 p 13 ja 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11 p 18)

Üldjuhul säilivad vanematel lahuselu korral lapse suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus, otsustavad nad üldjuhul lapsega seotud olulisi asju PKS § 145 lg 1 järgi endiselt ühiselt. Lapse igapäevaelu küsimusi otsustab PKS § 145 lg-te 2 ja 3 järgi see vanem, kelle juures laps parasjagu viibib. Muus osas ei mõjuta vanemate lahuselu vanemate ühisest hooldusõigusest tulenevaid õigusi ja kohustusi. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11 p 20)

Ühise hooldusõiguse lõpetamine - olulisi Riigikohtu seisukohti

Ühise hooldusõiguse lõpetamiseks on mitmeid võimalusi. Esiteks saab vanem nõuda, et kohus annaks PKS § 119 järgi teatud küsimuses otsustusõiguse ühele vanemale, säilitades muus osas ühise hooldusõiguse. Riigikohus on rõhutanud, et PKS § 119 lg 1 järgi ei otsusta mitte kohus ise lapse elu puudutavat küsimust vanemate eest, vaid annab ühele vanemale õiguse otsustada seda üksi. Selle sätte alusel saab kohus anda ühele vanemale ka õiguse otsustada üksi lapse viibimiskoha üle (nii lapse lühemaajaliste viibimiste üle, kui ka vanemate lahku elama asumise soovi korral lapse tulevase elukoha üle). Samas on Riigikohus lisanud, et vanemate tõsised ja korduvad erimeelsused lapse kasvatamise küsimustes viitavad pigem sellele, et vanemate ühise hooldusõiguse säilitamine ei pruugi olla lapse huvides.

Teiseks võimaluseks on kummalgi hooldusõigust omaval vanemal PKS § 137 lg 1 järgi õigus taotleda ühise hooldusõiguse lõpetamist ja talle ainuhooldusõiguse, sh lapse viibimiskoha ainuotsustusõiguse üleandmist.

Kolmanda võimalusena on PKS § 137 lg 1 järgi võimalik nõuda ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist selliselt, et kohus annab ühele vanemale ainuhooldusõiguse üksnes osas, milles vanemad ei suuda kokku leppida. Seejuures tuleb aga kohtul arvestada ka seda, et andes ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise õiguse, puudutab see ühtlasi kummagi vanema võimalust teostada lapse suhtes isikuhooldusõigust. Lisaks võib kohus viidatud sätte alusel vanemale antud ainuhooldusõigust ajaliselt piiritleda. Muuhulgas saab kohus vanemate soovi arvestades määrata ka vanemate vahelduva ainuhooldusõiguse, kui vanemad on kokku leppinud, et laps elab vaheldumisi kord ühe kord teise vanema juures, ja see vastab lapse huvidele.

Riigikohus on juhtinud kohtute tähelepanu ka sellele, et vanemate omavaheliste tõsiste ja kestvate lahkhelide korral saab kohus ka omal algatusel teha vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsustusi, sh määrata lapse viibimiskohta. Kui vanema hooldusõiguse kuritarvitamine või vanemate suutmatus täita oma kohustusi ohustab lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu ja vanemad ei soovi või ei suuda ohtu ära hoida, rakendab kohus PKS § 134 lg-te 1 ja 4 järgi ohu ärahoidmiseks omal algatusel lapse kaitseks vajalikke abinõusid. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11)

Lapse heaolu ja lapse huvi - olulisi Riigikohtu seisukohti

Riigikohus on leidnud, et ühist hooldusõigust omavatel vanematel tuleb lahuselu korral lapse heaolu silmas pidades leppida kokku, kuidas korraldada lapse elu pärast vanemate lahkuminekut parimal viisil. (Riigikohtu 9. novembri 2011. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11) Sõltumata sellest, kas vanematele kuulub ühine hooldusõigus või on ühel vanemal ainuhooldusõigus, peab vanem hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist.

Lapse elukoha määramine ja hooldusõigus – maa- ja ringkonnakohtute seisukohad

Kohus ei pea kindlaks määrama lapse elukohta, kui kohtulahendiga antakse vanemale täielikult üle lapse hooldusõigus. Juba fakt, et vanemal on lapse ainuhooldusõigus (või näiteks hooldusõigus/otsustusõigus elukoha suhtes), annab vanemale õiguse otsustada lapse viibimiskoha (elukoha) üle. (2-08-90359)

Lapse huvid – maa- ja ringkonnakohtute seisukohad

See, mis on lapse huvi, on igal konkreetsel juhul erinev, sõltudes vanemate ja lapse ärakuulamisel saadud infost, valla-või linnavalitsuse esindaja arvamusest, lapse esindaja arvamusest ja teistest asjaoludest.

Kohus on märkinud lapse huvina:

• § lapse huvid piiravad vanemate huvisid (2-08-89161);
• § laste ainumääratletuse õiguse koosseisu kuulub õigus vanematele ja hooldamisele oma vanemate poolt. Laste arengu ja kasvu loomulikuks keskkonnaks on perekond (2-12-17667);
• § lapse huvides on kindla, lapse jaoks arusaadava ja ettenähtava elukorralduse säilitamine (2-12-27663);
• § õdede-vendade kooskasvamise. Lapsed on harjunud üheskoos olema, kas siis ema või isa juures ning nende eraldamine ei ole kooskõlas nende huvidega (2-11-14383).

