Õigusabi Claudius Õigusbüroost – pärimine kiirelt ja valutult!

Claudius Õigusbüroo nõustab kliente kõigis pärimisõiguse valdkondades. Aitame Teil koostada vajalikud dokumendid, esindame kohtus, asjaajamisel ametiasutustes ja muude isikute ning organisatsioonide ees, teostame vajalikud toimingud.

Pärimisõigus puudutab sisuliselt meist igaühte, hõlmates selliseid õigusküsimusi nagu pärandaja tahe pärandi osas, pärandaja tahte vormistamine, pärimise alused ja pärimise käik. Tulenevalt Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 32 on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning pärimisõigus on tagatud.

Claudius Õigusbüroo abistab Teid järgmistes küsimustes:

  • pärandaja surmapäevast tulenevad pärimise erisused;
  • pärimise üldküsimused - pärimine ja pärandaja, pärand;
  • pärandi avanemine ja pärandi üleminek pärijale;
  • pärimisvõime ja pärimiskõlbmatus;
  • pärimine seaduse järgi;
  • pärimine testamendi järgi;
  • notariaalne testament ja kodune testament;
  • annak ja elatis annakuna;
  • sihtkäsund ja sihtmäärang;
  • testamenditäitja;
  • testamendi tühistamine;
  • abikaasade vastastikune testament;
  • pärimisleping;
  • sundosa ja sundosa pärimine;
  • pärandvara hoiumeetmed;
  • pärandi vastuvõtmine ja pärandist loobumine;
  • pärandiosa suurenemine juurdekasvuõiguse alusel;
  • pärija õigused ja kohustused, vastutus pärandaja kohustuste eest;
  • kaaspärijad;
  • pärandvara jagamine;
  • eelpärand;
  • pärimismenetlus notari juures;
  • pärimistunnistuse või muu tunnistuse kehtetuks tunnistamine;
  • pärimisregister ja pärimisregistriga seotud toimingud.

  • Lisaks aitab Claudius Õigusbüroo leida lahendusi muudes Teile olulistes küsimustes. Teie parimaks abistamiseks võtke julgelt ühendust meie juristiga! Claudius Õigusbüroo austab Teie õigust eraelu puutumatusele ning töötleb Teie isikuandmeid ja meile usaldatud informatsiooni ainult ulatuses, mis on vajalik Teile parima õigusabi osutamiseks.


  • Olulisemad pärimisega seotud seadused, määrused ja välislepingud
  • Õigusabi Claudius Õigusbüroo õigusblogist



    Pärandaja surmapäevast tulenevad pärimise erisused

    1. jaanuarist 2009 kehtima hakanud Eesti pärimisseadus asendas kuni 2009. aastani kehtinud aktiivse pärandi vastuvõtusüsteemi loobumissüsteemiga. See tähendab, et kui pärimiseks õigustatud isik ei tee seaduses sätestatud aja jooksul notari juures pärandist loobumise avaldust, on ta pärandi vastu võtnud ning muutunud pärijaks. Seega ei pea enam pärijaks saamiseks esitama avaldust pärandi vastuvõtmiseks. Kuid juhul, kui pärija ei soovi pärandit vastu võtta, tuleb notarile esitada avaldus pärandist loobumiseks. Samuti tuleb pöörduda notari juurde registris olevate asjade ümberregistreerimiseks ja pärandaja raha pangaarvelt võtmiseks.

    1. jaanuaril 2009 jõustunud pärimisseadus kohaldub juhtudel, kui isik on surnud 1. jaanuaril 2009 või hiljem. Kui isik suri enne 1. jaanuari 2009, kohaldub pärimisele eelmine seadus – ka juhul, kui pärimismenetlust hakatakse läbi viima pärast 1. jaanuari 2009. Seetõttu tuleb varem surnud isiku pärijaks saamiseks siiski endiselt notarile esitada avaldus pärandi vastuvõtmiseks.

    Protseduurid notari juures on pärijale suhteliselt lihtsad, kuna e-notari süsteem on ühenduses rahvastikuregistri andmebaasiga ja seetõttu paberil esitatavaid sünni-, surma- ja abielutõendeid üldjuhul ei nõuta. Ainult siis kui rahvastikuregistrist ei ole sugulus nähtav, nõutakse selle tõendamiseks dokumente. Sama kehtib kinnisvara ja kinnistusraamatu andmete kohta. Testamendi olemasolust saab notar teavet pärimisregistrist juhul kui pärijal ei ole teavet testamendi olemasolu või puudumise kohta.

    Pärimise üldküsimused - pärimine ja pärandaja, pärand

    Pärimine on isiku surma korral tema vara üleminek teisele isikule. Pärandaja on isik, kelle vara tema surma korral teisele isikule üle läheb. Pärand on pärandaja vara. Pärandiks ei ole pärandaja õigused ja kohustused, mis seadusest tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga.

    Pärimise aluseks on seadus (seadusjärgne pärimine) või pärandaja viimne tahe, mis on avaldatud testamendis (pärimine testamendi järgi) või pärimislepingus (pärimine pärimislepingu järgi). Pärimisõigust pärimislepingu järgi eelistatakse pärimisõigusele testamendi järgi, neid mõlemaid aga pärimisõigusele seaduse järgi.

    Pärimisele kohaldatakse pärandi avanemise ajal kehtinud õigust, kui pärimisseaduse rakendussätetest ei tulene teisiti. Pärimisele kohaldatakse pärandaja viimase elukohariigi õigust. Isik võib testamendi või pärimislepinguga määrata, et tema pärandile kohaldatakse tema kodakondsuse riigi õigust. Selline määrang muutub kehtetuks, kui isik on surma hetkeks vastava riigi kodakondsuse kaotanud.

    Pärimisele kohaldatava õiguse ulatus määratakse rahvusvahelise eraõiguse seaduse järgi.

    Pärandi avanemine ja pärandi üleminek pärijale

    Pärand avaneb isiku surma korral. Pärandi avanemise aeg on pärandaja surmapäev ja pärandi avanemise koht on pärandaja viimane elukoht.

    Pärandi avanemisel läheb pärand üle pärijale. Pärija võib pärandist pärimisseaduses sätestatud korras loobuda.

