Võtke õigusabi saamiseks ühendust Claudius Õigusbüroo juristiga!

(+372) 53 477 636

Õigusabi osutamise valdkonnad:

Hooldusõigus, otsustusõigus ja lapsega suhtlemise korraldamine (suhtlemiskord) – olulisi Riigikohtu seisukohti

© Claudius Õigusbüroo

Vanema õiguste määramine ja lapsega suhtlemise korraldamine on hagita perekonnaasjad.

Claudius Õigusbüroo juhib tähelepanu, et uus perekonnaseadus (RT I 2009, 60, 395, jõustumine 01.07.2010) tõi eesti õigussüsteemi sisse hooldusõiguse mõiste.

Hooldusõigus

Hooldusõiguse peatamine vs hooldusõiguse täielik äravõtmine

3-2-1-121-12

Perekonnaseaduse (edaspidi PKS) § 140 lg 1 järgi peatab kohus vanema hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama. Kolleegiumi hinnangul tähendab vanema kestev võimetus hooldusõigust teostada seda, et vanema hooldusõiguse teostamine on pikema aja jooksul faktiliselt takistatud. Sellest tulenevalt saab vanema hooldusõiguse peatada eelkõige juhul, kui vanem ei saa hooldusõigust pikema aja vältel oma eemaloleku või muu kõrvalise takistuse tõttu teostada, sh vanema vangistuse, raske haiguse või teadmata kadumise korral. Viidatud sätte mõtteks on tagada lapse huvide kaitse olukorras, kus lapsel on küll hooldusõiguslik vanem õiguslikus mõttes olemas, kuid tegelikult ei saa hooldusõiguslik vanem lapse õigusi ja huve kaitsta ega lapse heaolu tagada. Lapse huvides tuleb sellisel juhul vanema hooldusõigus peatada.

Hooldusõiguse peatamise korral säilib vanemal küll hooldusõigus, kuid tal ei ole õigust seda teostada ning tema asemel peab keegi teine lapse õigusi ja huve kaitsma. Sellises olukorras jääb üldjuhul lapse suhtes hooldusõigust teostama lapse teine hooldusõiguslik vanem üksi või kui lapse teisel vanemal ei ole hooldusõigust, saab talle ainuhooldusõiguse üle anda. Kui lapsel ei ole teist vanemat või kui teisele vanemale ainuhooldusõiguse üleandmine ei vasta lapse parimatele huvidele, ei ole lapsel seaduslikku esindajat ning lapsele tuleb vanema hooldusõiguse peatamise korral määrata eestkostja.

Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et perekonnaautonoomiast tulenevalt on eelkõige vanemal õigus oma last ise kasvatada. Vanemalt lapse suhtes isikuhoolduse täielik äravõtmine on äärmuslik meede ning lapse heaolu tagamiseks tuleb kohaldada vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, s.o abinõusid, mis on ohtu arvestades eesmärgipärased ja proportsionaalsed. Seejuures tuleb eelistada abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ning lapse sidet tugevdada ja taastada.

Asjaolu, et vanemad ei tule iseseisvalt toime pere igapäevaelu korraldamise ja laste arendamisega ning vanematel napib vahendeid pere ülalpidamiseks, ei anna iseenesest veel alust vanematelt laste suhtes isikuhooldusõigust täielikult ära võtta ega lapsi perest eraldada. Sellises olukorras on üldjuhul põhjendatud osutada vanematele abi ja juhendada vanemaid laste kasvatamise küsimustes.

Kohus peab jälgima, et laps ei jääks vanemate hooldusõigust puudutava kohtumenetluse tõttu ilma seadusliku esindajata ning seetõttu peab kohus vajadusel alustama ise lapsele eestkostja määramise menetlust. Kui kohus ei ole lapsele eestkostjat määranud, kuid eestkoste seadmise eeldused on täidetud, täidab PKS § 176 lg 1 järgi eestkostja ülesandeid lapse rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne valla- või linnavalitsus, kellel on eestkostja õigused ja kohustused.

