Elatis asenduskoduteenusel viibivale lapsele, elatise vähendamine

Elatis asenduskoduteenusel viibivale lapsele

Vanema varalise seisundi arvestamine elatise määramisel

Elatise vähendamine alla miiniummäära

Tsiviilasjas 2-16-100215 selgitas kolleegium asenduskoduteenuse rahastamise põhimõtteid ja eesmärki ning võimalust vähendada elatise summat alla miinimummäära seetõttu, et laps viibib asenduskoduteenusel.

Nimetatud kaasuses Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu, eestkostja) esitas laste nimel Pärnu Maakohtule laste isa ja ema vastu maksekäsu kiirmenetluse avaldused, milles palus iga lapse kasuks kummaltki vanemalt välja mõista elatise 200 eurot kuus. Vanemad esitasid maksekäsu kiirmenetluse avaldustele vastuväited ning nõuded anti üle menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hagiavalduse kohaselt eraldas Lasnamäe linnaosa vanem korraldusega lapsed perekonnast ja nad paigutati Tallinna Lastekodu väikelaste varjupaika. Lapsed on Tallinna Lastekodus asenduskoduteenusel riiklikul ülalpidamisel. Maakohus võttis vanematelt laste suhtes ära hooldusõiguse ja määras lastele eestkostja (Tallinna linn) kuni laste täisealiseks saamiseni.

Eestkostja avaldas, et raske puude tõttu vajavad lapsed abivahendeid ja rehabilitatsiooni, mis põhjustavad lisakulusid. Asenduskodus viibiva puudega lapse ülalpidamiseks riigi eraldatav summa ei kata kõiki tema vajadusi ja raha vähesuse tõttu on lastel huvitegevusega tegelemise, silmaringi laiendamise ja vajalike teenuste saamise võimalused piiratud. Vanemad ei ole pärast laste perest eraldamist tasunud neile elatist ega osalenud muul viisil nende ülalpidamise kohustuse täitmisel. Hooldusõiguse äravõtmine vanematelt ei vabasta neid lapse ülalpidamise kohustuse täitmisest.

Riigikohus tõi välja:

