Võtke õigusabi saamiseks ühendust Claudius Õigusbüroo juristiga!

(+372) 53 477 636

Õigusabi osutamise valdkonnad:

Riigikohtu lahend annab teise EL-i liikmesriiki lähetatud EL-i kodanikust töötajatele töötasu osas kindlustunnet

© Claudius Õigusbüroo

Riigikohus leidis lahendis number 3-2-1-179-12, et Eesti kodanikust (samas kehtib sama põhimõte ka mis tahes teise EL-i liikmesriigi kodaniku kohta) töötajal, kelle tööandja on töölepingust tulenevate töökohustuste täitmiseks lähetanud muusse EL-i liikmesriiki, on õigus saada töölepingus kokkulepitust või nn koduriigi seadusandlusest tulenevast kõrgemat töötasu, kui lähetusriigis kehtib eelnimetatud õiguse allikatest tulenevast kõrgem töötasu miinimummäär. Sama kehtib ka juhul, kui lähetusriigis on selles töövaldkonnas sõlmitud mõni üldkohalduv kollektiivleping, mille alusel on määratud töötajatele fikseeritud minimaalne töötasu määr, mis on kõrgem lähetatud töötaja ja lähetava tööandja poolt sõlmitud lepingus sätestatust või lähetava riigi seadusandlusest tulenevast miinimumtöötasust.

16. jaanuaril käesoleval aastal tegi Riigikohtu tsiviilkolleegium otsuse, mis on omanäoline senises õiguspraktikas ning pretsedentiseadev potentsiaalsete tulevaste õigusvaidluste jaoks. Õigemini jättis Riigikohus samas kohtuvaidluses ringkonnakohtu poolt tehtud otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis ja täiendas resolutsiooni motiveerivat osa. Kirjeldatavas tsiviilasjas pöördusid kaks hagejat (hageja I ja hageja II) 2011. aasta juunis töövaidluskomisjoni, et tuvastada töölepingute ülesütlemise tühisus ning mõista endiselt tööandjalt (kostjalt) välja saamata jäänud töötasu ja hüvitised. Töövaidluskomisjon rahuldas oma otsustega hagejate avaldused osaliselt ning mõistis kostjalt hageja I kasuks välja saamata jäänud töötasu 2726 eurot ja 3 senti ning hageja II kasuks saamata jäänud töötasu 5571 eurot ja 21 senti. Kostja töövaidluskomisjoni sellise otsusega rahul polnud ja esitas maakohtule taotluse vaadata need töövaidlusasjad läbi hagimenetluse korras. Maakohus rahuldas hagid täies ulatuses ning mõistis mõlemale hagejale välja summad, mis sisaldusid ka töövaidluskomisjoni lõppotsuses.

Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagid rahuldamata. Ringkonnakohus jättis oma otsuses hagejaga I seonduva muutmata, küll vähendas ringkonnakohus hageja II kasuks välja mõistetavat summat 5571,21 eurolt 4047,69 eurole. Otsus kujunes selliseks, kuna ringkonnakohus leidis, et hageja II pole piisavalt kõrge kvalifikatsiooniga ehitustööline, et temale kõrgema tasumäära järgi töötasu maksta. Kostja ei rahuldunud ka apellatsioonikohtu otsusega ning esitas Riigikohtusse kassatsioonikaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsus täielikult tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta mõlemad hagid täielikult rahuldamata.

Riigikohus tuvastas, et Riigikohtus kui kõrgeimas kohtuinstantsis vaidlevad pooled selle üle, kas kostja peab maksma hagejatele saamata jäänud töötasu töölepingute või Soome Vabariigis kehtiva üldkohalduva kollektiivlepingu järgi. Põhjus, miks Riigikohus otsustas ringkonnakohtu otsuse põhjendavat osa muuta, seisnes selles, et Riigikohus leidis kohaldatava õiguse määramisel asjakohaseks õigusaktiks olevat Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu 17. juuni 2008. aasta määruse nr 593/2008 - määruse lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (nn Rooma I määrus), mitte mõne muu õigusakti, nagu olid leidnud alama astme kohtud. Viidatud määruse art 28 järgi kohaldub see määrus lepingutele, mis on sõlmitud alates 17. detsembrist 2009.

Kuna Riigikohtus arutlusel olnud tsiviilasjas olid hagejate töölepingud sõlmitud 1. juulil 2010, sai ja tuli kohalduv õigus määrata Rooma I määruse alusel. Rooma I määruse art 8 lõige 2 sätestab, et kui pooled on jätnud individuaalse töölepingu suhtes kohaldatava õiguse valimata, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus (või kui seda ei ole võimalik kindlaks teha) töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd. Eespool kirjeldatud hagejate ja kostja vahelises vaidluses pooled töölepingutele kohaldatavat õigust eraldi kokku leppinud polnud. Praktikas tuleb sellist olukorda pidada pigem erandlikuks, kuivõrd levinud on võlaõiguslikesse ja töölepingutesse sätte stiilis „lepingu suhtes kohaldatakse x riigi õigust“ lisamine. Kui pooled on lepingus sõnaselgelt kokku leppinud lepingu ühe või mitme osa või terviku suhtes mingi kindla riigi õiguse kohaldamise suhtes, siis kohaldatakse lepinguga (või selle teatud osaga) seotud toimingute puhul seda õigust. Seda kinnitab ka Rooma I määruse art 3 lg 1 esimene lause, mis sätestab, et lepingule kohaldatakse lepingupoolte valitud õigust.