    Pärimisvõime ja pärimiskõlbmatus

    Pärimisvõime on isiku võime pärida. Pärimisvõimeline on iga õigusvõimeline isik. Pärija võib olla füüsiline isik, kes pärandaja surma ajal on elus, või juriidiline isik, kes sel ajal on olemas. Pärast pärandi avanemist elusalt sündinud laps loetakse pärandi avanemise ajal pärimisvõimeliseks, kui ta oli eostatud enne pärandi avanemist. Sihtasutus, mis luuakse testamendi või pärimislepingu alusel, loetakse pärandi avanemise ajal olemasolevaks, kui ta hiljem omandab juriidilise isiku õigused.

    Pärimiskõlbmatu on isik, kes: tahtlikult ja õigusvastaselt põhjustas pärandaja surma või püüdis seda teha; tahtlikult ja õigusvastaselt asetas pärandaja olukorda, milles viimane oli kuni oma surmani võimetu tegema või tühistama viimse tahte avaldust; sunni või pettusega takistas pärandajat tegemast või muutmast viimse tahte avaldust või samal viisil sundis teda viimse tahte avaldust tegema või tühistama, kui pärandajal ei olnud võimalik oma tegelikku viimset tahet väljendada; tahtlikult ja õigusvastaselt kõrvaldas või hävitas testamendi või pärimislepingu, kui pärandajal ei olnud enam võimalik seda uuendada; võltsis pärandaja tehtud testamendi või pärimislepingu või selle osa.

    Lapse seadusjärgseks pärijaks ei saa olla tema vanem, kellelt kohus on vanema õigused ära võtnud.

    Kui pärija on pärimiskõlbmatu, on pärima õigustatud see isik, kes oleks pärinud siis, kui pärimiskõlbmatu isik oleks surnud enne pärandi avanemist.

    Vaidluse korral võib kohus tunnistada isiku pärimiskõlbmatuks huvitatud isiku nõudel - pärimiskõlbmatuks tunnistamise hagemine.

    Pärimine seaduse järgi

    Päritakse seaduse järgi, kui pärandaja ei ole jätnud kehtivat testamenti või pärimislepingut. Kui pärandaja testament või pärimisleping käib ainult pärandi osa kohta, päritakse ülejäänud osa seaduse järgi.

    Seadusjärgsed pärijad on pärandaja abikaasa ja käesolevas seaduses nimetatud sugulased. Seadusjärgne pärija võib olla ka kohalik omavalitsusüksus või riik.

    Sugulased pärivad kolmes järjekorras. Teise järjekorra pärijad pärivad, kui esimese järjekorra pärijaid ei ole. Kolmanda järjekorra pärijad pärivad, kui esimese ja teise järjekorra pärijaid ei ole. Sugulaste seadusjärgse pärimise kohta käivaid sätteid kohaldatakse, arvestades pärandaja üleelanud abikaasa õigust pärandile.

    Esimese järjekorra seadusjärgsed pärijad on pärandaja alanejad sugulased - need on pärandaja lapsed (nii bioloogilised kui lapsendatud), lapselapsed jne. Kui pärandaja surma ajal on elus pärandaja alaneja sugulane, ei päri selle sugulase alanejad sugulased, kes on pärandajaga suguluses tema kaudu. Enne pärandaja surma surnud alaneja sugulase asemele astuvad need alanejad sugulased, kes on pärandajaga suguluses surnud alaneja sugulase kaudu. Pärandaja lapsed pärivad võrdsetes osades. Surnud vanema asemele astunud lapsed pärivad võrdsetes osades selle osa pärandist, millele olnuks õigus nende surnud vanemal.

    Teise järjekorra seadusjärgsed pärijad on pärandaja vanemad ja nende alanejad sugulased. Kui pärandi avanemise ajal on pärandaja mõlemad vanemad elus, pärivad nad kogu pärandi võrdsetes osades. Kolmanda järjekorra seadusjärgsed pärijad on pärandaja vanavanemad ja nende alanejad sugulased. Kui pärandi avanemise ajal on elus kõik vanavanemad, pärivad nad kogu pärandi võrdsetes osades.

    Koos pärandaja sugulastega pärib pärandaja üleelanud abikaasa seaduse järgi: esimese järjekorra pärijate kõrval võrdselt pärandaja lapse osaga, kuid mitte vähem kui ühe neljandiku pärandist; teise järjekorra pärijate kõrval poole pärandist. Kui ei ole sugulasi esimesest ega teisest järjekorrast, pärib pärandaja abikaasa kogu pärandi. Üleelanud abikaasal ei ole pärimisõigust ega õigust eelosale, kui pärandaja oli enne oma surma esitanud kohtule abielu lahutamise nõude või andnud abielu lahutamiseks kirjaliku nõusoleku, samuti siis, kui pärandaja oli oma surma ajal õigustatud nõudma abielu kehtetuks tunnistamist ja oli esitanud kohtule sellekohase nõude.

    Kui pärandaja üleelanud abikaasa pärib koos teise järjekorra pärijatega, saab ta peale pärandiosa eelosana abikaasade ühise kodu tavalise sisustuse esemed, kui need ei ole kinnisasja päraldised - abikaasa õigus eelosale.

    Pärimine testamendi järgi

    Testament on ühepoolne tehing, millega pärandaja (testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Testamendi teeb testaator isiklikult. Testamendi tõlgendamisel lähtutakse testaatori tegelikust tahtest. Isikute ja asjade nimetamisel testamendis piisab seesugusest nimetamisest või kirjeldamisest, mis ei jäta testaatori tahtes kahtlust. Kui testaatori tahtes kahtlust ei ole, ei mõjuta testamendi kehtivust eksimus asjade või isikute nimetamises või kirjeldamises ega see, et isiku või asja testamendis nimetatud omadus või tunnus on hiljem kadunud.

    Testament võib olla notariaalne või kodune. Notariaalne testament võib olla notariaalselt tõestatud või notari hoiule antud testament. Kodune testament võib olla tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud või omakäeliselt kirjutatud testament. Testament on kehtiv, kui see on tehtud kooskõlas testamendi tegemise ajal kehtinud seadusega.

    Testamendijärgne pärija on isik, kellele testaator on testamendiga pärandanud kogu oma vara või mõttelise osa (murdosa) sellest. Kui testamendis nimetatud pärijate pärandiosad on määramata, loetakse nende pärandiosad võrdseks.

