Vanema ja lapse suhtlemiskorra kindlaksmääramine kohtu poolt
© Claudius Õigusbüroo
Laste huvides on see, et neil on kaks vanemat, kellel on soov ja võimalused lapsi kasvatada ning perekonnaseadusest tulenevad kohustused. Suhtlemise korra määramise eesmärk on tagada eelkõige lapsele võimalus tunda lahus elavat vanemat ja säilitada lahus elava vanemaga lähedased suhted. Kuigi ka vanema aspektist on suhtlemise korraldamise eesmärk ühest küljest tagada vanemale võimalus tunda oma last ja säilitada või luua temaga isiklikud lähedased suhted, tuleb lapsega suhtlemist reguleerides mh arvestada ka vanema kohustust lapsega suhelda. Suhtlemise korraldamine on vajalik ka selleks, et lapsest lahus elav vanem osaleks lapse eest hoolitsemisel ja tema kasvatamisel. Seega tuleb lapsega suhtlemist reguleerides pidada silmas ka seda, et ühest küljest õigustatud vanem on samas ka kohustatud suhtlemise korda täitma ja osalema lapse arendamisel.
3-2-1-13-07, Tartu, 21. märts 2007. a
Vanemate õiguste võrdsuse põhimõttest tulenevalt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, mis tähendab eelkõige seda, et vanem ei või takistada teist vanemat vanema õiguste teostamisel. Siiski ei või vanem teostada oma õigusi vastuolus lapse huvidega, st vanemate õiguste võrdsuse põhimõtet piirab lapse huvi põhimõte. Eeltoodust johtuvalt on küll vanema ja lapse suhtlemiskorra kindlaksmääramisel oluline tagada lapsest lahus elavale vanemale õigus lapsega suhelda, kuid eelkõige on vanema ja lapse suhtlemiskord vaja kindlaks määrata lapse õiguste ja huvi tõttu.
Vastavalt EV lastekaitseseadusele (lühend LaKS)on ühest või mõlemast vanemast lahutatud lapsel õigus säilitada isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga ja lähedaste sugulastega, välja arvatud juhul, kui see kahjustab last. Seega ei pea kohus vanema ja lapse suhtlemiskorda kindlaks määrates tagama vanematele võrdset õigust lapsega suhelda. Küll tuleb lapse huvidest lähtuvalt tagada lapsele õigus suhelda temast lahus elava vanemaga. Seetõttu on õige ka seisukoht, et hoolimata vanemate õiguste ja kohustuste võrdsuse põhimõttest ei saa alati lahus elavale vanemale tagada samasugust lapsega suhtlemise ja lapse kasvatamise õigust, nagu see on lapsega koos elaval vanemal. Lapsest lahus elamine vähendab paratamatult vanema ja lapse koosolemise võimalusi.
See, kui detailselt vanema ja lapse suhtlemise kord kindlaks määratakse, sõltub eelkõige menetlusosaliste vastavatest ettepanekutest ning iga konkreetse asja eripärast. Seejuures peab suhtlemiskorra regulatsioon tagama lahus elava vanema ja lapse suhtlemisõiguse määral, mis vastab lapse huvidele ja tagab lapsele õiguse säilitada ühest vanemast lahuselu korral isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi (lühend TsMS) tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus, mis tähendab ühtlasi seda, et ka vanemad peavad oma vanema õigusi teostama ja vanema kohustusi täitma heas usus. Samuti ei või vanemad perekonnaseaduse (lühend PKS) järgi teostada vanema õigusi vastuolus lapse huvidega ning just vanem on see, kes peab lapse õigusi ja huve kaitsma. Siit tuleneb, et vanem peab vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus ka ilma selleta, et kohus määraks kindlaks detailse suhtlemiskorra. Juhul, kui kohtul on alust arvata, et üldine suhtlemiskord ei taga lapse huve ja õigust lahus elava vanemaga suhelda, võib kohus reguleerida lahus elava vanema ja lapse suhtlemiskorras lisaks täpsemalt need küsimused ilma milleta jääks lapse õigused ja huvid kaitseta. Teatud juhtudel võib vanemate konfliktsuse tõttu olla lapse huvides see, et kohus reguleerib lahus elava vanema ja lapse suhtlemise korda täpsemini.
