Kas kohalikul omavalitsusel on õigus nõuda abivajajalt või tema pereliikmelt tasu sotsiaalteenuse osutamise eest?

© Claudius Law Office

Eesti Vabariigi põhiseadus (edaspidi PS) sätestab, et perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest, et riik soodustab vabatahtlikku ja omavalitsuse hoolekannet ja et lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all.

Sotsiaalhoolekande seaduse (edaspidi SHK) kohaselt on kohalike omavalitsuste kohustus korraldada sotsiaalteenuseid. See tähendab kohustust tagada vajalikud sotsiaalteenused, selgitada välja inimese abivajadus ning vajadusel osaleda sotsiaalteenuse kulude katmisel.

Sotsiaalseadustiku üldosa seadus (edaspidi SÜS) sätestab, et sotsiaalsed õigused ja sotsiaalkaitsesüsteem põhinevad solidaarsusel ja et sotsiaalkaitsesüsteemi osad on isiku ja perekonna omavastutus, riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ja antavad hüvitised (makstav rahaline hüvitis ja/või antav mitterahaline hüvitis), kindlustuse vormis korraldatud hüvitised, kuid ka muud seaduses sätestatud sotsiaalkaitsesüsteemi osad.

Kuidas kohalik omavalitsus otsustab, milline sotsiaalteenustest on abivajajale kõige sobivam ja millest sõltub inimeselt võetava tasu suurus?

Inimeselt võetava tasu suurus sõltub mitmetest teguritest. Esimesena sellest, kui palju ta teenust vajab ja teiseks, milline on teenuse maksumus, kuid vähem olulisem pole teenuse saaja ning tema pere võimalus teenuse eest tasuda. Oluline on meeles pidada, et abivajaja pereliikmete ülalpidamiskohustuse olemasolu ja ulatust tuleb hinnata. Seda võib teha nii kohus kui kohalik omavalitsus.

Perekonnaseaduse (edaspidi PKS) kohaselt ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis).

Sotsiaalteenuste korraldamise kohustus on kohalikule omavalitsusele kohustus, mis tuleb igal juhul täita. Sotsiaalteenuste puhul on kohalik omavalitsus seaduse piires vaba otsustama seda, kas konkreetsele inimesele on vaja abi anda ning milline kohustuslik sotsiaalteenus on talle kõige vajalikum. Kohaliku omavalitsus selgitab välja abi saamiseks pöördunud isiku abivajaduse ja sellele vastava abi. Abivajaduse väljaselgitamisel lähtutakse terviklikust lähenemisest isiku abivajadusele, võttes arvesse tema toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist mõjutavaid asjaolusid, sealhulgas isiku personaalse tegevusvõimega seonduvaid asjaolusid ja isiku füüsilise ja sotsiaalse elukeskkonnaga seonduvaid asjaolusid.

Seega abivajajal ei ole õigust nõuda konkreetset teenust, vaid vajadustele vastavat abi ning eelistada tuleb teenust, mis võimaldab inimesel oma elu võimalikult palju ise korraldada.

SHK sätestab sotsiaalhoolekande põhimõtted:

• lähtutakse esmajärjekorras isiku vajadusest;
• eelistatakse abimeetmeid, mis on suunatud võimaluste leidmisele ja isiku suutlikkuse suurendamisele korraldada oma elu võimalikult iseseisvalt;
• nõustatakse isikut abimeetme valikul ja kohandamisel ning vajaduse korral abi kasutamisel vastava erialase ettevalmistusega spetsialisti poolt;
• lähtutakse abimeetme rakendamise tulemuslikkusest abi vajava isiku ning vajaduse korral pere ja kogukonna seisukohast;
• kaasatakse abi andmise kõikidel etappidel abi vajavat isikut ning vajaduse korral ka tema perekonnaliikmeid, kui isik on selleks nõusoleku andnud;
• tagatakse abimeetmed isikule võimalikult kättesaadaval moel.

Sotsiaalteenuse osutamise eest võib võtta tasu, kuid sotsiaalteenuse eest võetava tasu suurus ei tohi olla teenuse saamise takistuseks. Isikult võetava tasu suurus oleneb sotsiaalteenuse mahust, teenuse maksumusest ning teenust saava isiku ja tema perekonna majanduslikust olukorrast. Kehtivast õigusest ei tulene, et kohalik omavalitsus korraldab kohustuslikke kohalikke sotsiaalteenuseid vaid siis, kui tal selleks raha on. Kohalik omavalitsus ei tohi sotsiaalteenuse eest tasu küsimisel lähtuda üksnes teenuse hinnast. Kohalik omavalitsus peab hindama, kas teenuse eest tasumine on inimesele jõukohane (vajadusel ülalpidajate abiga) ning puudu jääva osa peab sotsiaalteenuse korraldajana katma kohalik omavalitsus.

Sugulased ja tuttavad pole õiguslikult kohustatud abivajajale teenust korraldama või ise seda talle pakkuma. Samuti pole teenuse osutamise mahuline piirang õiguspärane.

Kuna PKS kohaselt tuleb ülalpidajal (täisealisele ülalpeetavale) ülalpidamist anda üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis), siis see tähendab, et ülalpidajalt ei saa nõuda täisealise ülalpeetava isiklikku hooldamist ning ta ei pea korraldama teenuste osutamist. Ülalpidaja roll piirdub teenuse eest tasumises osalemisega, kui abivajajal puuduvad selleks piisavad rahalised vahendid. Ka võib ülalpidamiskohustus olla piiratud või üldse ära langeda.

Seega ei tohi kohalik omavalitsus kehtestada kohustusliku kohaliku sotsiaalteenuse osutamise tingimusena seda, et teenus tagatakse abivajajale juhul, kui tema seadusjärgsed ülalpidajad ei ole (enam) suutelised teda hooldama. Nii kehtib sotsiaalteenuste eest tasumisel järjestus: isik – pere – kohalik omavalitsus.

Isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Kohus võib kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada või täitmist ajaliselt piirata või elatise suurust vähendada, kui kohustuse täitmist on äärmiselt ebaõiglane nõuda, eelkõige kui ülalpidamist saama õigustatud isiku abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel, õigustatud isik on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust ülalpidamiskohustuslase vastu või õigustatud isik on süüdi tahtlikus kuriteos ülalpidamist andma kohustatud isiku või tema lähikondse suhtes. Kui abivajava isiku nõuet eeltoodu alusel piiratakse, ei või ta esitada ülalpidamisnõuet teiste ülalpidamiskohustuslaste vastu.

Praktikas on esinenud juhtumeid, kus kohalik omavalitsus otsustab, kui palju teenuse hinnast peab tasuma ülalpidaja ning kui viimane kohustust/lepingut ei täida, lõpetab kohalik omavalitsus teenuse osutamise/lepingu. Kohalikul omavalitsusel pole aga õigussuhe mitte ülalpidajaga, vaid abivajajaga. Seega ei saa kohalik omavalitsus ülalpidajalt ka tasu nõuda. Elatise maksmist saab ülalpidajalt nõuda vaid ülalpeetav. Kohalik omavalitsus võib ülalpidajalt abivajaja nimel elatist nõuda vaid juhul, kui ta on abivajaja eestkostja. Juhul kui ülalpidaja keeldub abivajajale elatist maksmast ja seda teeb kohalik omavalitsus, on kohalikul omavalitsusel tagasinõudeõigus.