    Testaator võib nimetada pärija asemele ühe või mitu asepärijat juhuks, kui pärijaks nimetatud isik sureb enne pärandi avanemist, loobub pärandist või on pärimiskõlbmatu - asepärija. Testaator võib testamendis määrata, et teatava tähtpäeva või edasilükkava tingimuse saabumise korral läheb kogu pärand või osa sellest üle pärijalt järelpärijale. Pärija, kellele on nimetatud järelpärija, on eelpärija. Kui testaator on järelpärija nimetanud tähtpäeva või edasilükkavat tingimust määramata, pärib järelpärija eelpärija surma korral.

    Testament või selle osa, mille pärandaja on teinud oma abikaasa kasuks, on tühine, kui: abielu on lõppenud enne pärandaja surma; pärandaja oli enne oma surma esitanud kohtule abielu lahutamise nõude või andnud abielu lahutamiseks oma kirjaliku nõusoleku; pärandaja oli oma surma ajal õigustatud nõudma abielu kehtetuks tunnistamist ja oli esitanud kohtule sellekohase nõude. Testament ei ole tühine juhul, kui saab eeldada, et pärandaja oleks selle teinud ka eelpool nimetatud juhul.

    Notariaalne testament ja kodune testament

    Testament võib olla notariaalne või kodune. Notariaalne testament võib olla notariaalselt tõestatud või notari hoiule antud testament. Kodune testament võib olla tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud või omakäeliselt kirjutatud testament.

    Notar tõestab testamendi, mille ta on koostanud testaatori tahteavalduse kohaselt või mille on talle tõestamiseks esitanud testaator. Testamendile kirjutab testaator alla notari juuresolekul. Testaator võib teha notariaalse testamendi ka sel teel, et annab isiklikult oma viimse tahte avalduse kinnises ümbrikus notari hoiule ning kinnitab notarile, et see on tema testament. Notar koostab testamendi hoiule andmise kohta notariaalakti, millele kirjutavad alla testaator ja notar. Testaator võib notari hoiule antud testamendi igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise kohta koostab notar notariaalakti, millele kirjutavad alla testaator ja notar.

    Testaator võib teha koduse testamendi, millele ta kirjutab alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul ning milles märgib ära testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Tunnistajad peavad olema testamendi allakirjutamise juures üheaegselt. Tunnistajatele peab testaator teatama, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ning et testament sisaldab tema viimset tahet. Ei ole nõutav, et tunnistajad teaksid testamendi sisu. Tunnistajad kinnitavad oma allkirjaga, et testaator on testamendile ise alla kirjutanud ja et nende arusaamise kohaselt on testaator teo- ja otsustusvõimeline. Tunnistajaks ei või olla isik, kelle enda või kelle üleneja või alaneja sugulase, venna või õe või nende alaneja sugulase või abikaasa või abikaasa üleneja või alaneja sugulase kasuks testament tehakse.

    Testaator võib teha koduse testamendi, kirjutades selle algusest lõpuni oma käega ja märkides ära testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Omakäeliselt kirjutatud testamendile kirjutab testaator ise alla. Kui omakäeliselt kirjutatud testament on esitatud notarile ja notar on selle kohta tõestamisseaduse alusel notariaalakti koostanud, kehtib see notariaalselt tõestatud testamendina.

    Koduse testamendi kehtivuse aeg - kodune testament kaotab kehtivuse, kui selle tegemise päevast on möödunud kuus kuud ja testaator sel ajal elab. Kui koduses testamendis ei ole märgitud selle tegemise kuupäeva ega aastat ning ka muul viisil ei ole võimalik tuvastada testamendi tegemise aega, on testament tühine.

    Koduse testamendi hoidmine - testaator võib kodust testamenti hoida ise või anda selle hoidmiseks teisele isikule. Saanud teada testaatori surmast, on isik, kellele testaator on testamendi hoiule andnud või kelle valduses on testament muul alusel, kohustatud testamendi viivitamata esitama notarile. Notar väljastab koduse testamendi esitajale testamendi hoiule võtmise kohta dokumendi, millele kirjutavad alla testamendi esitaja ja notar.

    Testeerimisiga - vähemalt 15 aasta vanune alaealine võib teha testamendi notariaalselt tõestatud vormis. Alaealine ei vaja testamendi tegemiseks oma seadusliku esindaja nõusolekut.

    Annak ja elatis annakuna

    Kui testaator ei ole määranud isikule kogu oma vara ega selle mõttelist osa, vaid üksnes teatud varalise hüve, pidamata hüve saajat oma õigusjärglaseks, loetakse hüve annakuks (annak) ja hüve saaja annakusaajaks. Annaku määramise korraldus annab annakusaajale õiguse nõuda annakutäitjalt (pärija või teine annakusaaja) annakuks määratud eseme üleandmist. Annakuks võib olla asi, rahasumma, õigus, nõue, kohustusest vabastamine või muu üleantav hüve. Kui annakuks määratud ese on hävinud või selle väärtus on vähenenud annakutäitja süül, on annakusaajal õigus nõuda temalt kahju hüvitamist.

    Testaator võib lisaks pärandiosale määrata pärijale ka annaku. Annakusaajal on õigus annak vastu võtta või annakust loobuda. Annakusaajal ei ole õigust võtta talle määratud annakust vastu vaid osa või annaku osast loobuda. Kui annakusaajale on määratud mitu annakut, võib ta loobuda kõigist annakutest või üksnes mõnest.

    Elatis annakuna - kui annakuks on määramata suurusega elatis, lepivad selle suuruses kokku annakusaaja ja annakutäitja ning vaidluse korral otsustab selle kohus. Kui annakuks on elatis alaealisele isikule, loetakse see määratuks isiku täisealiseks saamiseni, kui testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti.

    Sihtkäsund ja sihtmäärang

    Sihtkäsund on testaatori korraldus, millega ta testamendis või pärimislepingus paneb pärijale või annakusaajale (sihtkäsunditäitja) kohustuse, ilma et kellelgi tekiks sellele kohustusele vastavat õigust. Kui testamendist ei selgu, kas testaator on teinud tingimusega korralduse või sihtkäsundi, loetakse, et tehtud on sihtkäsund.