Perekonnaseaduse (lühend PKS) järgi on vanemad kohustatud oma alaealisi lapsi ülal pidama. Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise välja mõista mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel miiniummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.
Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Arvestada tuleb sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega.
Kehtiva sotsiaalhoolekande seaduse (lühend - SHS) järgi on asendushooldusteenus kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on pika- või lühiajaliselt lapse heaolu ja õiguste tagamine, lapsele tema põhivajaduste rahuldamiseks peresarnaste elutingimuste võimaldamine, turvalise ja arenguks soodsa elukeskkonna loomine ning lapse ettevalmistamine võimetekohaseks toimetulekuks täisealisena. Asendushooldusteenuse osutaja on hoolduspere, perekodu ja asenduskodu ning kohaliku omavalitsuse üksus tagab lapsele asendushooldusteenuse kuni lapse 18-aastaseks saamiseni, kui vanema hooldusõigus lapse suhtes on peatatud, seda on piiratud või see on täielikult ära võetud.
Kehtiva SHS kohaselt rahastatakse asendushooldusteenust seda teenust saava lapse eestkostja ülesandeid täitva kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest või selle puudumisel rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgse kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest ning asendushooldusel oleva lapse sissetulekutest. Lapse ülalpidamist ja erivajadusest tulenevaid lisavajadusi rahastatakse muu hulgas lapsele riigieelarvest igakuiseks ülalpidamiseks ja puudest tingitud lisakulude osaliseks hüvitamiseks ettenähtud sissetulekutest. SHS kohaselt peab lapse isiklike kulude katteks iga kuu tegema kulutusi keskmiselt 240 euro ulatuses ja vähemalt 2880 eurot aastas (2018 - kommentaar).
Nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni kohaselt eraldatakse riigi (või kohaliku omavalitsuse üksuse) eelarvest sellises ulatuses raha, et teenust saava lapse huvid oleksid kaitstud ning vajadused rahuldatud (sh ka nt puudest või vanusest tulenevad lisakulud).
Kuigi riik kannab perekonnast eraldatud lapse kulud, peaksid vanemad last ülal pidama ka siis, kui laps saab asenduskoduteenust. Asjaolu, et riik kannab perekonnast eraldatud lapse kulud, ei tähenda, et riik täidab vanema eest ülalpidamiskohustust. Riik ei täida mitte vanema eest tema ülalpidamiskohustust, vaid täidab oma põhiseadusest tulenevat kohustust hoolitseda puudust kannatavate laste eest (põhiseaduse (PS) § 28).
Vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Ülalpidamiskohustust ei mõjuta muudatused hooldusõiguses.
Riigi kohustuste üle otsustamisel sotsiaalabi valdkonnas tuleb arvestada, et puudustkannatava isiku nõudeõigus riigi vastu langeb täiesti või osaliselt ära, kui tal on perekonnaliikmed, kes on võimelised oma puudustkannatava perekonnaliikme eest hoolitsema. Eelnevast järeldub, et esmajärjekorras tuleb vanematel (ning ka teistel perekonnaseaduse järgi kohustatud isikutel) hoolitseda oma laste eest (sh katta lapse ülalpidamisega seotud kulud). Kuna laste eest hoolitsemise kohustus on ennekõike vanematel, vabaneb riik teatud piirini laste hoolekandekohustusest. Samas aga riiki ei vabasta tema enda (riigi) kohustus hoolitseda puudustkannatavate laste eest, kuid riigi kohustus ei mõjuta vanemate kohustust oma lapsi ülal pidada.
Riigil ja kohalikul omavalitsusel ei teki vanema vastu vanema eest tema ülalpidamiskohustuse täitmisel tagasinõue. Riik ei täida mitte vanema, vaid omaenda kohustust. Lisaks ei ole sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud, et riik võiks laste suhtes hoolekandekohustuse täitmise korral esitada vanema vastu tagasinõude lapse ülalpidamiseks kulutatu hüvitamiseks.
Asjaolu, et riik või kohaliku omavalitsuse üksus rahastavad laste asenduskodus osutatavat teenust, ei saa pidada laste vajaduste katmiseks muul viisil. Riigil on kohustus hoolitseda puudustkannatava lapse eest, kuid selline kohustus on riigil üksnes siis, kui vanemad ei suuda lapse vajadusi piisaval määral rahuldada. Asenduskodus osutatava teenuse riikliku rahastamise eesmärk on kaitsta asenduskodus viibiva lapse huve ning tagada tema vajaduste rahuldamine ka olukorras, kus vanemad ei täida lapse ülalpidamise kohustust. Asenduskodus osutatava teenuse riikliku rahastamise mõte ei ole vabastada ülalpidamiskohustuse täitmisest vanemaid, kelle hooldusõigus lapse suhtes on peatatud, seda on piiratud või see on täielikult ära võetud.
Ka lapsele asenduskodus osutatava teenuse rahastamise regulatsioonist järeldub, et lapse asenduskoduteenusel viibimine ei mõjuta vanemate kohustust tasuda lapsele elatist ning lapse vajaduste rahuldamist selle teenuse kaudu ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks, mille tõttu saaks lapsele väljamõistetavat elatist eraldi või koosmõjus teiste asjaoludega vähendada alla miinimummäära.
Nii rahastatakse kehtiva SHS järgi lapse ülalpidamist ja erivajadusest tulenevaid lisavajadusi muu hulgas lapsele riigieelarvest igakuiseks ülalpidamiseks ja puudest tingitud lisakulude osaliseks hüvitamiseks ettenähtud sissetulekutest. Sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (558 SE) seletuskirja kohaselt täpsustab SHS lapse või isiku sissetulekuid, mida võetakse arvesse teenuse eest tasumisel ja lapse ülalpidamisel. Selles seletuskirjas on rõhutatud, et oluline on kasutada nii last ülal pidama kohustatud isiku makstavat elatist kui ka riigi makstavat elatisabi, samuti toitjakaotuspensioni ja puuetega isikute sotsiaaltoetuste seaduse alusel makstavaid toetusi. Kohalik omavalitsus võib eestkostel oleva lapse ülalpidamiseks teha eestkostjana kulutusi lapse varalt saadava tulu arvel.
Ka maavalitsusel on õigus kokkuleppel lapse seadusliku esindajaga vähendada lapse asenduskoduteenuse maksumust ulatuses, mis kaetakse vanema(te) makstava elatise või Sotsiaalkindlustusameti makstava elatisabi vahenditest.
Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Vanem peab eelkõige täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Eelviidatu ei tähenda, et näiteks nelja lapse vanemal oleks kohustus teenida lastele ülalpidamise maksmiseks vähemalt kahe palga alammäära suurust töötasu. Mitme lapse puhul tuleb kohtul analüüsida, millised on vanema sissetulekud ning kas vanemale kuulub muud vara, mille arvel ülalpidamist maksta.
Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks. Kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades siiski võimeline andma lapsele piisavat ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, st võrdväärselt. Kui vanema sissetulekust ei ole võimalik katta nii tema kui ka lapse minimaalseid vajadusi, tuleb sissetulek jagada proportsionaalselt.
Vanemate varaline seisund tuleb tuvastada võimalikult täpselt. Kui vanem neid andmeid omal algatusel ei esita, on kohtul võimalik tõendeid koguda. Tõendite kogumist tuleb pidada mõistlikuks ka siis, kui lapsed viitavad sellele, et vanem varjab oma tegelikke tulusid. Kohus võib ülalpidamisasjas kohustada poolt esitama andmed ja dokumendid oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt.
Teiste laste olemasolu annab alust vähendada elatist alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. Seega tuleb kohtul elatise vähendamise eeldustena tuvastada, et vanemal on veel mõni alaealine laps, ning analüüsida, kas vanemal on võimalik maksta kõigile lastele miinimumelatist (s.t analüüsida vanema sissetulekuid ja laste vajadusi). Vanemal, kes tugineb laste ebavõrdsele olukorrale, tuleb esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Sealjuures tuleb arvestada ka teise vanema panust laste ülalpidamisse.