Vanemate vaimne ja materiaalne valmisolek lapse kasvatamiseks, hingeline seotus lapsega ja pühendumine lapsele ning lapse tulevased elamistingimused – maa- ja ringkonnakohtute seisukohad

PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi.

Kohus on märkinud:

• § argument, et laps elas enne isa juures ja kohtumäärusega muudetakse lapse emale lapse viibimiskoha otsustusõiguse andmisel lapse igapäevaseid rutiine ja üldist elukorraldust, ei saa olla aluseks mitte määrata lapse viibimiskohta ema juurde (2-10-57183);
• § kuivõrd lastel on isa juures paremad elamistingimused, samuti arvestades, et lasteaed ja kool, kus kapsed käivad, asuvad isa elukoha lähedal, on mõistlik anda isale otsustusõigus lapse elukoha, so viibimiskoha määramiseks (2-10-57183);
• § asjakohaseks ei saa pidada lapse isa selgitust, et lapse elukoht peaks olema tema juures seetõttu, et laps on seal sünnist saadik elanud. Ennekõike tuleb siinkohal hinnata lapsevanema vaimset valmisolekut last kasvatada ning kindlasti tuleb arvestada ka asjaoluga, kumb vanematest on seni avaldanud suuremat pühendumust lapse eest hoolitsemisele. Materiaalsed vahendid ja senine elukoht saavad omada vaidluse lahendamisel üksnes sekundaarset tähendust ja aktualiseeriksid ennekõike alles siis kui üks vanem ei suudaks ilmselgelt tagada oma lapsele kodu ja materiaalseid vahendeid oleks puudulikud (2-10-23842).

Vanema elukoha tähendus ühise hooldusõiguse lõpetamisel. Mõlemad vanemad elavad Eestis või üks vanematest elab välisriigis/tahab elama minna välisriiki – maa- ja ringkonnakohtute seisukohad

Kui mõlemad vanemad elasid Eestis, ei ole kohtud vanemate alalist lahuselamist pidanud alati piisavaks põhjuseks ühise hooldusõiguse lõpetamiseks, seda eriti juhul, kui on näha, et vanemad suudavad olulistes küsimustes kokkuleppele jõuda. Ka ühe vanema viibimine kinnipidamisasutuses ei pruugi olla piisavalt kaalukas asjaolu ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Kohus leidis tsiviilasjas nr 2-12-2666, et olulisi lastesse puutuvaid otsustusi on vanematel kaasaaegseid kommunikatsioonivõimalusi kasutades võimalik teha ühiselt ka lahuselu korral. Kuid kui on näha, et vanemad ei suuda nt lapse elukoha suhtes kokkuleppele jõuda, tuleb selles osas ühine hooldusõigus lõpetada. Tsiviilasjas nr 2-11-37436 on kohus märkinud, et ühe vanema elukoht ei tohiks sõltuda sellest, kas teine vanem annab nõusoleku lapse elukoha muutuseks.

Juhul, kui üks vanematest elas välisriigis, anti paljudes kohtu poolt läbivaadatud asjades ühele vanemale üle lapse (laste) ainuhooldusõigus. Kuid asjaolu, et üks vanematest (ja laps) elab välisriigis või tahab elama minna välisriiki, ei pruugi tähendada ainuhooldusõiguse üleminekut ühele vanemale, seda eriti juhul, kui vanem on väga huvitatud lapse elus ja kasvatuses osalemisest. On oluline, et vanem, kes soovib koos lapsega hakata elama välisriigis, tõendaks, et välisriigis on lapsel head elutingimused ning vanemal on majanduslik valmisolek last kasvatada.

Ühise hooldusõiguse lõpetamine vanema vägivaldsuse korral – maa- ja ringkonnakohtute seisukohad

Kui vanema vägivaldsus on tõendatud (enamasti lapse esindaja arvamusega, kohaliku omavalitsuse esindaja arvamusega, psühholoogi arvamusega, kriminaalasjas tehtud otsusega), on kohtud reeglina andnud ainuhooldusõiguse vanemale, kes ei ole olnud vägivaldne. Kohtupraktikas on vanemate ühine hooldusõigus lõpetatud ka juhul, kui vanem on olnud vägivaldne teise vanema suhtes. Tsiviilasjas nr 2-11-25167 asus kohus seisukohale, et suhtlemise võimatuse tõttu on lapse vanematel üksmeelele jõudmine lapse kasvatamise osas ebareaalne ja sellest tulenevalt tuleb vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes lõpetada.