    Kui sihtkäsunditäitja rikub süüliselt sihtkäsundist tulenevat kohustust ja kohustuse täitmine ei ole enam võimalik, on ta kohustatud pärandi selle osa, mis oleks tulnud ära kulutada sihtkäsundi täitmiseks, andma teistele kaaspärijatele, nende puudumisel isikule, kellele läheks üle pärandist sihtkäsunditäitjale kuulunud osa, kui sihtkäsunditäitja oleks surnud enne pärandi avanemist.

    Sihtmäärang on testaatori korraldus, millega ta testamendis või pärimislepingus kohustab pärijat või annakusaajat kasutama pärandvara või annakut kindlal sihtotstarbel. Testaator võib määrata sihtmäärangu täitmiseks isiku (sihtmäärangutäitja), kellel on sihtmäärangu täitmiseks määratud vara suhtes testamenditäitja õigused ja kohustused. Kui sihtmäärangut ei täideta, võib kohus huvitatud isiku avalduse alusel määrata selle täitmiseks hooldaja, kellel on sihtmäärangu täitmiseks määratud vara suhtes testamenditäitja õigused ja kohustused.

    Testamenditäitja

    Testaator võib testamendis määrata selle täitjaks ühe või mitu isikut. Testaator võib määrata asetestamenditäitja. Testamenditäitja võib olla üksnes teovõimeline isik. Testamenditäitja kohustuste täitmist ei või isikult nõuda enne, kui ta on testamenditäitja ülesande vastu võtnud. Keegi ei ole kohustatud vastu võtma testamenditäitja ülesannet. Kui isik on testamenditäitja ülesande vastu võtnud, ei või ta sellest mõjuva põhjuseta loobuda. Testamenditäitja ülesande vastuvõtmiseks ja sellest loobumiseks tuleb teha notarile avaldus, mille notar tõestab.

    Kui isik testamenditäitja ülesandest või selle vastuvõtmisest loobub või kui testaator on testamendis jätnud testamenditäitja isiku kindlaks määramata, kuid testamendist nähtub tema tahe testamenditäitja määramise kohta, määrab notar testamenditäitjaks advokaadi või muu isiku, kes nõustub testamenditäitja ülesandeid täitma. Testamenditäitjat määrates kuulab notar ära pärijate ja annakusaajate arvamuse. Advokaadil ei ole õigust kaaluka põhjuseta testamenditäitja ülesande vastuvõtmisest keelduda.

    Testamendi täitmise kulutused ja testamenditäitja tasu - vajalikud kulutused, mida testamenditäitja on oma kohustuste täitmiseks teinud, hüvitatakse pärandi arvel. Testamenditäitja võib nõuda oma tegevuse eest mõistlikku tasu, kui testamendist ei tulene teisiti. Kui testamenditäitja on pärija või annakusaaja, tuleb tasu määramisel arvestada pärandiosa või annaku väärtust, kui testaator ei ole määranud teisiti. Kui pärijad, annakusaajad ja testamenditäitja ei jõua tasu suuruses kokkuleppele, määrab testamenditäitja nõudel tasu suuruse kohus.

    Kui testamenditäitja on oma kohustusi oluliselt rikkunud, võib kohus ta pärija, annakusaaja või muu pärandist huvitatud isiku nõudel testamenditäitja ülesandest vabastada.

    Testamendi tühistamine

    Testaator võib testamendi või mõne selle osa igal ajal tühistada hilisema testamendi või pärimislepinguga. Notariaalse testamendi võib testaator tühistada notariaalse või koduse testamendiga või pärimislepinguga. Koduse testamendi võib testaator tühistada notariaalse või koduse testamendiga või testamendi hävitamisega või pärimislepinguga. Kui testaator on tühistanud ainult testamendi mõne osa, jääb testament muus osas kehtima. Varem tehtud testament kaotab hilisema testamendi või pärimislepinguga kehtivuse niivõrd, kuivõrd ta on hilisema testamendi või pärimislepinguga vastuolus. Kui testaator on testamendi tühistanud, ei jõustu tühistatule eelnenud testamendid, kui tühistavast testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti. Kui testaator on notariaalse testamendi koduse testamendiga tühistanud või seda muutnud ja kodune testament on kaotanud kehtivuse, kehtib notariaalne testament.

    Kui testamendi tegemisel esines asjaolu, mis annab vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seadusele aluse testamendi tühistamiseks, võib pärast pärandaja surma testamendi tühistada ka isik, kes oleks õigustatud pärima testamendi või selle osa kehtetuse korral. Testamendi tühistamiseks tuleb esitada hagi kohtusse. Testamendi tühistamise hagi võib esitada kohtusse ühe aasta jooksul tühistamise aluseks olevast asjaolust teadasaamisest arvates, kuid mitte hiljem kui 30 aasta möödumisel pärandi avanemisest arvates.

    Abikaasade vastastikune testament

    Abikaasade vastastikune testament on testament, mille abikaasad teevad ühiselt ning milles nad nimetavad teineteist vastastikku pärijaks või teevad surma puhuks pärandi kohta muid korraldusi. Abikaasade vastastikuses testamendis sõltub ühe abikaasa tehtud korralduse kehtivus teise abikaasa tehtud korralduse kehtivusest, kui võib eeldada, et ühe abikaasa korraldust ei oleks tehtud teise abikaasa korralduseta. Kui abikaasad on teinud vastastikku teineteise kasuks korraldusi või määranud, kellele läheb üle üleelanud abikaasa pärand või muu vastastikuse testamendi alusel saadu, eeldatakse, et korraldust ei oleks tehtud teise abikaasa korralduseta. Abikaasade vastastikune testament tehakse notariaalselt tõestatud vormis.

    Abikaasad võivad abikaasade vastastikuses testamendis, millega nad on teineteist vastastikku ainupärijaks nimetanud, määrata, kellele läheb üleelanud abikaasa pärand üle tema surma korral.

    Abikaasade vastastikune testament muutub kehtetuks, kui abielu lahutati või on lõppenud enne pärandaja surma; pärandaja oli enne oma surma esitanud kohtule abielu lahutamise nõude või andnud abielu lahutamiseks oma kirjaliku nõusoleku; pärandaja oli oma surma ajal õigustatud nõudma abielu kehtetuks tunnistamist ning oli esitanud kohtule sellekohase nõude. Sätestatut ei kohaldata, kui saab eeldada pärandaja teistsugust tahet.