Juhul, kui lapsega koos elav vanem ei teosta oma õigusi kooskõlas lapse huvidega ja takistab lahus elaval vanemal lapsega suhelda, s.o ei täida kohtu kindlaks määratud suhtluskorda või raskendab selle täitmist, on võimalik vanemal algatada lepitusmenetlus last puudutava lahkheli kokkuleppel lahendamiseks. Kohus arutab vanematega lapsega suhtlemise võimatuse tagajärgi lapse heaolule ja juhib tähelepanu võimalikele sunnivahenditele määruse täitmisele sundimiseks ja suhtlemisõiguse kitsendamise või äravõtmise võimalusele, samuti võimalusele lasta end nõustada perenõustajal. Kui kohtus ei saavutata suhtlemise korraldamises ega järgnevas perenõustaja poole pöördumises kokkulepet või kui kas või üks vanematest kohtusse ei ilmu, tunnistab kohus lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määrab, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada, millises ulatuses tuleb muuta suhtlemist puudutavat määrust või milliseid muudatusi on vaja teha vanema õigustes lapse suhtes. Kohus saab lepitusmenetluse ebaõnnestumisel teha eelkõige vanemale trahvihoiatuse ja määrata trahvi. Samuti võib kohus muuta suhtlemiskorda või teha muudatusi vanema ja lapse õigussuhtes.
Kohtu määratud lapsega suhtlemise korda kui sellist ei saa üldjuhul täita täitemenetluse korras. Täitemenetluse seadustiku (lühend TMS) järgi teeb kohtutäitur lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjas täitetoimingu lapse elukohajärgse või erandina kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse esindaja osavõtul, kellel on eriteadmised lastega suhtlemiseks. Seega saab täitemenetluses lapsega suhtlemise võimaldamiseks põhimõtteliselt täitetoiminguid teha. Siiski, kui toimingut saab teha üksnes võlgnik (kohustatud isik) ise, kuid ta ei tee seda määratud tähtpäevaks või kui võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, teeb kohtutäitur sissenõudja avalduse alusel kohtule ettepaneku võlgniku trahvimiseks. Lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmise tagamiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks võib täitemenetluse toiminguid teha üksnes määruse alusel, millega kohus kohaldab lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral vanema suhtes sunnivahendeid. Sellest tulenevalt saab lapsega suhtlemise korra täitmise tagamiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks teha täitetoiminguid juhul, kui vanem on algatanud kohtus lepitusmenetluse, see ei ole andnud soovitud tulemusi ning kohus on pidanud vajalikuks kohaldada rikkunud vanema suhtes sunnivahendeid.
Seega saab täitetoiminguid teha eelkõige trahvimääruse täitmiseks, kuid mitte vanema ja lapse kohtumise korraldamiseks vastavalt kohtu määratud suhtlemiskorrale.
3-2-1-32-11, Tartu, 30. mai 2011. a
Pärast kohtu määratud lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramist toimuva lepitusmenetluse ajal esitatud avaldus, milles palutakse määrata kindlaks lapsega suhtlemiseks teistsugune kord, on käsitatav suhtlemiskorra muutmise avaldusena. Seda kinnitab ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus (lühend TsMS) sätestatu, mille kohaselt määrab kohus lepitusmenetluse ebaõnnestunuks tunnistamisel, millises ulatuses tuleb muuta suhtlemist puudutavat määrust.
Lähtuvalt kehtivast perekonnaseadusest muudab kohus varem tehtud lahendi, kui seda nõuavad lapse heaolu püsivalt mõjutavad kaalukad asjaolud. Lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates teeb kohus esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Seega peab kohus avalduse läbivaatamisel hindama, kas vanema(te) lapsega suhtlemist korraldava määruse aluseks olevad asjaolud on muutunud ajast, kui kohus määras kindlaks suhtluskorra.
