© Claudius Õigusbüroo

Vanemad peavad lapse perekonnanime muutmist otsustades pidama silmas lapse igakülgset heaolu, st lähtuma lapse perekonnanime muutmise üle otsustades lapse huvidest, mitte muudest, sh enda subjektiivsetest kaalutlustest.

Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad ei jõua lapse nime muutmises kokkuleppele, võib kumbki vanem taotleda, et kohus annaks last puudutavas olulises küsimuses otsustusõiguse temale. Sellist taotlust lahendades peab kohus lähtuma esmajoones lapse huvidest, arvestades mh kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Kohus ei otsusta lapse elu puudutavat küsimust vanemate eest, vaid annab ühele vanemale õiguse otsustada seda üksi, s.o ilma teise vanemata. Seejuures tuleb kohtul kaaluda, kas vanem suudab ja soovib vaidlusaluse küsimuse lapse huvidest lähtudes otsustada.

Laste huvides on nende perekonnanime stabiilsus. Lapse nime kontinuiteedi põhimõte tuleneb nii Eesti Vabariigi lastekaitse seadusest kui ka ÜRO lapse õiguste konventsioonist, mille järgi on igal lapsel alates sünnihetkest õigus oma nimele, ning ÜRO lapse õiguste konventsiooni järgi peavad osalisriigid austama lapse õigust säilitada oma identiteet (sh nimi). Eelduslikult on lapse huvides tema senise nime säilitamine ning nime muutmine on põhjendatud vaid üksikutel juhtudel.

Lapse perekonnanime muutmine ei ole, arvestades lapse nime kontinuiteedi põhimõtet, üldjuhul ilma seaduses sätestatud aluseta lubatud. Nimeseaduse järgi on lubatud anda lapsele uus perekonnanimi eelkõige juhul, kui toimuvad õiguslikud muudatused lapse perekondlikes suhetes, sh lapse põlvnemist või lapsendamist puudutavalt. Lisaks saab vanem taotleda lapsele uue perekonnanime andmist olukorras, kus vanem taotleb endale uut perekonnanime. Muudel juhtudel ei näe nimeseadus ette lapse perekonnanime muutmise võimalust.

Koostatud Riigikohtulahendi 3-2-1-96-14 (Tartu, 29. oktoober 2014. a) põhjal.