Vanema õiguste äravõtmine raske intellektipuudega, mõõdukalt vaimse alaarengu ja püsiva toimetuleku häirega lapsevanemalt

3-2-1-13-11

Vanemalt lapse suhtes isikuhooldusõiguse täielik äravõtmine on äärmuslik meede. Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid. Abinõu valikul peab kohus arvestama perekonnaautonoomia põhimõttega ning eelistama võimalusel selliseid abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ja lapse sidet tugevdada või taastada. Sellest tulenevalt võib kohus kohaldada abinõusid, mis lahutavad vanema ja lapse, sh eraldada lapse vanemast ja võtta vanemalt isikuhooldusõiguse lapse suhtes täielikult ära, üksnes juhul, kui vanema ja lapse õigussuhet toetavad abinõud ei ole andnud soovitud tulemust või on ilmne, et toetavate abinõudega ei ole võimalik ohtu lapse heaolule kõrvaldada. Arvestades perekonnaelu puutumatuse põhimõtet peavad kohtu kohaldatavad abinõud olema eesmärgipärased ja proportsionaalsed.

Vanema intellektipuue, vaimne alaareng ning vaimse tervise seisundist tingitud püsiv toimetulekuhäire ei anna iseenesest alust võtta 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 134 lg 1 ja § 135 lg 2 alusel vanemalt täielikult ära lapse suhtes isikuhooldusõigus. Isik, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) järgi piiratud teovõimega isikuks. Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehtavate tehingute kehtivust siiski üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Kui täisealisele isikule on määratud eestkostja, eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles on talle eestkostja määratud. Sõltumata täisealise isiku teovõime piiratuse ulatusest nähakse 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 139 lg-s 1 ette, et piiratud teovõimega vanemal ei ole õigust oma last esindada ja et ta teostab lapse suhtes isikuhooldusõigust koos lapse seadusliku esindajaga. Kui esindusõigust ei ole lapse kummalgi vanemal, sh lapsel on üksnes piiratud teovõimega vanem, tuleb lapsele määrata eestkostja, kellele kuulub nii lapse isiku- kui ka varahooldusõigus ning kes on lapse seaduslikuks esindajaks. Üksnes vanema piiratud teovõime ei anna alust võtta vanemalt täielikult ära lapse suhtes isikuhooldusõigust. Pigem tuleb sellises olukorras kohaldada kohtul vanema ja lapse suhet toetavaid meetmeid, sh määrata lapsele eestkostja, kes last esindab ja kellega koos teostab piiratud teovõimega vanem lapse suhtes isikuhooldusõigust. Kuni eestkostja määramiseni täidab eestkostja ülesandeid lapse rahvastikuregistrisse kantud elukohajärgne valla- või linnavalitsus, kui eestkoste seadmise eeldused on täidetud.

Isikuhooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks ei anna iseenesest alust asjaolu, et vanem ei tule oma igapäevaelu korraldamisega iseseisvalt toime ja vajab toetatud elamise teenust. Kui vanem saab tugiisiku abiga igapäevaelu korraldamisega hakkama ning soovib ja suudab näidustatud abi saades lapse eest hoolitseda, ei ole kohtul alust rakendada abinõusid, mis on suunatud vanema ja lapse lahutamisele. Vanemat ja last lahutavate abinõude rakendamine ei oleks sellises olukorras üldjuhul eesmärgipärane ega proportsionaalne meede.

Vanema õiguste piiramiseks, sh isikuhoolduse täielikuks äravõtmiseks ei anna iseenesest alust ka asjaolu, et last soovitakse lapsendada ja vanem ei anna lapse lapsendamiseks nõusolekut. Iseenesest ei ole 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 152 lg 5 järgi vanema nõusolekut lapsendamiseks vaja juhul, kui vanem on kestvalt võimetu avaldust esitama või kui tema viibimiskoht ei ole kestvalt teada või kui vanemalt on lapse isikuhooldusõigus PKS § 135 alusel täielikult ära võetud. Kolmandate isikute soov last lapsenda, ei anna alust vanema õiguste piiramiseks. Kohus peab vanema õigusi piiravaid abinõusid rakendades lähtuma perekonnaelu puutumatuse põhimõttest ja sellest, et eelkõige on lapse vanemal õigus ja kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda.

Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 54 lg 1 p 1 järgi võis kohus vanemalt vanema õigused ära võtta, kui vanem ei täitnud ilma mõjuva põhjuseta oma kohustusi lapse kasvatamisel ja tema eest hoolitsemisel. Kohustuste täitmata jätmiseks lapse eest hoolitsemisel sai pidada vanema huvi puudumist lapse käekäigu vastu ja lapsega suhtlemata jätmist.

Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 54 lg 1 p 4 järgi võis kohus vanemalt vanema õigused ära võtta ka juhul, kui vanem avaldas lapsele kahjulikku mõju. Asjaolu, et lapsevanem on vaimse puudega ega ole suuteline iseseisvalt enda ega oma lapse elu korraldama, ei tähenda iseenesest veel seda, et ta avaldab lapsele kahjulikku mõju enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 54 lg 1 p 4 mõttes.

Vanema õigused ja kohustused ning põlvnemine

3-2-1-4-07

Vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused tulenevad laste põlvnemisest, mis on tõestatud seaduses sätestatud korras. Seega oli puudutatud isik (lapsevanem) seaduse kohaselt kohustatud lapse suhtes vanema kohustusi täitma ja tal oli õigus lapsega suhelda põlvnemise tuvastamise kohtuotsuse jõustumisest alates. Asjaolu, et puudutatud isik teadis või pidi teadma, et ta on lapse isa ja vaatamata sellele ei andnud lapsele ülalpidamist ega võtnud osa tema kasvatamisest ega tema eest hoolitsemisest, ei oma õiguslikku tähendust lapse vanemalt vanema õiguste äravõtmise otsustamisel. Vanema kohutused ja õigused lapse suhtes tekkisid puudutatud isikul seaduses sätestatud korras üksnes põlvnemise tuvastamisest.

Kohus võib vanemalt vanema õigused ära võtta siis, kui vanem on oma õigusi kuritarvitanud või jätnud lapse suhtes vanema kohustused täitmata õigusvastaselt ja süüliselt. Vanema kõrvalehoidumine oma kohustuste täitmisest lapse kasvatamisel ja tema eest hoolisemisel võib väljenduda näiteks selles, et ta jätab lapse hoolitsuseta ja järelevalveta, st tema tahtlikus tegevuses lapse vanemana oma kohustusi mitte täita.

Vanema õiguste äravõtmine ei vabasta vanemat kohustusest anda oma alaealisele lapsele ülalpidamist.

Vanemalt lapse suhtes vanema õiguste äravõtmine on äärmuslik õiguskaitsevahend lapse huvide kaitseks. Vanema õiguste äravõtmise tagajärjeks on see, et isik, kellelt on ära võetud vanema õigused, kaotab lapse suhtes kõik õigused. Seaduse mõte ei ole vanema õiguste äravõtmisega karistada vanemat, vaid kaitsta last vanema eest, kes ei täida vanema kohustusi nõuetekohaselt ilma mõjuvate põhjusteta või kahjustab oma tegevusega lapse huve. Vastavalt perekonnaseadusele (edaspidi PKS) on vanem lapse seaduslik esindaja ja seadusliku esindajana on vanemal eestkostja volitused. Lapse seadusliku esindajana on vanemal lapse esindusõigus. Seega on vanema õiguste äravõtmine suunatud ka sellele, et mitte võimaldada vanemal last esindada.

Üksnes vanema poolt lapse ülalpidamiskohtuse rikkumine ei anna alust vanema õiguste äravõtmiseks. Vanema kohustuste täitmata jätmine lapse eest hoolitsemisel on PKS § 54 lg 1 p 1 mõttes eelkõige vanema huvi puudumine lapse käekäigu vastu ja temaga mittesuhtlemine.

Perekonnaseaduse § 54 lg 1 p-s 4 sätestatud alusel võib kohus vanemalt vanema õigused ära võtta, kui vanem avaldab muul viisil lapsele kahjulikku mõju. Lapsele avaldatav kahjulik mõju ei pea ilmtingimata seisnema vanema vägivaldses või ähvardavas käitumises lapse enda suhtes, vaid see võib seisneda ka lapsele tajutavas vägivaldses või ähvardavas käitumises lapsele lähedaste inimeste suhtes. Seega võivad teatud juhul ühe vanema ähvardavad telefonikõned teisele vanemale olla käsitatavad lapsele kahjuliku mõju avaldamisena. Kuid vanemate omavaheliste telefonikõnede sisu ei pea iseenesest jõudma lapseni.

Vanemal on õigus lapsega suhelda. Selle õiguse realiseerimist võib takistada laps, kes ei soovi vanemaga suhelda ja kelle huvidest tuleb vaidluse läbivaatamisel lähtuda. Samuti lapse vanem ise, kes ei soovigi lapsega suhelda.