    Pärimisleping

    Pärimisleping on pärandaja ja teise isiku kokkulepe, millega pärandaja nimetab teise lepingupoole või muu isiku oma pärijaks või määrab talle annaku, sihtkäsundi või sihtmäärangu, samuti kokkulepe pärandaja ja tema seadusjärgse pärija vahel, millega viimane loobub pärimisest. Kokkulepe, millega on ette nähtud pärimislepingu pooleks oleva isiku kohustus, mis on pärandi, annaku, sihtkäsundi või sihtmäärangu saamise või pärimisest loobumise aluseks, ei ole pärimislepingu osa ja sellele ei kohaldata pärimislepingu kohta sätestatut. Pärimislepingu, samuti selle muutmise või lõpetamise kokkuleppe sõlmib pärandaja isiklikult. Pärimislepingu saab pärandajana sõlmida üksnes teovõimeline isik.

    Pärimisleping on kehtiv, kui see on tehtud kooskõlas pärimislepingu sõlmimise ajal kehtinud seadusega.

    Pärimisleping sõlmitakse notariaalselt tõestatud vormis.

    Pärimislepingu või selles sisalduva korralduse võib lepingupoolte eluajal tühistada lepingu sõlminud isikute vahelise notariaalselt tõestatud kokkuleppega või uue pärimislepinguga. Kui pärimislepingu sõlmimisel esines asjaolu, mis annab vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seadusele aluse pärimislepingu tühistamiseks, võib pärast pärandaja surma pärimislepingu tühistamist nõuda ka isik, kes oleks õigustatud pärima pärimislepingu või selles sisalduva korralduse kehtetuse korral. Pärimislepingu tühistamiseks tuleb esitada hagi kohtusse. Pärimislepingu tühistamise hagi võib esitada kohtusse ühe aasta jooksul tühistamise aluseks olevast asjaolust teadasaamisest arvates, kuid mitte hiljem kui 30 aasta möödumisel pärandi avanemisest arvates.

    Pärandaja võib pärimislepingust ka pärimisseaduses sätestatud juhtudel taganeda. Pärimislepingust taganemine toimub teisele lepingupoolele notariaalselt tõestatud avalduse tegemisega. Kui pärandaja on piiratud teovõimega, ei vaja ta taganemiseks seadusliku esindaja nõusolekut. Vastastikuse pärimislepingu korral lõpeb taganemisõigus teise lepingupoole surmaga. Pärast lepingupoole surma võib teine pärimislepingu pool oma korralduse ühepoolselt tühistada üksnes juhul, kui ta loobub talle pärimislepinguga eraldatust.

    Kui pärandaja alaneja või külgjoones sugulane on lepinguga pärimisest loobunud, ei päri loobunu alanejad sugulased, kui lepinguga ei ole määratud teisiti.

    Sundosa ja sundosa pärimine

    Kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud seaduse järgi pärima õigustatud alaneja sugulase, oma vanemad või abikaasa, kelle suhtes pärandajal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus, pärandist ilma või on nende pärandiosi vähendanud võrreldes sellega, mille nad oleksid saanud seadusjärgse pärimise korral, on neil õigus nõuda pärijatelt sundosa. Pärandaja vanemad ja kaugemad alanejad sugulased ei ole sundosa nõudmiseks õigustatud, kui alaneja sugulane, kes välistaks nad seadusjärgse pärimise korral, saab nõuda sundosa või võtab talle pärandatu vastu. Kui testamendi või pärimislepinguga on isikule määratud sundosa, ei loeta seda kahtluse korral pärijaks nimetamiseks. Sundosa nõue tekib pärandi avanemisega. Nõue on pärandatav ja üleantav.

    Sundosa suurus - sundosa on pool pärandiosa väärtusest, mille pärija oleks seadusjärgse pärimise korral saanud, kui pärandi oleksid vastu võtnud kõik seadusjärgsed pärijad. Isikuid, kes on lepinguga pärimisest loobunud, sundosa suuruse väljaselgitamisel arvesse ei võeta. Kui sundosa nõudmiseks õigustatud isikule on pärandatud pärandiosa, mis on väiksem kui sundosa, siis võib ta nõuda kaaspärijatelt sundosana puuduolevat osa. Kui sundosa saamiseks õigustatud isikule on määratud annak, on tal sundosanõue üksnes juhul, kui ta loobub annakust. Kui annaku väärtus on väiksem kui sundosa, võib isik nõuda pärijatelt sundosa ulatuses, mille ta annakuna sai vähem, kui ta sundosana oleks saanud.

    Sundosa suuruse kindlakstegemisel võetakse aluseks pärandi hulka kuuluv vara pärandi avanemise päeva seisuga.

    Pärandaja võib testamendi või pärimislepinguga sundosast ilma jätta isiku, kes on pärandaja, tema abikaasa või pärandaja alaneja või üleneja sugulase või muu pärandajale eriliselt lähedase isiku vastu toime pannud kuriteo, või isiku, kes on tahtlikult ja oluliselt rikkunud oma seadusest tulenevat pärandaja ülalpidamise kohustust. Sel juhul peab pärandaja väljendama sundosast ilmajätmise põhjuse. Sundosast ilmajätmine on kehtetu, kui pärandaja on ilmajätmise põhjuse jätnud märkimata või põhjus ei vasta eelpool sätestatule.

    Pärandvara hoiumeetmed

    Pärandaja surma korral võib kohus rakendada pärandvara hoiumeetmeid, kui: pärija ei ole teada; pärija ei viibi pärandvara asukohas; ei ole teada, kas pärija on pärandi vastu võtnud; pärija on piiratud teovõimega isik ja talle ei ole määratud eestkostjat; esinevad muud seaduses sätestatud alused.

    Pärandvara hoiumeetmed on pärandvara valitsemise korraldamine ja tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud hagi tagamise abinõude rakendamine.

    Kohus rakendab pärandvara hoiumeetmeid omal algatusel. Kohus võib pärandvara hoiumeetmete rakendamise otsustada ka pärandaja võlausaldaja, annakusaaja või muu pärandvara suhtes nõuet omava isiku taotlusel, kui hoiumeetmete rakendamata jätmine võiks ohustada nimetatud isikule kuuluva nõude rahuldamist pärandvara arvel. Vaidluse korral, kes on pärija, võib kohus pärandvara hoiumeetmete rakendamise otsustada ka pärimisõiguse tunnustamist nõudva isiku taotlusel.