Nagu eelnevalt selgitatud, tuleneb Rooma I määruse art 8 lg-st 2, et juhul kui lepingupooled pole sõnaselgelt määranud töölepingule kohaldatavat õigust, tuleb see määrata selle järgi, kus töötaja oma lepingujärgset tööd teeb. Riigikohtusse jõudnud vaidluse puhul tegid mõlemad hagejad tööd Soomes, mistõttu tuli kohaldada Soome Vabariigi õigust. Soomes reguleerib lähetatud töötajate töötingimusi Soome Vabariiki lähetatud töötajate seadus (Laki lähetetyistä työntekijöistä). See seadus on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi nr 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega alusel. Nii Soome Vabariiki lähetatud töötajate seaduse §-st 1 kui ka direktiivi nr 96/71/EÜ art 2 lg-st 1 tuleneb, et lähetatud töötaja on töötaja, kes piiratud aja jooksul teeb tööd muu liikmesriigi territooriumil kui riik, kus ta tavaliselt töötab. Direktiivi 96/71/EÜ art 3 lg 1 kohustab EL-i liikmesriike tagama, et art 1 lg-s 3 sätestatud tööandjad, kes lähetavad oma töötajaid liikmesriigi territooriumile, kindlustavad lähetatud töötajatele töötingimused (sh töötasu alammäära), mille on kehtestanud liikmesriik, kus tööd tehakse.

Soome Vabariigi seadustes ei ole töötasu alammäära sätestatud. Hagejate Soome Vabariigis töötamise ajal kehtinud lähetatud töötajate seaduse § 2 lg 4 kohaselt makstakse lähetatud töötajale töötasu töölepingu seaduse (Työsopimuslaki) 2. ptk §-s 7 nimetatud kollektiivlepingus ettenähtud määras. Juhul kui see kollektiivleping töösuhet ei reguleeri, makstakse töötajale tavalist ja mõistlikku tasu, kui tööandja ja töötaja kokkulepitud tasu on väiksem. Seega, töölepingu tingimus, mis on vastuolus üldkohalduva kollektiivlepingu vastava sättega, on tühine ja selle asemel tuleb järgida üldkohalduva kollektiivlepingu sätet. Tingimuse näol ei pea tegu olema ilmtingimata töötasu kokkuleppega, sama kehtib ka muude töölepingut puudutavate tinigmuste puhul.

Riigikohtusse jõudnud kaasuses oli töösuhte ajal Soome Vabariigis kehtinud üldkohalduva kollektiivlepingu järgi hagejate kui ehitustööliste töötasu alammäär 10,30 eurot tunnis. Samal ajal kehtis Eesti Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud töötasu alammäär 27 krooni, s.o 1,73 eurot tunnis. Kuna Soomes kehtiv minimaalne ehitustöölistele makstav töötasu alammäär oli kõrgem kui Eestis kõigile töötajatele (k.a ehitustöölistele) makstav töötasu alammäär, pidi tööandja töötajatele pärast kohtuvaidluste lõppu maksma töötasu Soome seadusandlusest tulenevas suuruses.

Oluline on tähele panna, ja seda rõhutas ka Riigikohus, et isegi juhul, kui töölepingu pooled on sõnaselgelt valinud kohalduvaks õiguseks mingi kindla riigi õiguse, ei või sellesisuline valik põhjustada töötaja ilmajäämist kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis tuleks kohaldamisele pooltevahelise kokkuleppe puudumisel. S.t kui käesolevas artiklis käsitletud kaasuses olekski töölepingu pooled leppinud kokku, et töölepingule kohaldatakse Eesti Vabariigi õigust, tulnuks tööandjal välislähetusse saadetud töötajatele töötasu maksta ikkagi Soomes Vabariigis (üldkohalduva kollektiivlepingu alusel) tasuda tulevat minimaalset töötasu. Põhimõte, et lähtuda tuleb seadusandlusest, mis tagab töötajale suurema kaitse, tuleneb Rooma I määruse art 8 lg-st 1. Seega on välislähetuses viibival töötajal, sõltumata sellest, kas ta on tööandjaga töölepingus nendevahelisele õigussuhtele kohalduvas õiguses eraldi kokku leppinud või mitte, igal juhul õigus saada töötasu, mis on võimalikest variantidest suurim (olgu selleks siis töölepingus kokkulepitu, nn koduriigi seadusandlusest tulenev töötasu miinimummäär või vastuvõtva riigi seadusandlusest või kollektiivlepingust tulenev töötasu miinimummäär).

  1. Võtke õigusabi saamiseks ühendust Claudius Õigusbüroo juristiga kontaktivormi kaudu!
  2. Nimi
    Please type your full name.
  3. E-post
    Invalid email address.
  4. Telefon
    Invalid Input
  5. Sõnum
    Invalid Input
  6. Invalid Input
  7. Claudius Õigusbüroo austab Teie õigust eraelu puutumatusele ning töötleb Teie isikuandmeid ja meile usaldatud informatsiooni ainult ulatuses, mis on vajalik Teile parima õigusabi osutamiseks.