Lapse ülalpidamisnõue vanavanemate vastu ehk asenduskohustus
© Claudius Õigusbüroo
Tulenevalt kehtiva perekonnaseaduse § 97 on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps või laps, kes täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Kohustatud isik võib vabaneda ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, kuid vanemad ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla seaduses sätestatud määra ehk alla poole Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära. Sellisel juhul võib mõjuvaks põhjuseks olla vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.
Praktikas esineb sageli olukordi, kus kohtuotsusega on küll elatis välja mõistetud, kuid kohustatud isik elatist ei maksa ning ka täitemenetlus ei ole toonud tulemusi. Samuti esineb juhtumeid, kus kohustatud isiku vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on ülemäära raske saavutada, nt juhtudel, mil vanema viibimiskoht ei ole teada. Taoliste olukordade lahendamiseks näeb perekonnaseadus ette võimaluse esitada ülalpidamisnõue sugulase vastu, kes on seda kohustatud tegema järgmisena, nt vanavanemate vastu.
Käesolevas artiklis käsitleme lühidalt olulisemaid Riigikohtu seisukohti seoses asenduskohustusega. Kuna iga juhtum on individuaalne, palume täiendavate küsimuste korral ühendust võtta Claudius Õigusbüroo juristiga kontaktivormi, e-posti This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it. kaudu või helistades (+372) 53 477 636.
Riigikohtu seisukohad, tsiviilasi nr 3-2-1-75-11
Õige pole seisukoht, et vanavanemad ei pea oma lapselapsele elatist maksma juhul, kui lapse vanemalt on jõustunud kohtuotsusega lapse ülalpidamiseks elatis välja mõistetud. Kehtiva perekonnaseaduse (edaspidi PKS) § 96 järgi on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad (vanemad ja nende eellased) ja alanejad (lapsed ja nende järglased) sugulased. Seega on alaealise lapse vanematel ja vanavanematel lapse ülalpidamise kohustus. Seejuures annab lähema astme sugulane ülalpidamist enne kaugema astme sugulast, mistõttu peavad alaealist last eelkõige ülal pidama tema vanemad. Vanavanemate ülalpidamiskohustus saab olla üksnes asenduskohustus, mis tuleb kõne alla eelkõige siis, kui lapse vanema(te)lt ei ole võimalik lapsele ülalpidamist saada.
Asenduskohustus tekib eelkõige siis, kui ülalpidamist andma kohustatud sugulane on oma varalise seisundi tõttu ülalpidamise andmisest vabastatud. Isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Sellest mõjualast jääb aga välja vanema kohustus pidada ülal oma alaealist last, mis tähendab, et vanem ei vabane ka kehva varalise seisundi korral oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ning peab kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kuna vanem alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ei vabane, ei saa ka vanavanematel justkui tekkida kohustust pidada vanema asemel ise last ülal, kui vanemal ei ole lapse ülalpidamiseks piisavalt vahendeid. Siiski võib vanavanematel oma lapselapse ülalpidamise kohustus tekkida PKS § 106 lg 2 alusel, mille kohaselt tekib asenduskohustus juhul, kui sugulase vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on ülemäära raske saavutada.
Seda sätet vaid grammatiliselt tõlgendades võiks asuda ka seisukohale, et selles sättes sisalduvad täiendavad tingimused asenduskohustuse tekkimiseks. Sellise tõlgendamise korral tekiks asenduskohustus üksnes juhul, kui ülalpidamist andma kohustatud sugulane on oma varalise seisundi tõttu ülalpidamise andmisest vabastatud ja selle sugulase vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on ülemäära raske saavutada. Kolleegiumi arvates ei oleks selline tõlgendus loogiline ega kooskõlas seaduse mõttega. Kui isik on ülalpidamiskohustusest varalise seisundi tõttu vabanenud, ei ole ta üldse või osaliselt kohustatud ülalpidamist andma. Seega puudub sellisel juhul vajadus kontrollida lisaks, kas kohustatud sugulase vastu on võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kas ülalpidamise väljamõistmist on temalt ülemäära raske saavutada. Seetõttu - kui esimeses järjekorras ülalpidamist andma kohustatud sugulane on ülalpidamiskohustusest oma varalise seisundi tõttu vabanenud, tekib järgmisena kohustatud sugulasel asenduskohustus, v.a juhul, kui ka see sugulane on oma varalise seisundi tõttu ülalpidamiskohustusest vabanenud.
PKS § 106 lg 2 esimeses lauses on aga kolleegiumi arvates sätestatud lisaalused, millal tekib sugulastel asenduskohustus. Seega tuleb kolleegiumi arvates tõlgendada nimetatud sätet selliselt, et sugulasel tekib asenduskohustus ka juhul, kui ülalpidamist andma kohustatud sugulane ei ole oma varalise seisundi tõttu ülalpidamise andmisest küll vabastatud, kuid tema vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on temalt ülemäära raske saavutada. Selline tõlgendus on kolleegiumi arvates kooskõlas perekonnaseaduses sätestatud ülalpidamisõiguse üldise mõttega. PKS § 106 lg 2 pelgalt grammatiline tõlgendamine viiks olukorrani, kus vanavanematel tekib küll asenduskohustus täisealiseks saanud lapse ülalpidamiseks, kuid mitte alaealise lapse ülalpidamiseks, sest vanemad alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ei vabane. Viimane oleks aga selges vastuolus alaealise lapse huvi ülimuslikkuse põhimõttega ega tagaks alaealisele lapsele piisavat kaitset. Ülaltoodud põhjustel võib vanavanemal tekkida oma alaealise lapse ülalpidamiseks asenduskohustus.