Vanematel on oma lapse suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. Lapsel, kes on ühest vanemast lahutatud, on lastekaitse seaduse järgi õigus säilitada isiklikud suhted ja kontakt ka lahus elava vanemaga, kui see ei kahjusta last. Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Seega tuleneb vanema kohustus ja ühtlasi õigus suhelda lapsega. Vanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvamist. Seega tuleneb seadusest ka see, et lapsega koos elav vanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga. Kui vanem kahjustab lapse suhet teise vanemaga, rikub ta lapse õigust isiklikult suhelda mõlema vanemaga. PKS annab kohtule õiguse lapse huvides suhtlusõigust või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist piirata või suhtlusõiguse teostamine või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmine lõpetada.
3-2-1-83-11, Tartu, 9. november 2011. a
Kuigi kehtivas perekonnaseaduses ei ole selgelt sätestatud, et kohus saab kindlaks määrata vanema ja lapse suhtlemise korra, saab Riigikohtu arvates vanem sellise nõude kohtule siiski esitada ning kohus sellise nõude alusel vanema ja lapse suhtlemise korra ka määrata. Vanema õigus nõuda kohtult lapsega suhtlemise korra reguleerimist tuleneb vanema ja lapse vastastikusest õigusest teineteisega suhelda. Nii lapsele kui ka vanemale kuulub nimetatud suhtlemisõigus sõltumata sellest, kas vanemale kuulub lapse suhtes hooldusõigus. Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine eelkõige siis, kui vanemal ei ole lapse suhtes hooldusõigust, aga ka siis, kui vanematel on küll ühine hooldusõigus, kuid üks vanem ei ela lapsega koos.
Vanemad peavad ühe vanema lahuselu korral lapse heaolu silmas pidades leppima kokku, kuidas korraldada lapse elu pärast vanemate lahkuminekut parimal viisil, sh kuidas toimub hooldusõiguse teostamine lahuselu korral ning mil määral ja viisil osaleb lapse kasvatamises lapsest lahus elav vanem. Sõltumata hooldusõiguse kuuluvusest, peavad vanemad lahuselu korral kokku leppima ka selles, kuidas ja kui palju saab laps lahus elava vanemaga suhelda ning kuidas peab vanem oma suhtlemisõigust teostama ja -kohustust täitma.
Kuigi PKS-s ei ole selgelt sätestatud kohtu õigust määrata, kuidas toimub vanema ja lapse suhtlemine, on Riigikohus leidnud, et juhul, kui vanematel puudub üksmeel lapse ja lahuselava vanema suhtlemise küsimuses, on vanemal õigus pöörduda nii enda kui ka lapse õiguste ja huvide kaitseks kohtusse, et tagada vanema ja lapse suhtlemisõiguse teostamine ning vanema suhtlemiskohustuse täitmine. Sellist käsitust toetab ka PKS paragrahv, mille järgi võib kohus lapse huvides suhtlusõigust või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist piirata või suhtlusõiguse teostamise või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmise lõpetada. Vanema ja lapse suhtlemisõiguse tagamiseks kohtusse pöördumise õigus tuleneb ka TsMS-st, mille järgi menetleb kohus tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks.
Vanema ja lapse suhtlemist korraldades määrab kohus vanema suhtlemisõiguse ulatuse ning täpsustab, mil viisil peab vanema ja lapse suhtlemine toimuma. Vältimaks vanemate olemasolevaid ja tulevikus tekkida võivaid erimeelsusi, tuleb kohtul määrata võimalikult täpselt vanema ja lapse suhtlemise viis, koht, aeg, sh kestus ja sagedus ning lapse üleandmise kord. Mh võib kohus suhtlemiskorda reguleerides täpsustada, millisest tegevusest peavad vanemad lapsega suheldes hoiduma, ning määrata vajadusel kolmanda isiku, kelle juuresolekul laps vanemaga suhtleb.