    Pärandvara valitsemiseks nimetab kohus pärandi hooldaja, kellele kohus võib anda korraldusi vara valdamiseks, kasutamiseks ja käsutamiseks. Koos pärandi hooldaja nimetamisega määrab kohus pärandi inventuuri tegijaks kohtutäituri.

    Pärandvara hooldajal on õigus saada pärandvara valitsemise eest pärandi arvel tasu. Hooldamise tasu suuruse määrab kohus.

    Pärandi vastuvõtmine ja pärandist loobumine

    Pärija võib pärandi vastu võtta või pärandist loobuda. Pärast pärandi vastuvõtmist ei saa sellest enam loobuda, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Pärast pärandist loobumist ei saa seda enam vastu võtta. Pärandist loobumise tähtaeg on kolm kuud. Tähtaeg hakkab kulgema hetkest, kui pärija saab teada või peab teada saama pärandaja surmast ning oma pärimisõigusest. Notar võib eelpool nimetatud tähtaega pärima õigustatud isiku taotlusel pikendada või määrata uue tähtaja, kui pärima õigustatud isik on lasknud tähtaja mööda mõjuval põhjusel ja kui teised pärima õigustatud isikud sellele vastu ei vaidle. Vaidluse korral lahendab asja kohus. Kui pärija tähtaja jooksul pärandist ei loobu, loetakse ta pärandi vastu võtnuks.

    Pärandi tingimuslik vastuvõtmine või sellest tingimuslik loobumine ei ole lubatud.

    Kui testamendi- või lepingujärgne pärija on pärandist loobunud, ei saa ta testamendi või lepinguga temale määratud pärandit seadusjärgselt pärida, välja arvatud pärandi sundosa. Kui pärija on õigustatud pärima nii testamendi kui ka lepingu järgi, võib ta pärandi vastu võtta omal valikul kas testamendi või lepingu järgi või mõlema järgi, kui testament ja leping ei ole omavahel vastuolus.

    Kui pärima õigustatud isik on pärandist loobunud, on pärima õigustatud see isik, kes oleks pärinud siis, kui pärandist loobunu oleks surnud enne pärandi avanemist.

    Pärandi vastuvõtmise ja pärandist loobumise kehtetuks tunnistamine - pärandi vastuvõtmise või pärandist loobumise võib kohus tunnistada kehtetuks tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätestatud alustel.

    Võlausaldaja õigus pärandist loobumise korral - võlausaldaja võib nõuda, et pärandist loobunu need võlad, mida ei saa loobunu varast tasuda, tasutakse temal õiguse järgi saada olevast pärandiosast. Võlgade rahuldamisest järele jäänud pärandiosa läheb üle pärijatele, kes pärivad pärandist loobunu asemel.

    Pärandiosa suurenemine juurdekasvuõiguse alusel

    Kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga määranud pärijaks mitu isikut selliselt, et seadusjärgne pärimine on välistatud ja üks pärijatest enne pärandi avanemist sureb või loobub pärimisest pärimislepinguga või pärimisseaduses sätestatud korras, jagatakse tema pärandiosa juurdekasvuõiguse alusel pärandi teiste testamendi- või lepingujärgsete pärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosade suurusega, kui testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti. Koos juurdekasvuõiguse alusel ülemineva pärandiosaga lähevad üle ka sellel osal lasuvad annakud ja muud kohustused.

    Kui pärandaja on testamendi või lepinguga pärandanud mitmele pärijale ühise osa oma varast iga pärija osa määramata, jääb see pärandiosa juurdekasvuõiguse alusel teistele sama pärandiosa pärijatele, kui testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti.

    Juurdekasvuõigust ei kohaldata, kui pärandaja on selle testamendi või pärimislepinguga keelanud või kui pärandist loobumata ja pärandi vastu võtmata jätnud pärijal on asepärija.

    Pärija õigused ja kohustused, vastutus pärandaja kohustuste eest

    Pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Pärija on kohustatud täitma kõik pärandaja kohustused. Pärandvara ebapiisavuse korral peab pärija need kohustused täitma oma vara arvel, välja arvatud juhul, kui ta pärast inventuuri tegemist on täitnud kohustused seaduses sätestatud korras, kui on välja kuulutatud pärandvara pankrot või kui pankrotimenetlus on lõppenud pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu.

    Pärija kannab pärandaja matuse kulud, arvestades tavasid ning pärandi suurust. Kui pärandvarast ei piisa pärandaja matuse kuludeks, kannab pärija need kulud oma arvel. Pärandaja võib testamendis või pärimislepingus määrata, kes tema matuse kulud kannab.

    Pärandaja perekonnaliikmete ülalpidamise kulud - pärandaja perekonnaliikmetel, kes elasid pärandaja surmani temaga koos ja said temalt ülalpidamist, on õigus ühe kuu jooksul pärast pärandaja surma jätkata ühise majapidamise esemete kasutamist ja saada pärandi arvel ülalpidamist.

    Pärandi vastu võtnud pärija on kohustatud täitma testamendi või pärimislepinguga ettenähtud korraldused, annakud, sihtkäsundid, sihtmäärangud, sundosa nõuded ja muud kohustused.

    Inventuuri nõude esitamine - pärandi vastu võtnud pärija võib notarile esitada inventuuri nõude. Kui pärija esitab inventuuri nõude enne pärandi vastuvõtmist, määrab notar inventuuri tegija pärast seda, kui inventuuri nõude esitaja on pärandi vastu võtnud. Notar määrab inventuuri tegijaks kohtutäituri. Pärandi inventuur on kohustuslik, kui pärijaks on piiratud teovõimega isik, kohalik omavalitsusüksus või riik. Pärandaja kohustuste kindlakstegemiseks tuleb inventuuri käigus viia läbi üleskutsemenetlus.

    Kaaspärijad

    Kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat (kaaspärijad), kuulub pärandvara neile ühiselt (pärandvara ühisus). Pärandvara ühisusele ja kaaspärijate vahelistele suhetele kohaldatakse kaasomandi kohta käivaid sätteid.