Selline asenduskohustus tekib vanavanemal juhul, kui vanema vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on vanemalt ülemäära raske saavutada. Hoolimata PKS § 106 lg 2 esimese lause mõnevõrra eksitavast sõnastusest on selle sätte mõtteks tagada ülalpidamist saama õigustatud isiku (lapse) ülalpidamine ka juhul, kui ülalpidamist esimeses järjekorras andma kohustatud isik (vanem) ei ole ülalpidamiskohustusest oma varalise seisundi tõttu vabanenud, kuid temalt ei ole võimalik seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid kasutades ülalpidamist saada või on ülemäära keeruline temalt sel viisil ülalpidamist saada. Eelkõige tekib vanavanemal selle sätte alusel asenduskohustus juhul, kui vanema viibimiskoht ei ole teada, mistõttu on välistatud või raskendatud tema vastu nõude rahuldamine kohtus, aga ka juhul, kui tema vastu esitatud nõue on küll kohtus rahuldatud ja temalt on elatis välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemuseni, kuna vanemal puudub vara, mille arvel kohustust täita. Seega ei vabane vanavanem ülalpidamiskohustusest ka siis, kui vanemalt on ülalpidamist saama õigustatud isiku kasuks elatis välja mõistetud.
PKS § 106 lg 2 alusel täidab järgmise järjekorra sugulane eelmise järjekorra sugulase kohustuse ning ühes sellega läheb ülalpidamist andnud sugulasele ülalpidamist saama õigustatud isiku nõue PKS § 106 lg 2 teise ja kolmanda lause järgi kohustatud sugulase vastu üle, kui see ei ole vastuolus ülalpidamist saama õigustatud isiku huvidega. Seega tekib ülalpidamist andnud teise järjekorra ülalpidamiskohustuslasel regressinõue esimese järjekorra ülalpidamiskohustuslase vastu. Sellest tulenevalt on ka vanavanemal, kes täidab lapse vanema asemel lapselapse ülalpidamise kohustust, õigus nõuda lapse vanemalt, kelle asemel vanavanem ülalpidamise kohustust täitis, lapse ülalpidamiskohustuse täitmist endale.
Põhjendatud ei ole vanavanemate arusaam, et neilt ei ole õige elatist välja mõista seetõttu, et lapse kasuks on juba jõustunud kohtulahendiga elatis välja mõistetud, st on olemas täitedokument, mida on ka osaliselt täidetud, ning vanavanematelt elatise väljamõistmise korral tekib ka teine täitedokument sisuliselt sama kohustuse täitmiseks. Kuna vanavanemad täidavad vanema ülalpidamiskohustust ja neil tekib selle kohustuse täitmise tõttu tagasinõudeõigus lapse vanema vastu, tuleb vanavanemate makstud elatise ulatuses lugeda vanema ülalpidamiskohustus täidetuks. Täitemenetluse seadustiku järgi lõpetab kohtutäitur täitemenetluse kirjaliku dokumendi esitamisel, kui sellest nähtub, et sissenõudja nõue on rahuldatud. Kohtutäitur saab lõpetada täitemenetluse ka osaliselt, s.o osas, milles vanavanemad on täitnud vanema asemel lapse ülalpidamiskohustuse.
Vanavanematel ei teki lapselapse ülalpidamisel solidaarkohustust. Mitu sama astme sugulast täidavad ülalpidamiskohustust osavõlgnikena, kusjuures iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Esmalt vastutavad lapse vanemad lapse ülalpidamise kohustuse täitmise eest osavõlgnikena vastavalt oma varalisele seisundile. Kui ühe vanema asemel täidavad lapse ülalpidamise kohustust järgmise järjekorra kohustatud sugulased, s.o vanavanemad, siis peavad ka nemad pidama lapselast ülal osavõlgnikena vastavalt oma varalisele seisundile ning nad vabanevad ülalpidamiskohustusest üksnes niivõrd, kuivõrd nende varaline seisund ei võimalda neil lapsele ülalpidamist anda. Osavõlgnikeks ei ole lapse kõik vanavanemad. Kui lapse üks vanem peab last vastavalt oma võimalustele ülal, kuid teiselt vanemalt ei ole võimalik ülalpidamist saada, tekib sugulussuhteid arvestades asenduskohustus vaid ülalpidamiskohustust rikkuva vanema poolsetel vanavanematel.
Loe elatise, hooldusõiguse ja vanema ning lapse vahelise suhtlemiskorra kohta:
Elatis ehk alimendid - olulisi Riigikohtu seisukohti
Hooldusõigus, suhtlemiskord ja lapse elukoha määramine