Vanema ja lapse suhtlemise korda määrates peab kohus tegema esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, kuid arvestama seejuures ka kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Sellest tulenevalt peab kohus arvestama nii vanema(te) hooldusõigust, vanema(te) õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse õigust ja huvi vanema(te)ga suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes lapse huvidest juhinduva lahendi. Kohus selgitab hagita asjas ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
Vanema ja lapse suhtlemist reguleerides peab kohus arvestama mh vanemate tööaega ega tohi määrata lapsega kohtumise aegu selliselt, et need kattuvad vanema tööajaga, mistõttu ei saa vanem suhtlemiskorras määratud ajal töökohustuste täitmise tõttu tegelikult lapsega koos olla. Selline suhtlemise kord ei ole täidetav ega vasta ei vanema ega lapse huvidele.
Lapse huvides on üldjuhul, selline suhtlemise kord, mis on lapsele arusaadav ja reeglipärane.
Riigikohus on leidnud, et õige ei ole arusaam, et kohus peab vanema ja lapse suhtlemise korra määrama paindlikult, sh jätma vanematele võimaluse kohtulahendi alusel ise kokku leppida, millal täpselt kokkusaamised toimuvad. Riigikohus on juhtinud tähelepanu, et vanemad taotlevad kohtus vanema ja lapse suhtlemise korra kindlaksmääramist eelkõige seetõttu, et nad ei jõua omavahel suhtlemise korras, sh suhtlemise aegades kokkuleppele. Kohtu ülesandeks on vanema ja lapse suhtlemise korda reguleerides lõpetada vanemate vaidlused lapsega suhtlemise korra, sh suhtlemise aegade üle, ning seetõttu peab vanema ja lapse suhtlemist reguleeriv kohtulahend olema suhtlemise aegade osas täpne. Kohus peab hagita menetluses tehtava määruse resolutsiooniga lahendama esitatud nõuded ja taotlused selgelt ja ühemõtteliselt.
3-2-1-6-12, Tartu, 14. märts 2012. a
Eelduslikult on lapse huvides see, et ta teab, kes on tema vanemad, ja et ta saab lahus elava vanemaga suhelda. Sellest tulenevalt on ka lapsega koos elav vanem kohustatud üldjuhul lubama lapsel lahus elava vanemaga suhelda ning toetama igati lapse ja teise vanema kontakti, sh julgustama last teise vanemaga suhtlema ja olema lapsele teise vanemaga suhtlemisel emotsionaalselt toeks. Vanem ei tohi kahjustada lapse loomupärast suhet teise vanemaga.
Üksnes juhul, kui lahus elava vanemaga suhtlemine ei oleks lapse huvides, sh avaldaks lapsele kahjulikku mõju, võib vanem lapse heaolu tagamiseks takistada lahus elaval vanemal lapsega suhelda. Seda, kas lahus elava vanema ja lapse suhtlemise takistamine on lapse huvides põhjendatud, saab kohus hinnata vanema ja lapse suhtlemise korda määrates.
Riigikohtu arvates on ennatlik ja ebaotstarbekas määrata kindlaks lahus elava vanema ja lapse suhtlemise korda olukorras, kus piisava arusaamisvõimega laps ei tea ega tunne oma vanemat. Sellises olukorras suhtlemise korra määramisel arvestaks kohus küll lapse õigust ja eelduslikku huvi teada oma vanemat ning temaga suhelda, samuti lahus elava vanema õigust suhelda oma lapsega, kuid arvestamata jääks lapse tegelik huvi ja valmidus suhelda vanemaga, kelle olemasolust ei ole laps teadlik. Seetõttu ei pruugi suhtlemiskorra määramine olukorras, kus piisava arusaamisvõimega laps ei tea ega tunne lahus elavat vanemat, olla lapse huvides, sest ei ole teada, kuidas lapsele tõe teadasaamine mõjub, ega see, kas ja kui kiiresti laps olukorraga kohaneb ning milline kontakt tal lahus elava vanemaga tekib ja kui sage suhtlemine on lapse huvides parim.
Samuti ei saa Riigikohtu arvates kohus vanema ja lapse suhtlemist korraldades kohustada lapsega koos elavat vanemat lapsele selgitama, kes on lapse isa, kui vanem ise on sellele vastu.