Vanem ei või vanema õigusi teostada vastuolus lapse huvidega.

Lapse huvi ja lapse eraldamine perekonnast

3-2-1-78-99

Igal lapsel on õigus elule, tervisele, arengule ja heaolule (lastekaitseseadus § 8). Lapse õiguste konventsioonis märgitakse, et lapse isiksuse täielikuks ja harmooniliseks arenguks peab laps kasvama perekonnas, kus õnne, armastuse ja üksteisemõistmise õhkkonnas valmistatakse teda põhjalikult ette iseseisvaks eluks ühiskonnas.

Ühiskond tervikuna on huvitatud laste nõuetekohasest kasvatamisest. Vanemad, olles õigustatud isiklikult kasvatama oma lapsi, on samaaegselt kohustatud teostama seda õigust laste huvides. Selle nõude rikkumise puhul vanemate õigusi ei kaitsta ja riik, sekkudes perekondlikesse õigussuhetesse, kas piirab vanemate õigusi või kohaldab sanktsioonina vanema õiguste äravõtmist. Vanemate kõrvalehoidumine oma kohustuste täitmisest laste kasvatamisel väljendub laste hoolitsuseta ja järelevalveta jätmises. Sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt võib abi osutamiseks lapse eraldada kodust ja perekonnast, kui see toimub lapse huvides, kui puudused lapse hooldamisel ja kasvatamisel ohustavad lapse elu, tervist või arengut ja kui perekonna suhtes kasutuselevõetud muud abinõud ei ole osutunud küllaldaseks või nende kasutamine ei ole võimalik.

Lastekaitseseaduse § 32 kohaselt vajab laps viivitamata abi, kui ta on tingimustes, mis ohustavad tema elu ja tervist. Hädaohus laps paigutatakse viivitamatult ohututesse tingimustesse ohu möödumiseni või hooldusküsimuse otsustamiseni, selleks tema vanemate või hooldajate nõusolekut küsimata.

Suhtlusõigus ja suhtlemiskord

Otsustusõigusest ja olukorrast, mil laps ei ole teadlik oma bioloogilise isa olemasolust ega ole temaga suhelnud

3-2-1-6-12

Ennatlik ja ebaotstarbekas on määrata kindlaks lahus elava vanema ja lapse suhtlemise korda olukorras, kus piisava arusaamisvõimega laps ei tea ega tunne oma vanemat. Sellises olukorras suhtlemise korra määramisel arvestaks kohus küll lapse õigust ja eelduslikku huvi teada oma vanemat ning temaga suhelda, samuti lahus elava vanema õigust suhelda oma lapsega, kuid arvestamata jääks lapse tegelik huvi ja valmidus suhelda vanemaga, kelle olemasolust ei ole laps teadlik. Seetõttu pole suhtlemiskorra määramine olukorras, kus piisava arusaamisvõimega laps ei tea ega tunne lahus elavat vanemat, lapse huvides, sest ei ole teada, kuidas lapsele tõe teadasaamine mõjub, ega see, kas ja kui kiiresti laps olukorraga kohaneb ning milline kontakt tal lahus elava vanemaga tekib ja kui sage suhtlemine on lapse huvides parim.

Samuti ei saa vanema ja lapse suhtlemist korraldades kohustada lapsega koos elavat vanemat lapsele selgitama, kes on lapse isa, kui vanem ise on sellele vastu.

Õige on küll see, et lapsel on õigus teada oma päritolu, sh seda, kes on tema vanemad. Selline õigus tuleneb lapsele nii Eesti Vabariigi põhiseaduse § 19 lg-st 1, mille järgi igaühel on õigus vabale eneseteostusele, mis hõlmab mh isiku enesemääramisõigust ja sellest tulenevat õigust teada oma pärinemist, kui ka lastekaitseseaduse (edaspidi LaKS) §-st 29, mille järgi on lapsel õigus saada teavet puuduva vanema kohta, kui see ei kahjusta lapse heaolu ja arengut või lapsendamissaladust. Lapse õigusele teada oma päritolu, vastab lapse hooldusõiguslike vanemate kohustus anda lapsele teavet tema päritolu kohta. Hooldusõiguslike vanemate teavitamiskohustus tuleneb eelkõige sellest, et PKS § 124 lg 1 järgi peab hooldusõiguslik vanem hoolitsema lapse igakülgse heaolu eest.