Vanemate vahelised tõsised erimeelsused hooldusõiguse osas – Riigi, maa- ja ringkonnakohtute seisukohad

Riigikohus on leidnud, et vanemate tõsised ja korduvad erimeelsused lapse kasvatamise küsimustes viitavad pigem sellele, et vanemate ühise hooldusõiguse säilitamine ei pruugi olla lapse huvides. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11 p-d 20-21) Samas on näiteks Pärnu Maakohus 16. mai 2011. a määruses ühendatud tsiviilasjades 2-10-2976 ja 2-10-8298 leidnud, et lõpetada ühine hooldusõigus ja anda see ühele vanemale üle pelgalt seetõttu, et vanemad ei ole suutelised omavahelist konflikti mõistlikult lahendama ja normaalsel viisil suhtlema, ei oleks laste huvides. Vanemad on kohustatud oma laste nimel sellega toime tulema, et laste seadusega kaitstud õigusi ja huve mitte kahjustada.

Avalduse esitamine kohtule

Perekonnaõigusliku õigusvaidluse lahendamiseks algatab kohus menetluse omal algatusel või huvitatud isiku või asutuse avalduse alusel. Avalduse esitamisel hagita perekonnaasjas tasutakse riigilõivu 10 eurot. Oluline on tähele panna, et juba enne avalduse esitamist või koos avalduse esitamisega on võimalik taotleda esialgset õiguskaitset (hagi tagamise taotlus), nt hooldusõiguse määramist ühele vanematest juba menetluse ajal. Kohus lahendab hagi tagamise avalduse põhjendatud määrusega hiljemalt avalduse esitamise päevale järgneval tööpäeval. Kohus võib hagi tagamise avalduse lahendada hiljem, kui ta soovib puudutatud isiku (nt teise vanema) eelnevalt ära kuulata. Nõuet, mille tagamist soovitakse, ja tagamise aluseks olevaid asjaolusid tuleb hagi tagamise avalduses põhistada. Hagi tagamise taotluse esitamisel tasutakse riigilõivu 50 eurot.

Erisused tsiviilkohtumenetluses hooldusõiguse vaidluste lahendamisel

Laste huvide kaitseks on tsiviilkohtumenetluse seadustikus (edaspidi TsMS) sätestatud erisused perekonnaasjade lahendamiseks. Kohtul on õigus ise koguda tõendeid, tagada avaldus või hagi. Kohus ei ole seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega. Kohtul on ka vähemalt 10-aastase lapse ärakuulamise kohustus ja mõlema vanema ärakuulamise kohustus. Kohus peab tegema koostööd valla- ja linnavalitsusega. TsMS lubab kohtul määrata perekonnaasjades lapsele teda puudutavas menetluses esindaja (advokaadi, kelle kulud reeglina jäävad riigi kanda).

Lisaks peab kohus last puudutavas menetluses nii vara kui võimalik ja igas menetlusstaadiumis püüdma suunata asjaosalisi asja kokkuleppel lahendama. Kohus peab asjaosalised võimalikult aegsasti ära kuulama ja juhtima nende tähelepanu võimalusele kasutada perenõustaja abi eelkõige ühise seisukoha kujundamiseks lapse hooldamisel ja tema eest vastutamisel. Kohus võib last puudutava menetluse peatada, kui sellega ei kaasne lapse huvisid ohustavat viivitust ning kui asjaosalised on valmis laskma ennast kohtuväliselt nõustada või kui kohtu arvates on muul põhjusel väljavaateid asja lahendamiseks asjaosaliste kokkuleppel.

Samuti võib kohus kuulutada menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik näiteks menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem ja alaealise või vaimse puudega isiku huvides, eelkõige sellise isiku ülekuulamiseks.

Kasulikke viiteid - vanema õigused ja kohustused lapse suhtes, hooldusõiguse vaidlused, lapse huvid, lapsesõbralik õigusemõistmine

Vanema õigused ja kohustused lapse suhtes ning avaliku võimu sekkumine vanema ja lapse õigussuhtesse. Liis Arrak. Sotsiaaltöö, 2011

Lapse ärakuulamine tsviilkohtumenetluses vanematevahelistes hooldusõiguse vaidlustes. Kiira Nauts. 2012. a Tartu Ülikooli õigusteaduskond, bakalaureusetöö.

Lapse ärakuulamine tsiviilkohtumenetluses. Ele Liiv. Juridica.

Perekonnaseaduse eelnõu seletuskiri

The Best Interests of the Child. Literal Analysis, Function and Implementation. Working report. Institut International des Droits de L’enfant. 2010

Euroopa Nõukogu ministrite komitee suunised lapsesõbraliku õigusemõistmise kohta

Loe lisa:

Elatis ehk alimendid

Elatis ehk alimendid - olulisi Riigikohtu seisukohti

Hooldusõigus, suhtlemiskord ja lapse elukoha määramine

Hooldusõigus, otsustusõigus ja lapsega suhtlemise korraldamine (suhtlemiskord) – olulisi Riigikohtu seisukohti

Hooldusõiguse kuuluvus, kui kohus on lapse elukohaks määranud ühe vanema elukoha PKS § 214 lg 3 alusel, hooldusõiguslike küsimuste lahendamine, kui laps elab välisriigis ja vanema hooldusõiguse kohta käiva rahvastikuregistri kande muutmine