Kui hooldusõiguslik vanem keeldub lapsele tema päritolu kohta teavet andmast, sest ta ei soovi, et laps saaks teada, kes on tema teine vanem, ega toeta lapse kontakti teise vanemaga, ja selline keeldumine ei ole lapse huve arvestades põhjendatud, kuritarvitab hooldusõiguslik vanem oma õigusi ja jätab sellega lapse heaolu tagamata. Sellisel juhul peab kohus kaaluma, milliseid abinõusid kasutada, et oht lapse heaolule kõrvaldada.
Kohtu sekkumisõigus hooldusõigusliku vanema otsustusõiguse teostamisse tuleneb PKS-st, kus on sätestatud, et kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid. Seega juhul, kui vanem ei suuda isiklikel põhjustel lapsele tema päritolu kohta teavet anda, kuigi see oleks ilmselt lapse huvides, ja takistab põhjendamatult teisel vanemal lapsega suhelda, kahjustades sellega lapse heaolu, peab kohus leidma viisi, kuidas lapse heaolu tagada. Seejuures võib kohus rakendada seadusest tulenevaid abinõusid ka omal algatusel.
Lapsele tema päritolu selgitamiseks ja vanemaga suhtlemise võimaldamiseks tuleb kohtul esmalt veenda lapsega koos elavat vanemat koostöö vajalikkuses. Kui vanem keeldub koostööst ning on jätkuvalt vastu sellele, et laps saaks teada, kes on tema teine vanem, ega toeta lapse ja teise vanema suhtlemist, jättes sellega lapse ilma isiklikust kontaktist teise vanemaga ja ohustades lapse heaolu, saab kohus lapsega koos elava vanema isikuhooldusõigust piirata, võttes vanemalt otsustusõiguse lapse ja teise vanema suhtlemist puudutavas küsimuses. Sellega kaotab lapsega koos elav vanem õiguse otsustada lapse ja teise vanema suhtlemise üle ning see tehakse ülesandeks neutraalsele kolmandale isikule.
Vanema ja lapse suhtlemise korraldamiseks vahendaja määramise võimalus tuleneb PKS-st, mille järgi nendeks toiminguteks, mida vanem teha ei saa, määratakse lapsele erieestkostja. Erieestkostja ülesandeks on sellisel juhul vanemaid ja last tundma õppida ning otsustada paindlikult lapse heaolu ja kõiki asjaolusid arvesse võttes, millal ja kus laps lahus elava vanemaga kohtub ning millal ja kuidas selgitada lapsele pärast teise vanema tundma õppimist, et tegemist on tema vanemaga, kes soovib ka edaspidi lapsega suhelda ja tema elus vanemana osaleda. Arvestades selleks puhuks määratud erieestkostja ülesandeid, peab erieestkostjaks olema isik, kelle isikuomadused ja kvalifikatsioon võimaldavad sellises komplitseeritud olukorras täita erieestkostja ülesandeid ja tagada lapse heaolu. Erieestkostjaks võib olla kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja, kellel on piisav kogemus selliste olukordade lahendamiseks.
avaldus lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks ja suhtlemine välisriigis elava vanemaga
3-2-1-113-14, Tartu, 5. november 2014. a
Lapsega suhtlemise korra määrab kohus vanema nõudel, kuid kohus võib suhtlemiseks vajalikke meetmeid kohaldada ka omal algatusel. Kohus teeb hagita menetluses määruse alles siis, kui asja on ammendavalt arutatud ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis.
Kuna suhtlemise reguleerimine on hagita asi ja kohus võib rakendada suhtlemise korraldamiseks lapse huvide tagamiseks meetmeid ka omal algatusel, tuleb kohtul lapsega suhtlemist korraldades teha kõik endast olenev, et vanema ja lapse suhtlemise kord vastaks kõiki asjaolusid ja vanemate õigustatud huve arvestades lapse huvidele.