Kas, millal ja kuidas lapsele tema päritolu kohta teavet anda, on üldjuhul hooldusõigusliku vanema otsustada, sest PKS järgi on vanemal mh kohustus ja õigus otsustada lapsega seotud asju. Selle küsimuse otsustamisel peab vanem teostama oma õigusi heas usus ja lähtuma lapse, mitte enda heaolust.

Kui hooldusõiguslik vanem keeldub lapsele tema päritolu kohta teavet andmast, sest ta ei soovi, et laps saaks teada, kes on tema teine vanem, ega toeta lapse kontakti teise vanemaga, ja selline keeldumine ei ole lapse huve arvestades põhjendatud, kuritarvitab hooldusõiguslik vanem oma õigusi ja jätab sellega lapse heaolu tagamata. Sellisel juhul peab kohus kaaluma, milliseid abinõusid kasutada, et oht lapse heaolule kõrvaldada.

Kohtu sekkumisõigus hooldusõigusliku vanema otsustusõiguse teostamisse tuleneb PKS §-st 134, mille esimeses lõikes on sätestatud, et kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid. Seega juhul, kui vanem ei suuda isiklikel põhjustel lapsele tema päritolu kohta teavet anda, kuigi see oleks ilmselt lapse huvides, ja takistab põhjendamatult teisel vanemal lapsega suhelda, kahjustades sellega lapse heaolu, peab kohus leidma viisi, kuidas lapse heaolu tagada. Seejuures võib kohus rakendada seadusest tulenevaid abinõusid ka omal algatusel.

Isikuhooldusõigust puudutavates asjades võib kohus teha vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, hoiatusi ja ettekirjutusi või kehtestada keelde, kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse hooldusjuhiseid või piirata isikuhooldusõigust teatavate toimingute või teatavat liiki toimingute tegemise keelamisega. Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid ning valitud abinõu peab olema asjaolusid arvestades eesmärgipärane ja proportsionaalne.

Lapsele tema päritolu selgitamiseks ja vanemaga suhtlemise võimaldamiseks tuleb kohtul esmalt veenda lapsega koos elavat vanemat koostöö vajalikkuses. Kui vanem keeldub koostööst ning on jätkuvalt vastu sellele, et laps saaks teada, kes on tema teine vanem, ega toeta lapse ja teise vanema suhtlemist, jättes sellega lapse ilma isiklikust kontaktist teise vanemaga ja ohustades lapse heaolu, saab kohus lapsega koos elava vanema isikuhooldusõigust piirata, võttes vanemalt otsustusõiguse lapse ja teise vanema suhtlemist puudutavas küsimuses. Sellega kaotab lapsega koos elav vanem õiguse otsustada lapse ja teise vanema suhtlemise üle ning see tehakse ülesandeks neutraalsele kolmandale isikule.

Vanema ja lapse suhtlemise korraldamiseks vahendaja määramise võimalus tuleneb PKS § 209 lg-st 1, mille järgi nendeks toiminguteks, mida vanem teha ei saa, määratakse lapsele erieestkostja. Erieestkostja ülesandeks on sellisel juhul vanemaid ja last tundma õppida ning otsustada paindlikult lapse heaolu ja kõiki asjaolusid arvesse võttes, millal ja kus laps lahus elava vanemaga kohtub ning millal ja kuidas selgitada lapsele pärast teise vanema tundma õppimist, et tegemist on tema vanemaga, kes soovib ka edaspidi lapsega suhelda ja tema elus vanemana osaleda. Arvestades selleks puhuks määratud erieestkostja ülesandeid, peab erieestkostjaks olema isik, kelle isikuomadused ja kvalifikatsioon võimaldavad sellises komplitseeritud olukorras täita erieestkostja ülesandeid ja tagada lapse heaolu. Kolleegiumi hinnangul võib erieestkostjaks olla kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja, kellel on piisav kogemus selliste olukordade lahendamiseks.