    Kaaspärija võib käsutada temale kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest. Kaaspärija ei või iseseisvalt käsutada pärandvara hulka kuuluvaid esemeid või mõttelist osa nendest. Tehing, millega kaaspärija kohustub omandama või võõrandama osa pärandvara ühisusest või käsutab temale kuuluvat osa pärandvara ühisusest, peab olema notariaalselt tõestatud.

    Kui kaaspärija müüb oma osa pärandvara ühisusest kolmandale isikule, on ülejäänud kaaspärijatel ostueesõigus. Ostueesõiguse teostamise tähtaeg on kaks kuud. Osa võõrandaja peab osa omandi üleandmisest viivitamata teatama kaaspärijatele. Pärandvara ühisuse osa omandi üleandmisega kaaspärijatele vabaneb ostja vastutusest pärandvara ühisuse osa omandamisega kaasnenud pärandil lasuvate kohustuste täitmise eest.

    Tasaarvestamiskeeld - võlgnik ei või pärandi hulka kuuluvat nõuet tasaarvestada talle mõne teise kaaspärija vastu kuuluva nõudega.

    Pärandil lasuvad kohustused, samuti pärandaja matuse, pärandaja perekonnaliikmete ülalpidamise, pärandvara valitsemise ja inventuuri kulud ning muud pärandiga seoses tehtud vajalikud kulutused jaotatakse kaaspärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosaga, kui testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti. Pärandvarasse kuuluva kohustuse täitmise eest vastutavad pärijad solidaarselt.

    Pärandvara jagamine

    Pärandvara jagamist võib nõuda iga kaaspärija, kui pärimisseadusest ei tulene teisiti. Pärandvara jagamisel määratakse kindlaks, millised pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad, samuti õigused ja kohustused jäävad igale kaaspärijale. Pärandvara jagatakse pärijate vahel vastavalt nende pärandiosale, lähtudes pärandvara hulka kuuluvate esemete harilikust väärtusest jagamise hetkel. Pärijate kokkuleppel võib pärandvara hulka kuuluvat asja hinnata pärija erilise huvi alusel. Kaaspärijad jagavad pärandvara kokkuleppel. Vaidluse korral jagab pärandvara pärija nõudel kohus.

    Pärandvara jagamist võib nõuda üksnes tingimusel, et on teada kõik pärijad.

    Tasu pärandaja abistamise eest - pärandaja alaneja sugulane, kes on kaaspärijaks ja on pärandajat ühises majapidamises või majandus- või kutsetegevuses oma vara või tööga oluliselt abistanud ja pärandvara on selle tulemusena säilinud või suurenenud, võib pärandvara jagamisel nõuda selle eest pärandvara arvel õiglast hüvitist.

    Erilise mälestusväärtusega asjad - perekonnale erilise mälestusväärtusega asju pärandvara jagamisel ei müüda, kui kas või üks pärija on selle vastu. Sellisel juhul müüakse ese pärijatevahelisel enampakkumisel.

    Eelpärand

    Eelpärand on vara, mille pärandaja on kinkinud oma alanejale sugulasele, kes pärandi avanemisel oleks tema seadusjärgne pärija. Kingitud vara on eelpärand, kui pärandaja on kinkimisel nii määranud.

    Jagatava pärandi suuruse määramisel arvestatakse eelpärandi väärtust. Pärandvara hulka kuuluvate esemete jaotamisel arvestatakse, et eelpärandi saanud pärija on eelpärandile vastava osa pärandist kätte saanud. Kui eelpärand on suurem selle saanud pärija pärandiosast, ei ole pärija kohustatud pärandiosa ületavat eelpärandi osa teistele pärijatele hüvitama. Selle võrra väheneb pärandvara jagamisel teiste pärijate saadav osa. Eelpärandi saanud pärijal on õigus anda eelpärand jagatava pärandvara hulka, kui eelpärandi väärtus ei ole pärast selle saamist oluliselt vähenenud. Sel juhul ei loeta kinki eelpärandiks. Pärandi jagamisel ei arvestata eelpärandina saadud vara, kui seda ei ole alles ning eelpärija ei ole sellest varast kasu saanud ega ole selle hävimises süüdi.

    Pärimismenetlus notari juures

    Pärimismenetluse viib läbi Eesti notar, kui pärandaja viimane elukoht oli Eestis. Kui pärandaja viimane elukoht oli välisriigis, viib Eesti notar pärimismenetluse läbi üksnes Eestis asuva vara suhtes tingimusel, et välisriigis ei ole võimalik pärimismenetlust läbi viia või välisriigis läbiviidav menetlus ei hõlma Eestis asuvat vara või Eestis ei tunnustata välisriigis koostatud pärimistunnistust. Välisriigis koostatud pärimistunnistust tunnustatakse Eestis, kui selle koostamise menetlus ja õiguslik tähendus on võrreldavad Eesti õiguses pärimistunnistuse kohta sätestatuga. Tunnustamisele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus välisriigi kohtulahendi tunnustamise kohta sätestatut. Tunnustamise lahendab Harju Maakohus.

    Pärandist loobumise avalduse võib tõestada iga notar. Pärast pärandist loobumise avalduse tõestamist edastab notar avalduse pärimismenetlust läbiviivale notarile.

    Pärimismenetluse algatamiseks esitab pärija, pärandaja võlausaldaja, annakusaaja või muu pärandvara suhtes õigusi omav isik notarile vastava notariaalselt tõestatud avalduse. Notar avaldab hiljemalt kaks tööpäeva pärast pärimismenetluse algatamist selle kohta teate ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Notar saadab talle teada olevatele pärijatele teate pärimismenetluse algatamise kohta. Notar teavitab ka muid isikuid, kellele on testamendi või pärimislepinguga antud õigusi või pandud kohustusi. Kui pärija ei ole teada või tema elukoha kohta puuduvad usaldusväärsed andmed, viib notar läbi pärija väljaselgitamise üleskutsemenetluse.

    Pärimistunnistus - notar tõestab pärimistunnistuse, kui pärija pärimisõigus ja selle ulatus on piisavalt tõendatud, kuid mitte enne ühe kuu möödumist ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded teate avaldamisest. Mitme pärija korral märgib notar pärimistunnistuses iga pärija pärandiosa suuruse.