Lisaks peab kohus last puudutavas menetluses nii vara kui võimalik ja igas menetlusstaadiumis püüdma suunata asjaosalisi asja kokkuleppel lahendama. Selleks peab kohus asjaosalised võimalikult aegsasti ära kuulama ja juhtima nende tähelepanu võimalusele kasutada perenõustaja abi. Kohus võib last puudutava menetluse ka peatada, kui sellega ei kaasne lapse huvisid ohustavat viivitust ning kui asjaosalised on valmis laskma ennast kohtuväliselt nõustada või kui kohtu arvates on muul põhjusel väljavaateid lahendada asi asjaosaliste kokkuleppel.
Kohus peab kogu menetluse ajal tegema kõik endast sõltuva, et asi või selle osa lahendataks kokkuleppel, kui see on kohtu hinnangul mõistlik. Kohus võib selleks mh esitada pooltele kompromissilepingu kavandi või kutsuda pooled isiklikult kohtusse, samuti teha neile ettepanek vaidlus kohtuväliselt lahendada või lepitaja poole pöörduda. Kui kohtu hinnangul on see kohtuasja asjaolusid ning senist menetluskäiku arvestades asja lahendamise huvides vajalik, võib ta kohustada pooli osalema lepitusseaduses sätestatud lepitusmenetluses. Kohus võib vajadusel kohustada vanemaid osalema kohtuvälises lepitusmenetluses eelkõige juhul, kui vanemad vaidlevad hooldusõiguse muudatuste või lapsega suhtlemise korraldamise üle.
Kohus peab vanema ja lapse suhtlemist reguleerides lähtuma uurimispõhimõttest ning tegema kõik endast oleneva, et veenda vanemaid lapse huvides koostööle ja kokkuleppel lapsega suhtlemist reguleerima, et vältida hilisemaid probleeme kohtulahendiga määratud suhtlemise korra täitmisel. Selleks peab kohus arutama vanematega kõiki lapsega suhtlemise küsimusi, milles vanemad on eri meelt, suunama vanemaid lapse huvides järeleandmisi tegema ning selgitama, mil viisil ta kavatseb lapsega suhtlemist reguleerida, kui vanemad jäävad lepitamatutele erimeelsustele. Last puudutavates vaidlustes on väga oluline pakkuda vanematele võimalust saada last puudutavate küsimuste lapse huvides lahendamiseks abi erialaste teadmistega nõustajalt ning teatud juhtudel määrata ka kohtuväline lepitusmenetlus erimeelsuste ületamiseks.
Üldjuhul on lapse huvides suhelda ka välisriigis elava vanemaga, sh ka selle vanema tavapärases elukeskkonnas, et laps saaks osa ka lahus elava vanema elust, keelest ja kultuurist. Seetõttu ei ole vanema soov suhelda lapsega lisaks lapsele tuttavale elukeskkonnale ka vanema elukeskkonnas iseenesest lapse huvidega vastuolus ega lapsele eelduslikult kahjulik, kuid sellist suhtlemist määrates tuleb arvestada, et reisimine lahus elava vanemaga suhtlemiseks ei muutuks lapsele ülemäära koormavaks. Seetõttu tuleb kohtul kõiki asjaolusid ja vanemate õigustatud huve kaaludes igal üksikjuhtumil hinnata, kas ja millises ulatuses vastab lapse ja vanema välisriigis suhtlemine asjast puudutatud lapse huvidele.
Lapse huve silmas pidades tuleb välisriigis suhtlemise küsimust lahendades lähtuda eelkõige asjast puudutatud lapse arengutasemest, isikuomadustest, läbisaamisest teise vanemaga jm olulistest asjaoludest, et selgitada, kas lapsel on turvaline lahus elava vanemaga välisriigis suhelda.
Kui kohtu arvates vajab laps vanemaga välisriigis suhtlemiseks või Eestis vanemaga pikemateks suhtlusperioodideks, sh vanema juurde ööbima jäämiseks kohanemisaega, saab kohus suhtlemist korraldades seda arvestada ja määrata astmelise suhtlemise korra, mille järgi muutuvad vanema ja lapse kohtumised järk-järgult pikemaks ning mõne aja möödudes saavad vanem ja laps ka koos reisida ning välisriigis suhelda.