Suhtlemiskord ja suhtlemiskorra tingimused

3-2-1-83-11

Vanema õigus nõuda kohtult lapsega suhtlemise korra reguleerimist tuleneb vanema ja lapse vastastikusest õigusest teineteisega suhelda. Lapsel, kes on lahutatud ühest või mõlemast vanemast, on lastekaitseseaduse järgi õigus säilitada isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanema ning lähedaste sugulastega, välja arvatud juhul, kui see kahjustab last. Vanematega suhtlemise õigust kinnitab ka perekonnaseadus, mille järgi on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Lapse õigusele vastab vanemate kohustus ja ka õigus lapsega isiklikult suhelda. Nii lapsele kui ka vanemale kuulub nimetatud suhtlemisõigus sõltumata sellest, kas vanemale kuulub lapse suhtes hooldusõigus või mitte. Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine eelkõige siis, kui vanemal ei ole lapse suhtes hooldusõigust, aga ka siis, kui vanematel on küll ühine hooldusõigus, kuid üks vanem ei ela lapsega koos.

Ühise hooldusõiguse korral peavad vanemad teostama lapse suhtes hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Lisaks peab vanem sõltumata sellest, kas vanematele kuulub ühine hooldusõigus või on ühel vanemal ainuhooldusõigus, hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Sõltumata hooldusõiguse kuuluvusest, peavad vanemad lahuselu korral kokku leppima ka selles, kuidas ja kui palju saab laps lahus elava vanemaga suhelda ning kuidas peab vanem oma suhtlemisõigust teostama ja -kohustust täitma.

Vanema ja lapse suhtlemist korraldades määrab kohus vanema suhtlemisõiguse ulatuse ning täpsustab, mil viisil peab vanema ja lapse suhtlemine toimuma. Vältimaks vanemate olemasolevaid ja tulevikus tekkida võivaid erimeelsusi, tuleb kohtul määrata võimalikult täpselt vanema ja lapse suhtlemise viis, koht, aeg, sh kestus ja sagedus ning lapse üleandmise kord. Mh võib kohus suhtlemiskorda reguleerides täpsustada, millisest tegevusest peavad vanemad lapsega suheldes hoiduma, ning määrata vajadusel kolmanda isiku, kelle juuresolekul laps vanemaga suhtleb. Vanema ja lapse suhtlemise korda määrates peab kohus tegema esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, kuid arvestama seejuures ka kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Sellest tulenevalt peab kohus arvestama nii vanema(te) hooldusõigust, vanema(te) õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse õigust ja huvi vanema(te)ga suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes lapse huvidest juhinduva lahendi.

Vanema ja lapse suhtlemist reguleerides peab kohus arvestama mh vanemate tööaega ega tohi määrata lapsega kohtumise aegu selliselt, et need kattuvad vanema tööajaga, mistõttu ei saa vanem suhtlemiskorras määratud ajal töökohustuste täitmise tõttu tegelikult lapsega koos olla. Selline suhtlemise kord ei ole täidetav ega vasta ei vanema ega lapse huvidele. Lapse huvides on üldjuhul selline suhtlemise kord, mis on lapsele arusaadav ja reeglipärane.

Kohtu ülesandeks on vanema ja lapse suhtlemise korda reguleerides lõpetada vanemate vaidlused lapsega suhtlemise korra, sh suhtlemise aegade üle, ning seetõttu peab vanema ja lapse suhtlemist reguleeriv kohtulahend olema suhtlemise aegade osas täpne.

Suhtlemiskord, lepitusmenetlus ja sunnivahendid

3-2-1-13-07

Hoolimata vanemate õiguste ja kohustuste võrdsuse põhimõttest ei saa alati lahus elavale vanemale tagada samasugust lapsega suhtlemise ja lapse kasvatamise õigust, nagu see on lapsega koos elaval vanemal. Lapsest lahus elamine vähendab paratamatult vanema ja lapse koosolemise võimalusi.

See, kui detailselt vanema ja lapse suhtlemise kord kindlaks määratakse, sõltub eelkõige menetlusosaliste vastavatest ettepanekutest ning iga konkreetse asja eripärast.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus, mis tähendab ühtlasi seda, et ka vanemad peavad oma vanema õigusi teostama ja vanema kohustusi täitma heas usus. Samuti ei või vanemad perekonnaseaduse järgi teostada vanema õigusi vastuolus lapse huvidega ning just vanem on see, kes peab lapse õigusi ja huve kaitsma. Eeltoodust tuleneb, et vanem peab vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus ka ilma selleta, et kohus määraks kindlaks detailse suhtlemiskorra. Juhul, kui kohtul on alust arvata, et üldine suhtlemiskord ei taga lapse huve ja õigust lahus elava vanemaga suhelda, võib kohus reguleerida lahus elava vanema ja lapse suhtlemiskorras lisaks täpsemalt need küsimused ilma milleta jääks lapse õigused ja huvid kaitseta.