    Annakusaaja tunnistus - notar tõestab pärija, testamenditäitja või annakusaaja notariaalselt tõestatud avalduse alusel tunnistuse annakust tuleneva nõude kohta. Annakusaaja tunnistuses märgitakse annakusaaja ja annakuks määratud ese.

    Sundosa saaja tunnistus - notar tõestab pärija, testamenditäitja või sundosa saamiseks õigustatud isiku notariaalselt tõestatud avalduse alusel tunnistuse sundosast tuleneva nõude kohta. Sundosa saaja tunnistuses märgitakse sundosa saaja ja sundosa suurus mõttelise osana pärandist.

    Pärimistunnistuse või muu tunnistuse kehtetuks tunnistamine

    Kui pärast pärimistunnistuse, annakusaaja tunnistuse, sundosa saaja tunnistuse või testamenditäitja tunnistuse tõestamist ilmneb selle ebaõigsus, tunnistab notar selle asjast huvitatud isiku notariaalselt tõestatud avalduse alusel või omal algatusel kehtetuks. Tunnistuse kehtetuks tunnistamisel viib notar läbi uue pärimismenetluse. Kui kehtetuks tunnistatud tunnistuse alusel on pärija kohta tehtud kanne kinnistusraamatusse ja võib eeldada, et kande parandamine on võimalik, esitab notar avalduse kinnistusraamatusse vastuväite kandmiseks.

    Tunnistuse kehtetuks tunnistamise nõue tuleb esitada kolme aasta jooksul selle kehtetuse alusest teada saamisest või teada saama pidamisest arvates, kuid mitte rohkem kui 30 aastat pärast pärandi avanemist. Huvitatud isiku taotlusel võib notar või kohus nimetatud tähtaja ennistada.

    Kui notar keeldub pärimismenetluses tõestatud tunnistust kehtetuks tunnistamast, võib õigustatud huviga isik nõuda kohtus tunnistuse kehtetuks tunnistamist. Tunnistuse kehtetuks tunnistamise hagi esitatakse isiku vastu, kes on õigustatud isik tunnistuse kohaselt.

    Pärimisregister ja pärimisregistriga seotud toimingud

    Pärimisregistrisse kantakse andmed testamentide, pärimislepingute, pärandvara hoiumeetmete, pärimismenetluste ja pärimistunnistuste kohta. Registrisse testamendi ja pärimislepingu kohta kantud andmeid hoitakse kuni pärandi avanemiseni saladuses.

    Pärimisregistri andmetega võib tutvuda ja registri andmetest väljatrükke saada pärast seda, kui pärandaja surm on tõendatud. Abikaasade vastastikuse testamendi kohta antakse teavet pärast ühe abikaasa surma.

    Igaüks võib pärimisregistri andmetega tutvuda ja saada nendest väljatrükke. Andmetega tutvumiseks või väljatrüki saamiseks teatatakse registripidajale või notarile pärandaja ees- ja perekonnanimi või isikukood. Tutvumiseks tehakse andmete väljatrükk või võimalusel taasesitatakse registrisse kantud andmed kuvaril. Isiku soovil kinnitab notar väljatrüki notariaalselt. Registripidaja tehtud väljatrüki allkirjastab registri tehniline sekretär. Registri andmetega tutvumisel või väljatrüki saamisel tuvastatakse taotleja isik.

    Claudius Õigusbüroo abistab Teid pärimisregistrist andmete saamisel ja andmetega tutvumisel.

    Olulisemad pärimisega seotud seadused, määrused ja välislepingud

    Pärimisõiguse normistik seondub väga tihedalt tsiviilõiguse üldsätete, asjaõiguse, võlaõiguse, perekonnaõiguse ja rahvusvahelise eraõigusega. Pärimisõiguse normide rakendamisel on oluline roll notaril. Pärimisega seonduv on peamiselt reguleeritud Pärimisseadusega.

    Tsiviilseadustiku üldosa seadus (õigusvõime, teovõime, tehingud ja tehingu kehtetus, pärimisõigusest tuleneva nõude aegumine)

    Eesti NSV tsiviilkoodeks

    Rahvusvahelise eraõiguse seadus (pärimisele kohaldatav õigus, testamendi vormile kohaldatav õigus, testamendi tegemise võime, pärimisleping ja vastastikune testament)

    Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadus (isiku teovõime määratakse tehingu tegemise ajal kehtinud seaduse kohaselt, enne 1. juulit 2002. aastal tehtud tehingu vorm, enne 1. juulit 2002. aastal tehtud tehingu tühistamine ja lepingu ühepoolne lõpetamine)

    Tõestamisseadus (tehingu ja tahteavalduse tõestamine, puuetega osalejad tõestamises, viimse tahte avaldus, testamendi hoiuleandmine)

    Pärimisseadusest tulenevate notari ametitoimingute tegemise ja pärimisregistri pidamise kord (notarile tõestamiseks esitatud testament, testamendi hoiule võtmise menetlus, pärimismenetluse käigus tehtavad toimingud, pärimismenetluse algatamise teade, pärimistunnistus, pärimismenetluses tõestatud tunnistuse kehtetuks tunnistamine ja uue tunnistuse tõestamine, testamenditäitja määramine, pärimisregister, pärimismenetluse algatamise teade)

    Testamendiregistri loomise konventsioon (testamendi registreerimine ei või sõltuda testaatori kodakondsusest või asukohast, testaatori eluajal peab testamendi registreerimisega seotud informatsiooni hoidma saladuses)

    Testamendi vormile kohaldatava õiguse konventsioon

    Asjaõigusseadus (omand; omaniku õigus asja vallata, kasutada ja käsutada; kaasomand; ühisomand; vallasomand; kinnisomand)

    Võlaõigusseadus (leping, kohustuse täitmine, kohustuse rikkumine)

  1. Võtke õigusabi saamiseks ühendust Claudius Õigusbüroo juristiga kontaktivormi kaudu!
  2. Nimi
    Please type your full name.
  3. E-post
    Invalid email address.
  4. Telefon
    Invalid Input
  5. Sõnum
    Invalid Input
  6. Invalid Input
  7. Claudius Õigusbüroo austab Teie õigust eraelu puutumatusele ning töötleb Teie isikuandmeid ja meile usaldatud informatsiooni ainult ulatuses, mis on vajalik Teile parima õigusabi osutamiseks.