Vältimaks vanemate olemasolevaid ja tulevikus tekkida võivaid erimeelsusi suhtlemise korra täitmisel, tuleb kohtul lapsega suhtlemist reguleerides määrata võimalikult täpselt vanema ja lapse suhtlemise viis, koht, aeg, sh kestus ja sagedus ning lapse üleandmise kord, sh ei tohi määrata lapsega kohtumise aegu selliselt, et määratud aegadel ei saa vanem tegelikult lapsega koos olla. Samuti ei tohi jätta lapsega suhtlemise küsimusi sisuliselt otsustamata, pannes vanematele kohustuse leppida mingites küsimustes ise kokku.
Üldjuhul ei ole põhjendatud sätestada lapsega suhtlemist korraldades üksnes vanema võimalus lapsega igal ajal vastavalt oma soovile suhelda, kui sellest on ette teatatud. Kuna vanemal on ka kohustus lapsega suhelda, peab kohtulahendist selgelt tulenema, millal ja kui tihti peab vanem tagama lapsele võimaluse temaga koos aega veeta.
3-2-1-91-14, Tartu, 5. november 2014. a
Kuigi Eesti Vabariigis ei ole laps kohustatud käima koolieelses lasteasutuses, võib sellise vajaduse tingida lapsevanema tööleasumine hiljemalt lapse kolmeaastaseks saamisel. Kui vanemad ei ole lapse lasteaias käimise osas ühel meelel, on põhjendatud anda selles küsimuses ainuotsustusõigus ühele lapse vanematest.
Arvestades lapse vanust ning ühe vanema soovi ja võimalust viibida lapsega koos ajal, mil laps ei saa teise vanema töökohustuste tõttu viibida koos temaga ja on kolmandate isikute hoole all, võib olla põhjendatud lubada ühel vanemal viibida lapsega sel ajal rohkem aega koos.
Vältimaks vanemate olemasolevaid ja tulevikus tekkida võivaid erimeelsusi, tuleb kohtul määrata võimalikult täpselt vanema ja lapse suhtlemise viis, koht, aeg, sh kestus ja sagedus ning lapse üleandmise kord. Muu hulgas tuleb kaaluda, kas telefoni teel kummagi vanemaga suhtlemine ja selleks ettenähtud ajad on lapse huvides või lähtub telefoni teel suhtlemise reguleerimine vanemate põhjendamatust kontrollivajadusest ja koormab last liigselt.
Võlaõigusseaduse (lühend VÕS) kohaselt, kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise, eraelu puutumatuse või muu isikuõiguste rikkumise puhul võib muu hulgas nõuda kahju tekitaja teisele isikule lähenemise keelamist (lähenemiskeeld), eluaseme kasutamise või suhtlemise reguleerimist või muude sarnaste abinõude rakendamist.
Kohus peab hindama, kas taotletud lähenemise keeld on sellega taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Lähenemiskeeldu kohaldades peab kohus arvestama juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb kohtul kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanut ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust (ega rikkumist oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem) ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile. Sh peab kohus ka lähenemiskeelu ruumilise ulatuse määramisel silmas pidama juhtumi asjaolusid ja lähtuma proportsionaalsuse põhimõttest.
Nii peab asja läbi vaadates lähenemiskeelu kohaldamist vajalikuks pidades kohus ka selgitama, kas ühele vanemale seatud keeld läheneda teise vanema elukohaks olevale elamule lähemale näiteks kui 300 meetrit vastab ülal märgitule või piisab teise vanema isikuõiguste rikkumise vältimiseks väiksema ruumilise ulatusega piirangust, sh keelust viibida teise vanema elukohaks oleva kinnisasja territooriumil.
Kohus peab selgelt määratlema, milles isikule seatav piirang seisneb, sealhulgas, millised on piirangu ruumilised ja ajalised piirid ning milline on selle seos kaitstava isikuga.