Juhul, kui lapsega koos elav vanem ei teosta oma õigusi kooskõlas lapse huvidega ja takistab lahus elaval vanemal lapsega suhelda, s.o ei täida kohtu kindlaks määratud suhtluskorda või raskendab selle täitmist, on võimalik vanemal algatada lepitusmenetlus last puudutava lahkheli kokkuleppel lahendamiseks. Kohus arutab vanematega lapsega suhtlemise võimatuse tagajärgi lapse heaolule ja juhib tähelepanu võimalikele sunnivahenditele määruse täitmisele sundimiseks ja suhtlemisõiguse kitsendamise või äravõtmise võimalusele, samuti võimalusele lasta end nõustada perenõustajal. Kui kohtus ei saavutata suhtlemise korraldamises ega järgnevas perenõustaja poole pöördumises kokkulepet või kui kas või üks vanematest kohtusse ei ilmu, tunnistab kohus lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määrab, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada, millises ulatuses tuleb muuta suhtlemist puudutavat määrust või milliseid muudatusi on vaja teha vanema õigustes lapse suhtes. Viidatud sätte järgi saab kohus lepitusmenetluse ebaõnnestumisel teha eelkõige vanemale trahvihoiatuse ja määrata trahvi. Samuti võib kohus muuta suhtlemiskorda või teha muudatusi vanema ja lapse õigussuhtes.

Kohtu määratud lapsega suhtlemise korda kui sellist ei saa üldjuhul täita täitemenetluse korras. Täitemenetluse seadustiku järgi teeb kohtutäitur lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjas täitetoimingu lapse elukohajärgse või erandina kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse esindaja osavõtul, kellel on eriteadmised lastega suhtlemiseks. Seega saab täitemenetluses lapsega suhtlemise võimaldamiseks põhimõtteliselt täitetoiminguid teha. Siiski, kui toimingut saab teha üksnes võlgnik ise, kuid ta ei tee seda määratud tähtpäevaks või kui võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, teeb kohtutäitur sissenõudja avalduse alusel kohtule ettepaneku võlgniku trahvimiseks. Lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmise tagamiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks võib täitemenetluse toiminguid teha üksnes määruse alusel, millega kohus kohaldab lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral vanema suhtes sunnivahendeid. Sellest tulenevalt saab lapsega suhtlemise korra täitmise tagamiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks teha täitetoiminguid juhul, kui vanem on algatanud kohtus lepitusmenetluse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 563 alusel, see ei ole andnud soovitud tulemusi ning kohus on pidanud vajalikuks kohaldada rikkunud vanema suhtes sunnivahendeid. Eeltoodust tulenevalt saab täitetoiminguid teha eelkõige trahvimääruse täitmiseks, kuid mitte vanema ja lapse kohtumise korraldamiseks vastavalt kohtu määratud suhtlemiskorrale.

Loe lisa:

Elatis ehk alimendid

Elatis ehk alimendid - olulisi Riigikohtu seisukohti

Hooldusõigus, suhtlemiskord ja lapse elukoha määramine

Vanemate ja lapse üldine õigussuhe, vanema õigused ja kohustused – hooldusõigus, hooldusõiguse muutused, suhtlusõigus, otsustusõigus ning lapse huvid perekonnaõiguslikes vaidlustes

Hooldusõiguse kuuluvus, kui kohus on lapse elukohaks määranud ühe vanema elukoha PKS § 214 lg 3 alusel, hooldusõiguslike küsimuste lahendamine, kui laps elab välisriigis ja vanema hooldusõiguse kohta käiva rahvastikuregistri kande muutmine

  1. Võtke õigusabi saamiseks ühendust Claudius Õigusbüroo juristiga kontaktivormi kaudu!
  2. Nimi
    Please type your full name.
  3. E-post
    Invalid email address.
  4. Telefon
    Invalid Input
  5. Sõnum
    Invalid Input
  6. Invalid Input
  7. Claudius Õigusbüroo austab Teie õigust eraelu puutumatusele ning töötleb Teie isikuandmeid ja meile usaldatud informatsiooni ainult ulatuses, mis on vajalik Teile parima õigusabi osutamiseks.